Tartu vanglal tuleb Rootsi vangide majutamisel mitusada uut töötajat palgata

Plaan rentida Rootsile Eesti vanglakohti toob riigile tulu, kuid eeldab Tartu vanglalt vähemalt 250 uue töötaja palkamist ning lisaks vajavad Eesti ametnikud väljaõpet teistsuguse keele ja kultuuriga kinnipeetavatega suhtlemiseks.
2023. aastal vähenes Eestis kinnipeetavate arv esimest korda alla 2000 ning see on igal aastal umbes sadakonna inimese võrra kahanenud. Samal ajal soovib Rootsi valitsus karistusi karmimaks ja pikemaks muuta, mistõttu pole näha, et seal vangide arv lähitulevikus väheneks.
Justiitsministeeriumis valminud Eesti ja Rootsi vanglarendileppe eelnõu eesmärgiks on kasutada ära pooltühjana seisvate Eesti vanglakomplekside kulude kokkuhoidmist või ka neilt tulu teenimist. Eelnõu järgi tuleb Rootsist Eestisse kuni 600 vangi.
Rootsi kurjategijate jaoks plaanib riik võtta kasutusele Tartu vangla S-hoone, kus 175 kambris on umbes 350 vanglakohta, ning seejärel E-hoone, kus 318 kambris on kohti 631.
"Välja tuleks rentida terve Tartu vangla, välja arvatud avavangla, arestimaja ja psühhiaatrilise ravi jaoks mõeldud osakonnad. See tagab, et Eesti ja välisriigi kinnipeetavad ei puutu omavahel kokku," sedastab eelnõu seletuskiri.
Rootsi vangid tuuakse Eestisse välislepinguga, mis tähendab, et vangistust viiakse ellu Eesti õiguse alusel ja seda viivad täide üksnes Eesti ametnikud. Teise riigi ametnikle on ainult nõuandev või kvaliteedikontrolli roll.
Lepinguga loodab Eesti saada vähemalt 30 miljonit eurot lisaraha ning lisaks toob justiitsministeerium välja, et see annab võimaluse ka ametnike töökohti säilitada. See on vajalik juhuks, kui Eesti enda vangide arv peaks taas kasvama hakkama või kui Eestil oleks tarvis vanglakohti, et sõja või hübriidsõja ajal inimesi kinni pidada.
Eesti saab 30,6 miljonit eurot aastas
PWC koostatud analüüsi kohaselt on vanglakohtade rentimine Eesti riigile majanduslikult kasulik.
Eesti saab igal aastal fikseeritud tasu 30,6 miljonit eurot 300 kambri kättesaadavuse eest kuus kuud ette. Seda ka juhul, kui tegelikult siia saabuvate vangide arv on väiksem. Tartu vanglal kulub ühekordselt teenuse käivitamiseks 6,4 miljonit eurot ning see summa sisaldub aastatasus.
Täiendavate kambrite kasutamisel makstakse tagantjärele igakuiselt 8500 eurot pearaha iga kinnipeetava kohta. See summa katab nii tervishoiuteenused, vanglateenistuse kulud kui ka kohtute kulud. Rootsi jaoks on see kokkuhoid, sest kohapeal kulub vangi kuiseks ülalpidamiseks ligi 11 400 eurot.
Justiitsministeerium prognoosib, et vanglarent suurendab tööhõivet ja selle kaudu ka maksulaekumist. Vähemalt 500 välisvangi saabumisel ja sellest tingitud tööjõu rakendumisel laekub kolme aastaga 4,67 miljonit eurot rohkem sotsiaalmaksu ja kolm miljonit eurot rohkem tulumaksu.
Eelnõu möönab, et vanglakohtade väljarentimine ei ole riskivaba tegevus. Muu hulgas on risk, et välisvangide Eestisse toomine polariseerib ühiskonda. Tõenäosust, et välisriigist pärit vangid põgenevad, hinnatakse eelnõus väga väikseks, kuid vangla ja politsei on sellele valmis reageerima.
Selleks, et välisriigi vangid ei tooks kaasa vanglasüsteemist algavat, kui väljapoole laienevat organiseeritud kuritegevuse levikut, ei tooda Eestisse organiseeritud kuritegevusega seotud vange.
"Eesti teeb enne kinnipeetava vastuvõtmist tema põhjaliku taustakontrolli ja jätab endale õiguse keelduda isiku vastuvõtmisest. Ühtlasi annab välisleping võimaluse välisvang tagasi saata, kui ilmneb asjaolu, mis oleks välistanud isiku Eestisse saabumise," seisab eelnõu seletuskirjas.
Vähetõenäoliseks hinnatakse ka võimalus, et vang pärast karistuse kandmist Eestisse elama jääda üritab, sest nad saadetakse enne vangistuse lõppu Rootsi tagasi.
Eesti vange hoitakse välisvangidest eraldi
Turvariskina toob seletuskiri välja ka võimaluse, et Eestisse saabuvad välisvangidega kohtuda soovivad külalised, kellest mõni võib olla seotud äärmusideoloogia või varasema kuritegevusega. Selle vältimiseks kontrollitakse välisriigi kinnipeetava külastaja tausta ning külastusi võimaldatakse ennekõike lähedastele. Lisaks võimaldatakse vangidele lähedastega videokohtumisi, et vähendada kohale tulevate külaliste hulka.
Kõige tugevamaks riskiks peetakse seletuskirja kohaselt vanglasiseseid riske, nagu vangidevaheline vägivald ja korduvad rikkumised, nagu korrarikkumised või narkootikumide omamine. Samuti kinnipeetavate vaimse tervisega seotud ohte.
"Sellised stsenaariumid on reaalsemad ja sagedasemad kui avalikku korda otseselt ohustavad juhtumid. Kuna Eesti vanglad tegelevad iga päev sarnaste juhtumite ja nende riskide maandamisega, ei ole tegemist uudse ülesandega ning vanglal on teadmised ja oskused selliste olukordade ennetamiseks," teatab seletuskiri.
Välja on toodud ka oht, et kodumaast eraldatud vangidest, kes tunnevad end isoleeritult ning kellega vanglaametnikud suhtlevad keelebarjääri tõttu vaid nii palju, kui korra hoidmiseks tarvis, tekivad keele, religiooni ja muude tunnuste alusel vanglas rühmad ja nende suhted muutuvad hierarhiliseks, ühtlasi hakatakse nõrgemaid vange väärkohtlema. See omakorda soodustab radikaliseerumist ning kuritegelike grupeeringute teket.
Selliste ohtude vältimiseks lubab eelnõu võtta vanglates kasutusele tõlkerakendused ning hoida Eesti vange välisvangidest eraldi majades, et neil ei tekiks välisvangidega kuritegelikke sidemeid.
Tõkestamaks äärmusideoloogia levikut, ei võeta Eestisse kinnipeetavaid, kes on selliste mõjutustega seotud ning kinnipeetavate tausta kontrollitakse koostöös politsei ja kaitsepolitseiga.
Vanglapersonal vajab teiste kultuuridega suhtlemise koolitust
Muudatusi eeldab välisvangide toomine ka kohalikult vanglalt. Nimelt vajavad Eesti ametnikud lisaväljaõpet ning lisaressurssi kulub ka vähelevinud võõrkeelte tõlkide vähesuse tõttu.
"Riskide maandamiseks tuleb korraldada koolitusi vanglapersonalile, keskendudes kultuuridevahelisele suhtlusele, keelebarjääri ületamisele ja radikaliseerumisilmingute märkamisele. On oluline mõista, et välisriigi vangide toomine Eestisse võib suurendada kuritegevuse riski vanglates, eriti organiseeritud kuritegevuse või vangidevahelise vägivalla kaudu. Selle ennetamiseks jätkatakse ja tugevdatakse juba praegu toimuvat aktiivset julgeolekutööd vanglasüsteemis," märgitakse seletuskirjas.
Suure riskina on välja toodud ka võimalus, et Eesti ametnikke püütakse mõjutada või manipuleerida. Selle vältimiseks töötavad ametnikud alati paarikaupa ega jää vangiga üksi. Ametnike valik on seletuskirja kohaselt läbimõeldud.
Tartu vanglasse tulevad ka Rootsi ametnikud, kes Eesti personali toetavad ning võimalikke keelelisi ja kultuurilisi erimeelsusi lahendada aitavad.
Rootsist vangide toomine eeldab muu hulgas, et Tartu vangla värbab lisaks praegusele 160 ametnikule juurde veel vähemalt 250 töötajat, sest Rootsi nõuete kohaselt peab töötajate hulk kinnipeetavate kohta olema suurem kui Eestis.
Ehkki vanglatöötajate väljaõpe on üldjoontes sarnane, peavad nad omandama lisateadmisi, et teise riigi vangidega töötada. Seejuures võib vanglateenistusse tööle võtta ka välisriigi kodanikke.
Eraldi on seletuskirjas välja toodud, et välislepinguga võib luua Rootsi vangide asjade lahendamiseks teistsuguse kohtumenetluse ja erikohtud, kuid nende loomisel peab järgima põhiseadust.
Naisi ja alaealisi ei tooda
Rootsi ei saada lepingu kohaselt Eestisse vange, kes on naissoost, alaealised, lõppstaadiumis haiguse diagnoosi või raske psüühikahäirega, psühhiaatrilisele ravile mõistetud, vanaduspensionärid, Eestis tagaotsitavaks kuulutatud isikud, Eesti kodanikud või ka Eestist sissesõidukeelu saanud isikud.
Naisi ja alaealisi ei plaani riik Rootsist vastu võtta seepärast, et mehi, naisi ja alaealisi hoitakse vangistuses eraldi ning seega eeldaks naiste ja alaealiste siia toomine märkimisväärseid lisakulusid.
Eelnõu toob välja, et kuna vange tuleb kohelda võrdselt, võib see tuua Eesti kinnipeetavatele ka selliste võimaluste tagamise, mida seni on liiga koormavaks peetud. Näiteks ei ole halal-toitu seni Eesti vanglates pakutud, aga kui selline võimalus Rootsiga kokku lepitakse, ei saa enam väita, et seda nõuet oleks ka Eesti vangide puhul liiga koormav täita. Samasugused küsimused võivad seletuskirja kohaselt tekkida ka muude teenuste puhul.
Toidu puhul kehtivad Rootsist toodud vangidele samasugused nõuded kui Eestis ning võimalusel arvestatakse ka vangi usulisi tõekspidamisi. Taimetoitu on vangil alati õigus saada.
Eraldi küsimus on tubakatoodete kasutamine vanglas, mis on Rootsis erinevalt Eestist lubatud Seletuskiri jätab teema lahtiseks ja möönab, et seda on läbirääkimistel eraldi arutatud ja sel puhul on tegu poliitilise otsusega.
Rootsist tulnud vange avavanglasse ei paigutata
Üks vanglarendi tingimustest on see, et Rootsi kinnipeetavaid ei taasühiskonnastata eesmärgiga neid Eestis vabastada, mistõttu avavanglasse neid ei paigutata.
"Lisaks tuleb arvestada asjaoluga, et kõnealused kinnipeetavad ei vabaneks karistuse kandmise järel Eesti ühiskonda, vaid saadetaks tõenäoliselt kolmandatesse riikidesse väljaspool Euroopat, kust nad pärit on, mistõttu puudub vajadus neid avavanglasse paigutamisega Eestisse/Euroopasse vabanemiseks ette valmistada. Lisaks ei lubata välisriigi kinnipeetavaid vangistusseaduse alusel lühiajalisele väljasõidule Eestis ega väljaviimisele," sätestab eelnõu.
Eesti ja Rootsi vangide distsiplinaarkaristused on aga erinevad: nimelt Rootsis ei ole selliseid distsiplinaarkaristusi nagu Eestis ette nähtud ning seetõttu ei kasutata neid ka siin vangis olevate Rootsi vangide puhul.
Seletuskirja kohaselt saab Eesti vanglateenistus sel viisil võimaluse katsetada testrühma peal alternatiivset distsiplinaarmehhanismi, tagades kord vanglas ennelõike sellega, et rikkumised võivad kaasa tuua ennetähtaegse vabanemise edasilükkumise.
Eesti teeb eelnõu kohaselt kättesaadavaks 400 kambrit kuni 600 kinnipeetava jaoks. Kambris peavad olema vähemalt tool, laud, kapp või riiul, sobiv voodi, voodipesu, peegel, teadetetahvel, kambriterminal Eesti personaliga suhtlemiseks, kruus, äratuskell, raadio ja televiisor.
2000. aastal oli Eesti vanglates ligikaudu 4700 vangi. Eelmise aasta lõpus oli vanglakohti 3278, kuid 1443 ehk ligi 44 protsenti neist olid vabad.
Leping on plaanis allkirjastada 18. juunil Stockholmis ning see sõlmitakse viieks aastaks. Kui kumbki osapool teisiti ei soovi, pikeneb leping selle tähtaja täitudes veel kolmeks aastaks.
Toimetaja: Karin Koppel