Alustaks natukene üldisemast, mis puudutab siseministeeriumi praegust käekirja kogu selle temaatikaga tegelemisel. Mis mulje teile jääb? Kas nad on oma vigadest või möödalaskudest aru saanud, kas olukorra tegelikkus on neile kohale jõudnud või praegused reaktsioonid, mis nüüd on jõudnud kaamerate pimendamiseni, on tingitud pigem sellest, kuidas avalikkuses on reageeritud?

Kõigepealt ma tahaks siseminister Igor Tarot tunnustada, et ta julges teha sellise otsuse, mis avaliku arvamuse kohaselt tundub natukene võib-olla ebaõiglane, ja õiguskantsleri juhiseid järgida. Tunnustus ministrile, et ta ei lasknud end ära tinistada ametnike mesijutuga, kui oluline ja õiguslik see kõik on.

Aga ma tuleks natuke ajas tagasi. Kui ma olin õiguskantsler 2002–2007, siis riigikogu ees seistes täpselt sarnastele probleemidele ma tähelepanu juhtisin.

Politsei tegevus jälgimisseadmete reguleerimisel peab olema väga-väga täpne. Ma näen siin praegu kultuurilist probleemi, et aastal 2025 me tegeleme täpselt samade asjadega. Tehnika on edasi arenenud, aga täpselt samadest asjadest räägime. Kindlasti tuleb tänada kogu avalikku survet – meediat, erinevaid arvamusliidreid, juriste, kes on teemat üleval hoidnud.

See küsimus on praegu sellises etapis, kus luuakse seaduslikku alust numbrituvastuseks või mingiteks muudeks jälgimisteks. Vaidlus ei ole mitte selles, kas kaameraid võiks kasutada või mitte, vaid küsimus on selles, et kaamera kasutamiseks peab olema väga selge seadusest tulev volitusnorm ja see seadus peab ütlema, millisel eesmärgil neid andmeid kogutakse: kas liiklusseaduse rikkumiste eest karistamiseks või lihtsalt sellel eesmärgil, et vaatame ringi, võib-olla midagi huvitavat leiab ja siis saame reageerida. See teine juhtum kindlasti on lubamatu.

Teiseks, kuidas neid andmeid hoitakse, kes sinna juurde pääseb: kas iga politseinik saab lihtsalt mingil hetkel minna nagu Facebooki ja vaadata, et huvitav, vaatame, kuhu Allar Jõksi numbrimärgiga auto on sõitnud. Kolmas on see, kui kaua neid hoitakse: kas kuu, aasta või kaks. Kui need küsimused ei ole lahendatud, siis see on ilmselgelt põhiseadusevastane.

Kui te viisite meid ajas paarkümmend või isegi rohkem aastat tagasi, siis me oleme jõudnud sellisesse olukorda, mille kohta te kasutasite väljendit kultuuri küsimus. Täpsustage natuke seda mõtet, mis see sündmuste ahel või otsustamiste ja otsustamata jätmiste protsess on olnud, et me ikka leiame ennast samas olukorras. Kelle käes see pall on?

Pidasin seda õiguskultuuriliseks küsimuseks seetõttu, et meil kehtib põhiseadus, mis ütleb, et kõik olulised küsimused peab otsustama seadusandja. Oluline küsimus on see, mille jaoks me andmeid kogume. Ei piisa sellest, kui seaduses öeldakse, et võib kasutada kaameraid. Nagu ma ütlesin, on kümme küsimust, millele tuleb vastata ja neid küsimusi peab otsustama riigikogu. Aga nagu me praegu näeme, siis riigikogule tuli see üllatusena, paljudele ministritele, sealhulgas peaministrile tuli see üllatusena. Mis tähendab seda, et see on kusagil ametnike tasandil, võib-olla kusagil peadirektori käskkirja tasemel reguleeritud.

Eile just tuli mul üks selline võrdlus, et ma olen jälginud neid õiguslikke vaidlusi, mis on Donald Trumpil USA-s, sest Donald Trump kasutab ju oma presidendi dekreete selleks, et võtta vastu kümneid otsuseid, mida peaks tegelikult USA seadusandja ehk kongress otsustama. Aga Trump teeb seda ise, ütleb, et mind keegi ei sega.

Ma tabasin ennast mõttelt, et see on täpselt samamoodi. Selle numbrituvastusega praegu tehakse tegelikult nagu Trumpi ning see on kultuuriline küsimus. See on väga murettekitav, et suur osa avalikkusest, rääkimata paljudest riigikogu liikmetest, arvab, et see, kes kaitseb põhiseadust, näiteks õiguskantsler antud juhul, et ta kaitseb tegelikult pätte. Kuni see hoiak ei muutu, ei olegi tegelikult ka avalikku survet selleks, et need jälgimismehhanismid oleksid väga täpselt seaduses reguleeritud.

Meie ümber on väga palju igasuguseid muid kaameraid. Me räägime praegu politsei- ja piirivalveameti numbrituvastuskaameratest, aga toon näite, et alles hiljuti Jõgeval saadi mõrvarid kätte tänu sellele, et üleval olid kaamerad ja filmisid seda mõrvatööd. Kas see praegune seaduse puudujääk või nõrk koht puudutab kõiki kaameraid?

Antud juhul käib tegelikult vaidlus numbrituvastuskaamerate üle, sest seal ei ole selge, mille jaoks neid andmeid kogutakse. Väidetakse, et korrakaitseseadus annab sellise aluse neid kaameraid pidada. Vastus on ei. Korrakaitseseadus seda ei võimalda. Siis räägitakse, et liiklusseadus annab võimaluse. See võib iseenesest õige olla, aga liiklusseaduse eesmärk on tegelikult tagada liikluskord ja see on hoopis midagi muud võrreldes sellega, et hakatakse koguma igaks juhuks.

Mis puudutab küsimust selles osas, et kas siis üldse kaameraid ei tohi üleval pidada, siis siin tuleb eristada kahte olukorda. Üks on see, kus riik teeb mõne tsentraalse andmekogu, kuhu ta hakkab igaks juhuks kõikvõimalikke andmeid koguma. Täpselt samu põhjendusi natukene üle võlli lastes võib öelda, et koduvägivald on suur probleem. Kuidas seda lahendada? Kuhu me peaksime kaamerad panema? Jätame siin fantaasiale vaba voli.

Paljudel juhtudel kaamera kasutamine on seaduslik, aga antud juhul puudub seaduslik alus ja valitseb ka põhimõte, et eraõiguses see, mis ei ole keelatud, on lubatud, aga riik võib tegutseda ainult siis, kui tal on väga selge seadusest tulenev luba.

Ja siin tõusetub veel üks asi, mida mina nimetaksin silmakirjalikkuseks ja ebavõrdseks kohtlemiseks. Riik kontrollib ju läbi oma ametkondade, inspektsioonide inimeste käitumist eri valdkondades – on see andmekaitse, on see maksud, liiklus – väga täpselt, et kui midagi valesti teed, kohe saad karistada. Ja praegu me vaatame täiesti rahulikult pealt seda, kuidas ilma õigusliku aluseta kogutakse, teadmata kust, teadmata kellele väga suurel hulgal infot.

Kas me ei leiuta mitte jalgratast? Viitan sellele, et kuivõrd põhjendatud kogu see praegune Eesti siseriiklik arutelu kaamerate ja ka AI kasutamise üle kaameravõrgustikus põhjendatud on? Euroopa parlament, kus töötavad Eesti saadikud ja Euroopa Liit, on selle teema justkui läbi vaielnud ja otsustanud, kus ja mis tingimustel võib kasutada valvekaamerate pilti. Kas sellest meie olukorra lahendamiseks ei piisa?

Euroopa Liidu õigus kindlasti ei näe ette seda, kuidas, millistel asjaoludel, kus võib kaameraid kasutada, aga Euroopa Liidus on väga tugevad andmekaitsereeglid ja privaatsusreeglid. Euroopa kohus on teinud juba mitu-mitu aastat tagasi väga jõulise otsuse selle kohta, milliseid mobiilsideoperaatorite käes olevaid metaandmeid, näiteks kes kusagil kellele helistas, kus ta helistamishetkel oli, tohib talletada. Euroopa kohus ütles, et neid ei tohi koguda, hoida, kasutada lihtsalt igaks juhuks, vaid ainult äärmiselt ohtlike kuritegude avastamiseks. See küsimus on Eesti õiguses veel lahendamata. Ehk me oleme juba mitu aastat teadlikud, et mingid probleemid on, aga me neid asju ei lahenda ja elu läheb edasi, midagi ei juhtu.

Ma arvan, et 20 aasta pärast istuvad siin võib-olla teised inimesed ja arutavad täpselt sama küsimust, juhul kui me seda asja korda ei tee.

Aga mis see esimene samm siis on, mis tuleks astuda, et asi oleks õiguspärane?

Selleks, et see asi oleks õiguspärane, peab seadusest tulenema volitusnorm või delegatsiooninorm selleks, millisel eesmärgil seda numbrituvastussüsteemi võib kasutada; kes võib kasutada; kes saab sinna juurdepääsu; kes kontrollib, et ei oleks kuritahtlikku või andmete lihtsalt uudishimust sirvimist; milline on vastutus. Sest tegelikult ju ebaseadusliku jälitustegevuse eest on ette nähtud kriminaalkaristus. Aga see süsteem võimaldab ka ebaseaduslikult jälitada.

Ehk riigikogu käes on praegu pall. Riigikogu peab vastavaid seadusi, on selleks siis liiklusseadus või korrakaitseseadus, muutma. Ja mul on hea meel, et minister ütles, et sellega hakatakse tegelema, sest siin on veel üks oht – öeldakse, et aga me päästame elusid. Põrgusse põhiseadus, me päästame elusid! Näete, seal kellegi vägistaja saime kätte, kusagil veel oleme mingi kuriteo ära hoidnud. Aga me teame väga palju juhtumeid, kui mingi kriminaalasi läheb kohtusse ja kohtus hakatakse küsima, kust te selle tõendi saite. Järgmiseks küsitakse, kas selle tõendi kogumiseks oli seadusest tulenev luba. Kui seda luba ei olnud, mis sellest kriminaalasjast saab? See kukub kokku.

Missugune on teie isiklik tunnetus? Tsiteerin siseministrit "Esimesest stuudiost": "Kümme aastat tagasi olid meie ootused ja arusaamad andmekaitsest ja õiguslikest regulatsioonidest hoopis teistsugused. Aeg muutub, ühiskondlik vaade." Kui erinev teie arvates see olukord siis kümne aasta võrdluses on? Kas meie ootused on muutunud ja mis suunas?

Kindlasti on õige see, et kümne aastaga on tehnoloogia oluliselt muutunud. Teisest küljest tähendab see, et kui tehnoloogia võimalused jälgimiseks andmete kogumiseks muutuvad, siis peab õigus ka sellega kaasas käima. See õiguslik regulatsioon, mis seadis raamid näiteks jälgimisele kümme aastat tagasi, ei ole praegu kindlasti enam piisav. Kui tehnika areneb, peab õigus ka arenema. Tuletan meelde, et õiguskantsler tegi aasta tagasi märgukirja, kus ta nendele samadele probleemidele tähelepanu juhtis ehk õiguskantsler käib ka ajaga ajaga kaasas.

Kui mina olin õiguskantsler, siis tehnoloogia oli teisel tasemel, aga laias laastus oli sama küsimus, et mida võib ja mida ei või politsei või siis keegi järelevalveorgan teha.