Kas Iraan oli nurka surutud, et nad pidid nüüd USA baase Kataris ja Iraagis ründama?

Me näeme, et see on selgelt osa vastusest, mida Iraan lubas anda pärast seda, kui USA vahetult sekkus viimastel päevadel konflikti. Näib, et on mõõdetud (vastulöök) – kuigi, sellist asja pole kunagi olnud, eriti kui peame silmas rünnakut Katarile või sealsele USA õhuväebaasile.

Teisalt teame, et neli-viis päeva tagasi see baas tehti tühjaks, kõik lennukid on sealt praktiliselt ära viidud, isikukoosseisu seal enam pole. Mis tähendab seda, et diplomaatilistes koridorides on olnud väga selge ootus, et seda laadi rünnak võib juhtuda.

Oluline on ka see, et Katar ja Iraan omavahel on võrdlemisi heades suhetes – maikuus käis Iraani peaminister Dohas; kohe kui sõda algas 13. juunil, siis Katari välisminister kohtus Iraan saadikuga Dohas. Ehk need on riigid, mis ei ole kuidagi sõjajalal.

Kuivõrd see rünnak oligi Iraanil vasturünnaku pärast?

Eks osa on lavakunstilist poolt. Mängitakse Iraanile võimalus välja anda tugev vastus, mille järel neil on võimalus taanduda, Kataril on sisuliselt  võimekus võtta selline rünnak oma territooriumil vastu. Kui vaatame Katari diplomaatilisi kanaleid – nende päevade eel on nad olnud väga vaiksed. Teame, et Kataril on võime, kui nad on päriselt mures ja teadmatuses, teha see väga hästi kuuldavaks rahvusvahelisel areenil. Nägime seda 2017, kui nad olid majandusblokaadi all oma naabrite poolt – midagi sellist pole nüüd olnud. Mis tähendab, et nad olnud tegelikult valmis selleks (rünnakuks).

Nüüd on küsimus, mis saab edasi – mida teevad Ameerika Ühendriigid. Sisetunne ütleb, et Ühendriigid võtavad ka ikkagi hetke, et ennast hoida sellest konfliktist kaugemal.

Oleks see loogiline asjade käik?

Ma arvan, et USA vaates on see loogiline, sest neil on ainult halvad kogemused sõdadest Lähis-Idas viimasel ajal. Ka USA ühiskonnal on väga värskelt meeles sõjad Iraagis. Ja me teame, et siit edasi järgmine samm – millest ka täna räägitakse – oleks režiimi vahetus Teheranis. Lähis-Idas ei ole palju häid näiteid sellest, kus režiimi vahetus oleks õnnestunud nii, et sellega ei kaasne kaos, mida on võimatu hoomata. Mõtleme Gaddafi-järgsele Liibüale, mõtleme Saddam Husseini järgsele Iraagile. See kõik on olnud ameeriklastele väga valus tagantjärele.

Nii et USA võtab endale selle momendi, aga võib-olla USA eksperdid arvavad midagi muud.

Teisalt – ja see on suurem murekoht, millele ka me täna peaksime mõtlema – me ei tea, mida Iisrael tegelikult soovib. Iisraeli eesmärgid on ajas nihkunud, ambitsioon on läinud järjest suuremaks. 13. juunil, kuid sõda (Iraaniga) alustati õhulöökidega Iraani territooriumil, siis räägiti Iraani tuumarajatistest ja tuumavõimekusest. Täna antakse õhulööke teise riigi institutsioonide vastu ja täna kõik need sõjapistrikud seal, kes veel eelmisel aastal sosistasid, et Iraanile tuleb anda otsustav löök, räägivad valju häälega seda, et Iraani võim tuleb kukutada. Ehk Iisraeli nägemus ja ambitsioon konflikti lõpule on (meie jaoks) teadmatu ja ettenägematu.