Viimasel ajal on kohtunikkonnas elavat ja avalikkuses enamasti negatiivset või vähemasti ettevaatlikku vastukaja leidnud ettepanek kohtusüsteemi tõhustamiseks ühendada sama astme kohtuasutused. Selline ettepanek on tehtud justiits- ja digiministeeriumi 25. aprilli 2025. aasta väljatöötamiskavatsuses (VTK) "Kohtunike töökoormuse ühtlustamine, asenduskohtunike ametisse nimetamine, kohtunikele lisatasu maksmise võimaldamine jt ettepanekud".

Seepeale on pöördumistega esinenud mitmete kohtute kohtunikud ja kohtuesimehed, kes on mõtet vastustanud, tuues mh välja ettepaneku võimaliku vastuolu Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 148 ja 149.

Samuti on avaldatud mitmeid artikleid, viimati kohtute ühendamist vastustava seisukoha põhiseaduslikkuse aspektist riigiõiguse blogis Tallinna ringkonnakohtu kohtunik Janar Jäätma. Hea kolleegi arutlused kutsuvad avama diskussiooni PS §-de 148 ja 149 sisu ja tähenduse üle.

Avaldan järgnevalt oma esialgsed mõtted sellel teemal ning esitada võimalikke vastuargumente edasiseks aruteluks. Rõhutan, et need on minu mõtted ega esinda teiste riigikohtunike arusaamu. N-ö lõplik tõde saab selguda vaid riigikohtu otsuse näol võimaliku regulatsiooni põhiseaduspärasuse kohta. Loodan, et me selleni ei jõua ja argumendid saavad eelnevalt igakülgselt kaalutud ja riskid hinnatud.

Milleks ühendada kohtuasutusi?

Esiteks soovin märkida, et eksitav on Jäätma arvamusest kumav arusaam, nagu oleks kohtute ühendamise idee täielikult ootamatu, läbi rääkimata, selle põhjenduseks pole esitatud mingeid argumente ega kaalutud vastuargumente ("me ei tea, kuhu tahame välja jõuda"). Lihtsustatult: justkui oleks välja tuldud ootamatu ja arutu põhiseadusevastase mõttega.

Teema on siiski kohtusüsteemis ringelnud neli–viis aastat ühe võimaliku kohtute tõhustamise abinõuna. Ka mina olen korduvalt ja avalikult juhtinud kohtusüsteemi tõhususe probleemidele tähelepanu ning esinenud kohtute ühendamise mõttega, mh ettekannetes 2023. ja 2024. aastal nii kohtunike täiskogul kui ka riigikogus.

Enamgi veel, just kohtute võimalik ühendamine tõusis üheks põhiliseks vaidlusteemaks uue kohtu arengukava ettevalmistamisel. Jäätma analüüsis möödunud aastal riigikohtus praktiseerides kohtute ühendamise lubatavust PS §-de 148 ja 149 kontekstis ja just tema argumentidele tuginevad esmajoones ka kohtunike pöördumised. Seega on teemat arutatud.

Kahjuks jääb tunne, et kohtute ühendamisest on paljudele kujunemas "usuküsimus" ja kõrvad on suletud mistahes argumentidele.

Kohtute ühendamine ei ole ega saa olla eesmärk, vaid ainult vahend. Vahend kohtusüsteemi tõhustamiseks olukorras, kus üha suureneva avaliku ressursi panustamisel, kuid seejuures kohtuasjade arvu laias laastus muutumatuna püsimisel, on asjade lahendamise kiirus oluliselt langenud, kohtunikud on kohati üle koormatud ja nende töö on korraldatud paljuski ebaratsionaalselt. Töökoormuse ühtlustamiseks on otsitud erinevaid mehhanisme, kuid kohtualluvuse jäiga regulatsiooni tõttu on need jäänud paratamatult poolikuteks.

Kohtute ühendamise mõte oleks esmajoones tekitada paindlik kohtuasjade üle riigi jagamise süsteem, millega oleks võimalik ühtlustada kohtunike töökoormus, vältida asjade kuhjumist ühes kohtus, mh kohtunike ajutisel eemalviibimisel, võimaldada kohtunike tõhusamat koostööd üle riigi ning võimaldada huvitavate ja ka keerulisemate asjade lahendamist kõikidele kohtunikele.

Üleriigilise spetsialiseerumise kaudu oleks võimalik perspektiivis saavutada asjade lahendamine professionaalsemalt ja seega ka kiiremini. Asjade lahendamiseks võiks teha senistest suuremad menetlusgrupid. Territoriaalset juhtimist asendaks valdkondlik juhtimine. Säiliksid kohtumajad ja kohtunikud saaksid töötada just neile sobivamates kohtutes. Kohtumajade säilimine aitab tagada inimeste osalemise õigusemõistmises võimalikult elukoha lähedal.

Muutuste taustaks on ka asjade lahendamisel kirjaliku menetluse osakaalu oluline suurenemine ja võimalus pidada kohtuistungeid ka kaugteel. Ühtse kohtu efektiivse töö aluseks oleks kohtu kehtestatud tööjaotusplaan, mis võimaldaks kohtuasjade jagamist intelligentselt juhtida. Kõik need mõtted nii eesmärkide kui ka vahendite osas sisalduvad üldjoontes kohtute haldamise nõukoja 2024. aastal kinnitatud kohtu arengukavaski.

Siinne arvamus ei keskendu aga kohtute ühendamise põhjendamisele, vaid selle põhiseaduspärasuse hindamisele.

Argumendid kohtute ühendamise võimaliku põhiseadusvastasuse kohta

Jäätma on oma arvamuses toonud esile mitmed kahtlused kohtute ühendamise põhiseaduslikkuse kohta, mida esitati ka kohtunike pöördumistes. Need võiks lühidalt võtta kokku järgmiselt:

• kuna PS § 148 sätestab kohtusüsteemi organisatoorse üleseehituse, tuleb seda normi mõista kohtuasutuste ehk -organite tähenduses, mitte aga nt kohtumajade tähenduses;
• PS §-s 148 (aga ka §-s 149) nimetatakse esimese ja teise kohtuastme kohtuid mitmuses, mis tähendab, et nende kohtuastmete kohtuorganeid peab olema rohkem kui üks igas kohtuastmes;
• ajalooliselt kujundati PS § 148 1991. aasta kohtute seaduse kohtuasutuste süsteemi alusel, mida ei mõeldud kohtumajade süsteemina;
• PS § 148 kasutab ringkonnakohtu, mitte apellatsioonikohtu mõistet ja ringkond ei saa hõlmata kogu Eesti territooriumi ja seega ei saa sel olla võimupädevust üle kogu Eesti Vabariigi territooriumi (seda pole olnud ka kunagi ajalooliselt), mistõttu peab olema ka mitu esimese astme kohtu asutust;
• ringkonnakohtute ühendamisel puuduks riigikohtul PS §-st 149 tulenev eri ringkonnakohtute praktikat ühtlustav funktsioon ning üldse vajadus kassatsioonikohtu järgi;
• PS § 148 üheks mõtteks on vältida kohtujuhi võimu kontsentreerimist ühe inimese kätte üle kogu riigi, kes võib kohtute tegevust meelevaldselt korraldama;
• PS § 148 kohustab tagama isikutele esimese astme kohtutes ühetaoline õigusemõistmise kättesaadavuse, kuid karta võib, et perspektiivis koondatakse regioonidest kohtunikukohad kokku keskusesse ning seejärel suletakse lõpuks ka kohtumajad.

Kriitika esitatud argumentide kohta

Siinkirjutaja arvates on eelnimetatud argumendid võimalik suures osas kahtluse alla seada, isegi ümber lükata. Seejuures saab argumentatsioonis tugineda mh põhiseaduse kommentaaridele, esmajoones PS § 148 omadele, mille põhiseaduse kommentaaris on koostanud Mait Laaring ja Teaduste Akadeemia kommentaaris Priit Pikamäe.

Milline on PS §-de 148 ja 149 ajalooline mõte?

PS §-d 148 ja 149 kirjeldavad kohtusüsteemi ülesehitust ja organisatsiooni võrdlemisi detailselt, nähes ette nii kohtute liigid kui ka kohtusüsteemi kolmeastmelisuse. Seda muuseas oluliselt erinevalt 1920. aasta ja 1938. aasta põhiseadustest, kus kohtusüsteemi kirjeldati vaid üldiselt.

Põhiseaduse assamblee materjalidest nähtub, et ajalooliselt oli sätete põhiline ja sisuline soov muuta nõukogudeaegne kaheastmeline kohtusüsteem, luues apellatsiooniinstants esimese astme ja kassatsioonikohtu vahele (vt ka Pikamäe (2022), p 1). See oli selge valik põhiseaduse koostamisel. Samasugune selge valik oli luua esimese kohtuastme tasandil halduskohtusüsteem, milles lahendataks avalik-õiguslikke vaidlusi.

Kohtusüsteemi täpne kirjeldus pidi välistama seadusandja ja täitevvõimu omavoli (vt ka Laaring (2020), p 2). Nõustuda tuleb Jäätmaga, et ajalooliselt kujundati PS § 148 1991. aasta kohtute seaduse järgse kohtuasutuste süsteemi alusel, ilma et sellega oleks põhiseaduse ettevalmistamisel täiendavalt tegeletud (vt ka Pikamäe (2022), p 2).

Kuna tollal tõenäoliselt isegi ei mõeldud võimaluse peale, et kohus asutusena ja kohus õigusemõistmise kohana (kohtumajana) võiks erineda, ei ole ka lähtekohta ajaloolise tahte sellest aspektist hindamiseks.

Kas PS § 148 on mõistetav reegli või printsiibina? Mida tähendab põhiseaduses kohtute kohta mitmuse kasutamine?

Keskne küsimus PS §-de 148 ja 149 mõistmisel on see, kas ja kuivõrd on need hinnatavad kohtusüsteemi osas seadusega mittekorrigeeritava reeglina või võimaldavad kaalumisruumi printsiibina.

Nagu eespool märgitud, sooviti põhiseadusega ilmselgelt teha põhimõtteline otsustus kolmeastmelise kohtusüsteemi kasuks ja näha avalik-õiguslike vaidluste lahendamiseks halduskohtute süsteem. Lisaks sätestati eraldi asutusena riigikohus kui kassatsiooni- ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtus. Seda tuleb pidada seega ka reegliks.

Nii Laaring kui ka Pikamäe on põhiseaduse kommentaarides ühte meelt, et PS § 148 lg 1 regulatiivne tähendus on iseseisvalt pigem tagasihoidlik, piirdudes pigem kohtusüsteemi ülesehituse kirjeldamisega. Pikamäe lisab, et üldiselt ei ole sedavõrd üksikasjalik kohtusüsteemi ülesehituse äratoomine põhiseaduses tavapärane ega ka mõistlik, kuna see võib osutuda takistuseks kohtusüsteemi kaasajastamisel. Nende seisukohtadega saab vaid nõustuda.

Koostoimes PS §-ga 149 tuleneb §-st 148 esmajoones kohtusüsteemi ülesehituse institutsionaalne garantii (Laaring (2020), p 3). Samuti ei või kaotada üht või teist põhiseaduses nimetatud kohut või kohtu liiki tervikuna, st maa-, haldus- ja ringkonnakohtuid kaitseb institutsionaalne garantii üksnes asutuste liikide lõikes, konkreetsete asutuste loomise, lõpetamise või ümberkorraldamise üle otsustab riigikogu (Laaring (2020), p 3).

Põhimõtteliselt eri meelt on kommentaaride autorid aga küsimuses, kuidas mõista PS §-s 148 (aga ka §-s 149) kohtute kohta kasutatud mitmuse vormi. Pikemalt põhjendamata arvab Laaring sarnaselt Jäätmaga, et mitmuse vormi kasutamist maa-, haldus- ja ringkonnakohtutest rääkimisel ei saa pidada juhuslikuks ning et sellest võib järeldada põhiseadusandja soovi näha ette mitu samasse liiki kuuluvat asutust, et tagada kohtuliku õiguskaitse mõistlik territoriaalne kättesaadavus kogu riigi ulatuses.

Pikamäe on pikema analüüsi tulemusena jõudnud täpselt vastupidisele seisukohale, et kuna kohtute paljusus ei ole eesmärk omaette, vaid tegemist on õigusemõistmise kättesaadavuse vahendiga, ei nõua PS § 148 seadusandjalt mitme esimese ja teise astme kohtu rajamist, kui nimetatud eesmärk saavutatakse mõnel muul kohtusse pöörduja jaoks sama tõhusal viisil. Ehk kokkuvõttes ei saa kohtute mitmuses näha reeglit, vaid printsiipi.

Nõustun Pikamäe argumentatsiooniga nii selle veenvuse kui ka reaalse elu vajadustega arvestamise tõttu.

Mida täpsemalt on kohtuorganisatsiooni põhiseaduses kirjeldatud, seda keerulisem on hoida seda vastavuses tegeliku elu vajadustega (Laaring (2020), p 4).

Mõlemad kommentaaride autorid on sama meelt, et üksnes põhiseadusega ei ole võimalik kohtusüsteemi korraldust kindlaks määrata ning seda mõistis ka põhiseadusandja.

Kindlasti ei soovitud kohtusüsteemi ja organisatsiooni põhiseadusega n-ö kinni kirjutada, jättes seadusandjale kohtukorralduse üksikasjalikumal kujundamisel suure otsustusruumi ja määrates PS §-s 149 üksnes kolmeastmelise kohtusüsteemi garantii. PS § 149 lg 5 kohaselt sätestab kohtukorralduse seadus ja PS § 104 p 14 nimetab kvalifitseeritud häälteenamusega vastuvõetava seadusena kohtumenetluse seaduste kõrval ka kohtukorraldust sätestavat seadust.

Nõustuda tuleb Pikamäega, et sätestades üksnes kolmeastmelise kohtusüsteemi garantii, ei kirjuta PS § 148 ega põhiseaduse muud sätted seadusandjale ette vastavate kohtute arvu ega ka mitte seda, mil moel tuleks täpselt haldusorganisatsiooni tasandil põhiseaduses loetletud kohtud kujundada.

See oleks ilmselgelt ebaotstarbekas, sest kohtute töö korraldamine justiitshalduse tasandil sõltub mitmetest objektiivsetest teguritest kogumis (nt riigi demograafiline olukord, rahvastiku paiknemine ja ümberpaiknemine, kohtuasjade arvu dünaamika jne), mille muutus võib omakorda tingida vajaduse kohtukorralduslike muudatuste järele.

Parlamendi pädevuses on seega otsustamine üksikute kohtute loomise, lõpetamise või ümberkorraldamise üle. Erandi selles osas moodustab vaid riigikohus põhiseadusliku institutsioonina. Õigusemõistmise kättesaadavuse tagamiseks võib parlament kohtusüsteemi korraldada ka muudelt alustelt lähtuvalt, sealhulgas ühendades näiteks ühte kohtuasutusse kõik sama tasandi kohtud või (isegi) loobudes maa- ja halduskohtute lahutamisest eraldi kohtuasutustesse (Pikamäe (2022), p 4).

PS §-de 148 ja 149 tõlgendamisel tuleb arvestada ka seda, et nimetatud sätted kasutavad lisaks muudele kohtute nimetustele ka "linnakohtute" nimetust, mis omal ajal tegutsesid paralleelselt maakohtutega eraldi territoriaalse alluvusega.

2006. aasta reformiga ühendati seni eraldi kohtuasutustena toiminud maa-, linna- ja halduskohtud neljaks maakohtuks ja kaheks halduskohtuks ehk sisuliselt nimetati linnakohtud ümber maakohtuteks. Põhjenduseks toodi, et nimetatud kaks kohut ei erine üksteisest oma pädevuse poolest.

Samuti ei nõua põhiseadus kohtusüsteemis mitte linnakohtu nimetust kandva kohtuasutuse, vaid teatud pädevusega esimese kohtuastme olemasolu. Selle seisukohaga on selgelt nõustunud ka Pikamäe, leides, et PS § 148 nõuab esimese astme kohtu esinemist kohtusüsteemis, mitte aga selle nimetamist teatud kindlal moel. Vastustanud ei ole seda muudatust ka Laaring.

Lisaks, mõistes äärmiselt jäiga reeglina PS §-s 148 märgitud kohtute mitmust, tekib küsimus, kuidas on seni mh riigikohtu praktikas mööda vaadatud nt PS § 146 esimese lause ("Õigust mõistab ainult kohus.") kategoorilisest sõnastusest, rõhutusega sõna "ainult", tunnustades õigusemõistmist mh nii riigihangete vaidlustuskomisjonis, töövaidluskomisjonis kui ka haldusorganites ja legitimeerides seni kohtuvälist väärteomenetlust ning õigusemõistmist rahvakohtunike poolt.

Ehk kokkuvõttes tuleks reeglit näha siiski selles, mida tõesti põhiseaduslikku väärtusena on põhiseaduses teadlikult otsustatud selliselt, et seadusandjal peaks kaalumisruum puuduma nagu nt riigikogu liikmete arvu osas.

Kas tagada tuleb esmajoones kohtu kui asutuse või kohtu kui õigusemõistmise organisatsiooni kättesaadavus?

Jäätma leiab, et PS § 148 peab silmas just kohtuasutusi, mis peavad katma kogu Eesti territooriumi ja mida peab seega mitmuse tõttu olema vähemalt kaks.

Mina sellega ei nõustu. Nagu juba märgitud, ei eristatud põhiseaduse koostamise ajal kohtuid kui asutusi kohtutest kui õigusemõistmise kohtadest ehk iga kohus paiknes eraldiseisva asutusena ühes kohas, mõistes seal vastavalt oma territoriaalsele alluvusele ka õigust.

2006. aasta reformiga muudeti seda aga põhimõtteliselt, kui senised kohtud liideti asutusena ja nende koosseisus nähti ette õigusemõistmise füüsiliste punktidena kohtumajad. Selline süsteem kehtib siiani ja selle põhiseaduspärasust pole kahtluse alla seatud.

Ajalooliselt on kirjeldatud kohtuvõrgu reformi kui ühte etappi alates taasiseseisvumisest ette võetud kohtu tööpiirkondade ümberkorraldamisest, mille tulemusena on peamiselt majanduslikel ja demograafilistel põhjustel esimese ja teise astme kohtute arv Eestis järjepidevalt vähenenud (Pikamäe (2022), p 7).

Minu arvates on PS § 148 mõte tagada õigusemõistmise mõistlik kättesaadavus kogu Eesti territooriumil. See, kas seda tehakse sama kohtuastme raames läbi mitme kohtuasutuse või sama kohtuasutuse mitme kohtumaja kaudu, on teisejärguline. Inimeste seisukohast on oluline tagada õigusemõistmise kättesaadavus.

Nagu juba märgitud, nõustun Pikamäega, et sätestades üksnes kolmeastmelise kohtusüsteemi garantii, ei kirjuta põhiseadus ette vastavate kohtute arvu ega ka mitte seda, mil moel tuleks täpselt haldusorganisatsiooni tasandil põhiseaduses loetletud kohtud kujundada.

Õigusemõistmise kättesaadavuse tagamiseks võib parlament kohtusüsteemi korraldada ka muudelt alustelt lähtuvalt, sh ühendades näiteks ühte kohtuasutusse kõik sama tasandi kohtud (Pikamäe (2022), p 4).

Astmekohtute paljusus on mõeldud teenima õigusemõistmise territoriaalse kättesaadavuse eesmärki, kuid nimetatud siht on saavutatav ka muude vahenditega mitut sama tasandi kohut eraldi kohtuasutustena loomata. Nii on kehtivas kohtukorralduses esimese astme maa- ja halduskohtute arvu võrreldes varasemaga märkimisväärselt vähendatud, tagades samas juurdepääsu õigusemõistmisele mitmes kohas asuvate kohtumajade kui kohtu kohapealse struktuuriüksuse vahendusel.

Arvestada tuleb sedagi, et infotehnoloogiliste vahendite laialdase leviku tingimustes on kohtusse pöördumise õiguse realiseerimine saanud võimalikuks ka eemalt. Et kohtute paljusus ei ole eesmärk omaette, vaid tegemist on õigusemõistmise kättesaadavuse vahendiga, tuleb asuda seisukohale, et PS § 148 ei nõua seadusandjalt mitme esimese ja teise astme kohtu rajamist, kui nimetatud eesmärk saavutatakse mõnel muul kohtusse pöörduja jaoks sama tõhusal moel (Pikamäe (2022), p 5).

Ka Laaring leiab, et oluline on tagada just kohtuliku õiguskaitse mõistlik territoriaalne kättesaadavus kogu riigi ulatuses, kuigi tema nägi selle saavutamiseks sarnaselt Jäätmaga vajadust säilitada mitu esimese astme kohut.

Eespool viidatud linnakohtute kaotamisega seonduv kinnitab, et põhiseadusandja ei pidanud silmas, et iga hinna eest tuleb säilitada linnades õigusemõistmine just linnakohtute kaudu. Linnakohtu mõiste oli ju just kohtumajale viitav.

Kriitikute loogika järgi oleks põhiseadusega kooskõlas justkui lahendus, et õigusemõistmine koondatakse kahte (mitmus ju!) maakohtusse kahe või isegi ühe kohtumajaga, mis siinkirjutaja arvates moonutaks märksa enam PS § 148 mõtet.

Kas üks ringkonnakohus on keelatud ja sellest tulenevalt ka üks maakohus ja halduskohus?

Ma ei nõustu ka käsitlusega, nagu saaks ainuüksi mõistest "ringkonnakohus" teha järelduse, et neid peaks olema vähemalt kaks, kuna väljend "ringkond" sellele justkui viitaks. Tegu on pigem otsitud ja ainuüksi tekstile tugineva argumendiga.

Ei PS § 148 ega 149 kujunemise allikatest saa sellist järeldust teha, kui tegelikult võeti vaid üle kunagine apellatsioonikohtu nimetus. Oluline ja põhimõtteline oli seevastu seadusandja otsustus näha ringkonnakohus ette apellatsioonikohtuna (PS § 149 lg 2), mitte aga nende arv. Seega langeb ära argument, et kuna ringkonnakohtuid peab olema kaks, siis sellest justkui järeldub, et vajalik oleks ka kaks maakohut.

Siinkohal võib märkida, et põhiseaduse järgi ei pea ringkonnakohtute pädevus olema territoriaalne. Tõenäoliselt oleks põhiseaduspärane ka näiteks lahendus, et üks ringkonnakohus lahendaks kaebusi halduskohtute otsuste peale ja teine maakohtu otsuste peale.

Kas kohtute ühendamine kaotaks vajaduse riigikohtu kui kassatsioonikohtu järgi?

Põhjendatud ei ole ka argument, nagu kaoks kohtute ühendamisega vajadus riigikohtu kui kassatsiooniinstantsi järgi ja piirduda võiks ringkonnakohtu lahenditega. Esiteks oleks see otseses vastuolus PS § 149 lg 3 järgse otsusega riigikohtu kui kõrgeima kohtu ja kassatsiooniinstantsi kohta.

Kuna üleüldiselt demokraatlikud riigid tunnustavad kõrgema astme kohtuid õigusküsimuste lahendajana lisaks tõenditega tegelevale apellatsiooniinstantsile, pole kohta ega vajadust ka diskussiooniks kolmeastmelise kohtusüsteemi muutmiseks. See ei tähenda, et osas asjades ei võiks edasikaebeinstantse piirata, näiteks suuremate asjade alustamisega ringkonnakohtust, riigikohtusse kaebamise õigust piirates või esimese astme kohtu lahenditele vaid riigikohtule kaevata lubades.

Asjakohane ei ole jutt sellest, nagu oleks riigikohtu põhiline ülesanne ringkonnakohtute praktika ühtlustamine. Tegelikkuses saab ülimalt harva tuua ringkonnakohtute tasandil välja ühtlustamist vajavat kohtupraktikat. Oluline on ka, et ühtlustamist võib vajada teinekord hoopis kohtupraktika ringkonnakohtute endi sees eri koosseisude vahel, milleks ringkonnakohtu tasandil mehhanism puudub.

Kas kohtute ühendamisega koonduks kohtujuhi võim liigselt ühele isikule, kes võiks teha meelevaldseid otsustusi ja seada ohtu kogu kohtusüsteemi sõltumatuse?

Argument kohtujuhile liigse võimu koondumisest väärib kindlasti kaalumist, kuid see risk on samuti maandatav. Esiteks ei oleks üks maakohus enneolematu suurusega asutus ei Eestis ega mujal. Näiteks Saksamaa Müncheni Landgericht mõistab õigust ca 1,8 miljoni inimese üle ja seal töötab 219 kohtunikku, kokku 489 teenistujat.

Riskikohta saaks näha selles, kui kohtuesimehel oleks suur ainuvõim, ta nimetataks ametisse süsteemiväliselt ning puuduks võimalus teda ametist tagasi kutsuda. Need mured on lahendatavad. Kohtureformiga koos peaks minema kohtute haldamine üle justiits- ja digiministeeriumilt kohtutele läbi kohtute haldus- ja arendusnõukogu (KHAN). Vastav eelnõu on juba riigikogu menetluses.

Just KHAN peaks edaspidi nimetama kohtute esimehed, teostama nende üle järelevalvet ja otsustama nende tagasikutsumise, need otsused teeb kohtuvõim ise. Sellega seoses väärib muidugi märkimist, et riigikogule esitatud eelnõus ei ole kohtunike valitud esindajad KHAN-i koosseisus enamuses, ehkki see on olnud kohtunikkonna üldine soov.

Lisaks peaks kohtu esimehe ainujuhtimist kontrollima ja vajadusel pidurdama kohtunike valitud kohtu eestseisus, mille nõusolek oleks vajalik olulisemateks otsusteks, mh tööjaotusplaani kinnitamiseks ja muutmiseks. Kolmandaks on kavandatud kohtunikele mehhanism kohtu esimehele umbusalduse avaldamiseks ja tagasikutsumiseks algatamise mehhanism.

Kas kohtute ühendamine võiks viia õigusemõistmise eemaldumiseni inimestest, mh kohtunike koondumiseni keskustesse ja kohtumajade sulgemiseni?

Risk kohtumajade sulgemisest ja õigusemõistmise territoriaalsest koondumisest on tõsiseltvõetav. Paraku ei seondu see niivõrd kohtu kui organisatsiooni võimalike muudatustega, vaid pigem riigi üldise demograafilise arengu ja rahaliste võimaluste vähenemisega ja samuti asjade lahendamise tehnoloogiliste lahenduste laienemisega.

Küll võiks just kohtute ühendamisega kaasneva ühesuguse töövooga tagada kohtumajade säilimise kohtades, kus n-ö kohalik rahvas piisavalt tööd ei anna. Sama kohtuasutuse raames oleks lihtsam ka kohtunike ja teiste töötajate liikumine kohtumajade vahel, töötades neile sobivamates kohtades. Mida tõhusamaks saame kohtute juhtimise ja töökorralduse, seda suurem on lootus ka rohkem kohtumaju säilitada.

Kokkuvõte

Eelneva pinnalt järeldan kokkuvõtlikult, et esile toodud väiteid kohtute võimaliku ühendamise põhiseadusvastasuse kohta ei saa võtta absoluutse tõena. Seda ei kinnita viimased põhiseaduse kommentaarid ega kohtusüsteemi vajadus käia kaasas ühiskonna üldise arengu ja suundadega.

Nõustuda tuleb põhiseaduse kommenteerijatega, et mida täpsemalt on kohtuorganisatsiooni põhiseaduses kirjeldatud, seda keerulisem on hoida seda vastavuses tegeliku elu vajadustega.

Ehk et perspektiivis võib olla mõistlik muuta PS §-e 148 ja 149 üldisemaks. Siiski ei peaks ka praegu jõudma seisukohale, et kohtusüsteemi suuremad muudatused on võimalikud vaid põhiseaduse muutmise kaudu (st ei oleks eelduslikult võimalik), selliselt paneksime süsteemi arengu kinni ja jõuaks varem või hiljem tupikusse.