Ivan Sergejev: planeeringumenetluste reform pole vaid õigusaktide muutmine

Planeeringumenetluste tõhusus on otseselt seotud Eesti ruumilise arengu, majanduskeskkonna ja investeeringute konkurentsivõimega. Paraku on praegune olukord ideaalist kaugel, kirjutab Ivan Sergejev.
Võib öelda, et planeerimisseaduse muutmine eesmärgiga kiirendada menetlusi ja soodustada arendustegevust on olnud viimastel aastatel pidev protsess. Näiteks 2022. aastal loodi planeeringute andmekogu Plank ja lihtsustati teavitamist ning elektroonilist suhtlust. 2023. aasta seadusemuudatusega soodustati taastuvenergeetika arendamist, käesoleva aasta jaanuaris jõustunud muudatustega kaotati kohalike omavalitsuste planeeringute puhul ärakuulamise kohustus ja üldplaneeringule vastavate detailplaneeringute heakskiitmise nõue.
Selle aasta märtsis kooskõlastusringile saadetud uus seaduseelnõu näeb samuti ette mitme olulise protsessi lihtsustamist. Näiteks kaotame ära liigina kohalike omavalitsuse eriplaneeringu, nii et selle asemel saaks kasutada kiirema ja selgema lahendusena detailplaneeringut. Maakonnaplaneeringute puhul soovime ära kaotada nende vastuvõtmise etapi.
Need on muudatused, millel on selge mõju menetlusprotsesside tõhustamisele. Samuti on eesmärk ühtlustada planeeringute kvaliteeti ning selle toetamiseks alustas tänavu jaanuaris senise maa-ameti baasil maa- ja ruumiamet, mis pakub planeerimisprotsessi erinevate osapooltele vajadusel professionaalset nõustamist ja abi.
Eelnõu avalikustamine tõi kaasa ulatusliku, mitmekümnel leheküljel tagasiside pea 20-lt huvigrupilt, kusjuures tagasiside varieerub seinast seina.
Osapoolte korduv motiiv on mure tähtaegadest mitte kinnipidamise pärast. Meil oli esialgses eelnõus ette nähtud, et detailplaneeringu menetlemise aega lühendatakse kolmelt aastalt kahe ja pooleni. See tuli sellest, et neli viiendikku planeeringutest menetletakse tegelikult selle aja sees. Seis planeeringutega ei ole seega sugugi nii lootusetu, nagu meediakajastuste põhjal tunduda võib.
Ülejäänud umbes 20 protsenti planeeringutest on need, mis kõigi tuju rikuvad ja nõuavad eraldi tähelepanu. Siiski, avalikkuse selge ootus on see, et üksnes tähtaegade lühendamisest ei piisa, tuleb kokku leppida ka tagajärjed ehk mida teha siis, kui tähtaegadest ei peeta kinni.
Suuremad ümberkorraldused seisavad alles ees
Praegu on ministeeriumil töös planeerimisseaduse põhjalikum ülevaatamine ja selliseid põhimõttelisi valikukohti tuleb teisigi. Näiteks seesama konkreetsete tähtaegade ja sanktsioonide määramine on üks teema, millega me töötame.
Kohalike omavalitsuste planeeringute maa- ja ruumiameti poolt heakskiidu asendamine kooskõlastamisega on veel üks muudatus, mida kaalume. See aitaks tuua planeeringutes esinevate probleemide tuvastamist varasemaks ja hoiaks kokku osapoolte aega.
Oleme uurimas ka rahvusvahelist planeerimispraktikat, et mõista, kus meie kohalikud reeglid pärsivad konkurentsivõimet. Näiteks Soome kogemus viitab sellele, et oluline roll on ka erimenetluste (planeeringute, keskkonnamenetluste ja muu taolise) paralleelsusel, selgel ajagraafikul, juba kasutuses olevate alade taaskasutamisel, süsteemsel teavitamisel ja ametnike koostööstruktuuridel.
Planeerimissüsteem on väga keeruline ja põhjapanevad muudatused nõuavad natukene rohkem aega. Need praegusesse eelnõusse ei ole jõudnud ning nendega me töötame taustal ja ilmselt tuleme uue planeerimisseaduse muutmisettepanekuga välja veidi hiljem sel aastal.
Lisaks seadusemuudatustele vajab Eesti planeeringusüsteem senisest suuremat vastutustunnet kõigilt osapooltelt. Mida korrektsem on taotlus ja kiirem arendajalt info edastamine, seda tõhusam saab olla menetlus.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tehtud planeeringute konkreetsete kaasuste analüüs näitas, et projektid jõuavad edukalt teostuseni tänu arendaja heale ettevalmistusele, omavalitsuse tugevale koostöövalmidusele ja valmidusele projekti tõhusalt menetleda. See näitab, et menetlused ei pea paratamatult venima: kui osapooled tegutsevad sihipäraselt, on võimalik püsida ka mõistlikus ajaraamis. Lahendus ei seisne vaid riigipoolsetes muudatustes, see eeldab ka arendajate ja omavalitsuste koostöötahet ning vastutustunnet.
Analüüs, täiendus ja teine etapp
Tõhustamise esimene etapp kulmineerub laekunud tagasiside analüüsimise ja praegu menetluses oleva seaduse muudatuse eelnõu täiendamisega. Seejärel liigub eelnõu valitsusse ja sealt riigikokku. Paralleelselt valmistatakse ette teine reformietapp, mille fookuses on veelgi ulatuslikum planeerimisprotsessi lihtsustamine ja kiirendamine. Avalikkusele tutvustatakse uusi ettepanekuid käesoleva aasta sees.
Kokkuvõttes ei seisne planeeringumenetluste reform ainult õigusaktide muutmises, vaid ka uue koostöökultuuri, läbipaistvuse ja usalduse loomises. Alles siis saab Eesti pakkuda arendajatele keskkonda, kus ideed saavad kiiremini reaalsuseks.
Toimetaja: Kaupo Meiel