USA presidendi Donald Trumpi ja Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni (keda erinevalt Trumpist pole rahvas ametisse valinud) sõlmitud kaubanduskokkulepe on Euroopa majanduse kehva olukorda arvestades parim, mida saavutada võis.

Mõistmaks olukorra tõsidust tuleb meil aru saada, et Euroopa Liit on olnud ilmselgelt olukorras, kus Euroopa pool pole tingimusi seadmas. Euroopa Liidu riikide majandused on võrreldes USA majandusega aeglasema innovatsiooniga, suuremate regulatsioonide ja bürokraatiaga, vananeva rahvastikuga ja nõrgema tootlikkuse kasvuga, mille tulemusel on viimase kahe dekaadi jooksul USA majandus kasvanud nominaalse SKP järgi ca 140 protsenti rohkem.

Sestap on praegu olnud Euroopa suurim eesmärk totaalse kaubandussõja ärahoidmine, mis mõjuks laastavalt Euroopa majandusele, samal ajal kui USA majandust kõigutaks see üpris vähe.

Käisin alles mais Euroopa Parlamendi rahvusvahelise kaubanduse komisjoni delegatsiooniga Washingtonis kohtumas USA esindajatega kongressist, senatist ja ministeeriumitest ning toonagi ütlesin selgelt, et Euroopal tuleb saada mõistlik diil ameeriklastega ning üks variant on suuremad energeetikaostud, mis on ameeriklaste huvides ning nüüdseks ka Euroopa huvides, kuna Euroopa enda energiatootmine on "tänu" roheäärmuslusele ning Venemaast sõltuvusele püstloodis alla käinud.

Seega ei ole Euroopa Liit olnud olukorras, kus seada tingimusi, ning Trump on sellest ilmselgelt aru saanud ning üritab ellu viia oma valimislubadusi lähtudes eelkõige oma riigi huvidest. Euroopa huvides on see, et me ei oleks maailmas suurimad LNG importijad Venemaalt maailmas (kafkalik on olukord, et toetame Ukrainat, kuid finantseerime ka agressorit) ja üks osa sõlmitud kokkuleppest sisaldab ka suuremaid LNG oste USA-lt.

Antud olukorras, kus rakendub Euroopa kaupade ekspordile USA turule 15 protsendi suurune toll, saab olema ebamugavusi tekitav Euroopa tootjatele ning ka USA tarbijatele, kes peavad leppima kõrgemate hindadega, kuid suuremas plaanis peaks olema viimane aeg Euroopal, sh von der Leyenil mõista, et majanduse tapmine ülereguleerimiste ja rohepööramistega viibki meid selleni, et teised dikteerivad Euroopa riikidele ette uusi tingimusi ja seavad tollimakse.