Usu- ja veendumusvabaduse kaitset on sageli peetud indikaatoriks inimõiguste kaitse ja demokraatia seisundi kohta riigis tervikuna. See tähendab, et kui usu- ja veendumusvabadusel läheb hästi, siis on hästi ka teiste õiguste ja vabadustega. Samuti on lugu julgeolekuga. Julgeolekut ei saa saavutada ilma põhiõigusi ja vabadusi kaitsmata. Paraku tunnetatakse julgeolekut ja inimõigusi sageli vastandlike nähtustena

Näiteks OSCE 2019. aastal avaldatud religiooni ja julgeolekut puudutav käsiraamat märgib, et julgeolek ja inimõiguste kaitse on OSCE nägemuse kohaselt üksteisest sõltuvad (comprehencive security approach). Julgeolekut ei saa saavutada ilma põhiõigusi ja vabadusi kaitsmata. Selle seisukohaga nõustuvad ka mitmed akadeemilised autorid,¹ sh siinkirjutaja.²

Paraku esineb oht, et põhiõigusi ja vabadusi julgeolekustatakse (securitization of human rights). Sellega kaasneb õiguste sisustamisel ja rakendamisel kaalukausi kallutamine julgeoleku poole, julgeolekut ja inimõigusi tunnetatakse vastandlike nähtustena, mis erineb eeltoodud OSCE nägemusest. Selle protsessi iseloomulikuks osaks on kiirustamine ning selgitused, et asi on pakiline. Ka kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) muutmise seaduse vastuvõtmist on selgitatud olukorra pakilisusega ja julgeoleku kaitsmise vajadusega.

Teadusmaailmas kerkis julgeolekustamise teooria (securitization theory) esile juba 1980. aastatel. Julgeolekustamine tähendab sisuliselt seda, et sildistades midagi julgeolekuküsimusena või -ohuna, saab julgeolekustaja (riik) võimaluse (vabad käed) võtta kasutusele erakorralised meetmed ja lükata kõrvale normaalse demokraatliku protsessi normi ja poliitika loomes.³

Mida puudulikum on põhiõiguste kaitse ja mida rohkem me ignoreerime rahvusvaheliselt võetud kohustusi, seda paremini seda teha saab.

Usu- ja veendumusvabadusel on kaks dimensiooni: sisemine absoluutne vabadus (õigus uskuda või mitte uskuda, õigus usku vahetada) ning väline vabadus, eelkõige tegevuse (usu väljendamise) kaudu teostatud vabadus. Usu ja veendumuse väljendamist võib piirata ja teinekord peabki piirama. Siiski saab seda teha väga piiratud alustel.

Usu- ja veendumusvabadusel on ka kollektiivne iseloom. Sellest on arenenud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas usuliste ühenduste autonoomia kaitse. See autonoomia ei ole piiramatu. Siiski on kohus korduvalt rõhutanud riigi kohustust olla neutraalne ja erapooletu usuasjade korraldamisel ning kohustust mitte sekkuda ühenduste autonoomiasse.

Näiteks on kohus leidnud, et riik ei tohi sekkuda lõhenenud ühenduse siseasjadesse ega sundida neid minema üheainsa religioosse liidri alluvusse stiilis "üks usk, üks usuühendus". Riigi põhjendustes esines siingi viiteid julgeolekule.

Sarnasele seisukohale jõudis kohus ka teises kaasuses. See omakorda näitab, et autonoomia kaitse seondub maailmavaatelise või religioosse pluralismi kui väärtuse kaitsega konventsiooni praktikas. Seega riigipoolne kirikuõiguse tõlgendamine ning soovitus Eesti Kristlikule Õigeusu Kirikule (endine Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik) ühineda Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga ja muuta kanoonilist alluvust on problemaatiline.

Ei Eesti põhiseadus ega rahvusvahelised inimõiguskonventsioonid ei luba usu- ja veendumusvabadust piirata riikliku julgeoleku alusel. Eesti põhiseadus sätestab: "Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust." Samuti on tegemist taganematu õigusega, s.t et erakorralise või sõjaseisukorra ajal ei tohi taganeda teatud õigustest ja vabadustest, sh usu- ja veendumusvabadusest.

Usu- ja veendumusvabadusest taganemise keeld ei tähenda muidugi, et näiteks usu väljendamist ei või piirata. Usu või veendumuse väljendamine ei ole piiramatu õigus ka tavaolukorras.⁴

Usu- ja veendumusvabaduse lülitamine erakorralise ja sõjaseisukorra ajal taganematute õiguste sekka näitab selle õiguse normatiivset kaalu. Näiteks kogunemise vabadus ja sõnavabadus kuuluvad sellistes olukordades nende õiguste hulka, millest võib rahvusvahelise konventsiooni alusel taganeda.

Sarnaselt meie põhiseadusele on EIK artiklis 9 (usu- ja veendumusvabadus) toodud piirangute loetelu piiratud: ühiskondlik turvalisus, avalik kord, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitse. Julgeolekut loetelus ei ole. Samas võib EIK artikli 11 kohaselt riikliku julgeoleku kaalutlustel ka n-ö tavaolukorras piirata näiteks ühinemis- ja kogunemisvabadust.

Igal juhul peab, nagu ka meie põhiseaduse puhul, meede olema proportsionaalne taotletava eesmärgiga, mis tähendab muuhulgas, et eesmärgi saavutamiseks pole võtta isiku õigusi vähem riivavaid või vähem radikaalseid meetmeid.

KiKoS-i seletuskiri väidab, et EIK on andnud riigile avara kaalutlusruumi usu- ja veendumusvabaduse küsimustes. Siiski sõltub see sellest, millega on tegu. Kaasustes, kus puutuvad kokku artikkel 9 ja 11 (usu ja veendumusvabadus ning ühinemise ja kogunemise vabadus) on kohus seda kaalutlusruumi tunduvalt piiranud.

Seda kinnitab näiteks vähemusreligioonide tagakiusamist puudutavate Venemaa kaasuste jada EIK-s. Hiljuti rõhutas EIK, et usklike õigus usuvabadusele sisaldab ka ootust, et riik ei sekku omavoliliselt nende vabadusse ühineda ning olemasoleva organisatsiooni laialisaatmine nõuab väga tõsiseid põhjuseid, et vastata tingimusele "vajalik demokraatlikus ühiskonnas". Sama mainiti ka teises EIK kaasuses. Võib väita, et ka meie põhiseaduse paragrahv 48 pakub ühinemisvabadusele väga tugevat kaitset.

Tõsi, võib tekkida vajadus teatud usuliste ühenduste või isikute tegevus keelustada. See ei ole võimatu, kuid peab vastama teatud rangetele kriteeriumitele.

Hiljuti andis EIK nõuandva arvamuse Belgia kohtu taotlusele seoses üksikisiku julgeolekuriskiga. Kohus märkis, et riigil on üksjagu kaalutlusruumi rakendada julgeolekumeetmeid, sh ennetavalt. Samas leidis kohus, et sellise otsuse tegemine peab vastama teatud nõuetele. Risk peab olema reaalne ja mitte spekulatiivne. Otsus julgeolekuriski kohta peab olema tõenduspõhine.

Lühidalt tähendavad arvamuses toodud nõudmised, et isikute õigused ja vabadused ei tohi olla riigi ja tema jõu- ning julgeolekustruktuuride meelevallas. Kohus rõhutas Belgia kaasuses, et hinnang isiku ohtlikkusele peab olema isikustatud. Seega teod peavad olema selgelt talle omistatavad. Sarnaselt leidis ÜRO Inimõiguste Komitee, et üldine viide kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitsele ilma selgitamata, kuidas täpselt antud õigused on mõjutatud, ei vasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 18(3) nõuetele.

EIK menetluses oli ka kaasus, kus Saksamaa keelustas Hizb ut-Tahriri (Ḩizb at-Taḩrīr, Vabastuspartei) tegevuse. Keelustamise peamised põhjused olid ühenduse väljaütlemised Iisraeli riigi eksisteerimise kohta ning Lähis-Ida konflikti rahumeelse lahenduse eitamine. Samuti pooldasid nad oma poliitiliste ja religioossete eesmärkide väidetavalt vägivaldset täideviimist.

EIK leidis, et tegemist oli konventsioonis sisalduvate õiguste kuritarvitamisega, artikkel 17 rikkumisega selle ühenduse poolt ning seetõttu ei saa ühendus oodata muuhulgas kaitset kogunemise ja ühinemisvabaduse ning usu- ja veendumusvabaduse artiklite alusel. Sarnaselt leiti teises kaasuses, et kuna ühenduse põhikiri sisaldas antisemiitlikke väljaütlemisi, siis oli õigus ühendust mitte registreerida.

Nende kahe kaasuse puhul tuleb silmas pidada, et tegemist oli seni registreerimata ühendustega. Samuti olid teod kindlalt nendele kohalikele veel registreerimata ühendustele omistatavad. Juba registreeritud usuliste ühenduste keelustamisse, kelle tegevus pole olnud seadusega vastuolus, suhtub EIK väga selgelt. Seda on näha näiteks eelviidatud Venemaa kaasustest.

Riik on väitnud, et Vene õigeusku ei keelustata ja kirikuid ei suleta. Samal ajal annab seadusemuudatus ühenduse (juriidilise isiku) sulgemiseks selge võimaluse. Kui see peaks juhtuma ja kui Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku kaasused peaksid EIK-sse jõudma, võib eeldada, et kohus toetub oma varasemale praktikale. Kuivõrd veenvad on kohtule meie seaduse seletuskirjas toodud üldised viiteid julgeolekule, saab näha.

Kahjuks on ka OSCE julgeolekut ja religiooni käsitlevale juhisele KiKoSi väljatöötamise käigus viidatud valikuliselt. Selles dokumendis on sarnaselt eeltooduga märgitud, et kui üksikisikud või usklike grupid on seotud kriminaalse või illegaalse tegevusega, siis ei tohi riigid omistada seda tegevust tervele kogukonnale ja sanktsioneerida tuleb vaid konkreetseid seadusevastase tegevusega seotud isikuid (OSCE 2019, lk 35).

Eesti on püüdnud luua omale kuvandit rahvusvahelist õigust järgivast demokraatlikust riigist. Juba Lennart Meri väljendas veendumust, et rahvusvaheline õigus on väikeriigi tuumapomm.⁵ Mis sisuliselt tähendab, et see on eluliselt vajalik meie omariiklusele. Selle taustal ei ole Eestil võimalik suhtuda garanteeritud põhivabadustesse ja rahvusvahelistesse kokkulepetesse noppeliselt, st "vahel austan, vahel mitte" stiilis, nagu on kombeks meie idanaabril.

ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportöör pani juba 2022. aasta kevadel poliitikakujundajatele südamele vältida suuri üldistusi, mis puudutavad religiooni rolli konfliktile kaasaaitamisel või selle ärahoidmisel.

Jätan õhku ka mõned täiendavad küsimused. Kas seadus on diskrimineeriv teatud usuliste ühenduste suhtes? Miks ei ole tahetud kasutada juba kehtivat õigust, mis samuti annab võimaluse ühenduste tegevust keelustada-lõpetada? Kuidas peaksid seadusemuudatustest tulenevad piirangud suhestuma sõnavabadusega?

Demokraatlikus ühiskonnas peab ausalt vastama ka laiemale küsimusele: kui kaugele tahta minna põhiõiguste ja vabaduste julgeolekustamisega ning mis on sellise tegevuse mõju? Kahjuks on selgitused, kuidas täpselt seadus garanteerib sisemist ja välist julgeolekut ning mis on seaduse mõju Eestile, jäänud pinnapealseks.