Kiievi julgeolekufoorum on Ukraina vaste meie Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse korraldatavale Lennart Meri julgeolekukonverentsile. Selle asutaja on Ukraina ekspeaminister (2014–2016) Arseni Jatsenjuk.

Viimastel päevadel oleme näinud USA presidendi Donald Trumpi tegevust mitte sotsiaalvõrgustikes, vaid pärisdiplomaatias: esmalt kohtumine Alaskal (Vladimir Putiniga - toim.), seejärel kohtumine (Ukraina ja Euroopa liidritega - toim.) Valges Majas. Samal ajal on ta juba hakanud rääkima oma soovist saavutada mitte vaherahu, st relvarahu, vaid vajadusest sõlmida täieõiguslik rahuleping. Kuidas hindate Trumpi rolli praegu? Kas me tõesti läheneme vaenutegevuse lõpule?

Esiteks tahaksin õnnitleda Eestit, ma tean, et teil oli 20. augustil iseseisvuspäev. Seega olete teie iseseisvad, meie oleme iseseisvad, meie iseseisvus sõltub teie omast ja teie oma meie omast. Ja ma loodan, et Ameerika Ühendriikide president Donald Trump vaba maailma juhina tahab ja teeb kõik endast oleneva, et Ukraina jääks suveräänseks ja iseseisvaks riigiks.

Ameerika administratsioonist rääkides arvan, et olime tunnistajaks ajaloolisele hetkele, kui Euroopa juhid tulid Ovaalkabinetti. Ja pärast president Trumpi kohtumist Vladimir Putiniga, keda süüdistatakse sõjakuritegudes, suutsid meie Euroopa sõbrad ja partnerid veenda Ameerika Ühendriikide presidenti Ukraina toetamise vajaduses, et Euroopa Liidul ja Ameerika Ühendriikidel peab olema Putini suhtes ühine seisukoht ning et see seisukoht peab kindlasti olema Ukrainaga kooskõlas.

Teie küsimusele vastates – me vajame hädasti Ameerika Ühendriike. Ilma USA-ta on Ukrainal väga raske seda sõda võita ja oma riiklust säilitada. Seetõttu on USA roll ja koht määravad. Ameerika Ühendriigid koos Euroopa riikide ja Ramsteini grupi (Ukraina kaitse kontaktgrupp, rahvusvaheline koalitsioon, mis aitab Ukrainal Venemaa agressiooni tõrjuda – A.A.) liikmetega on võimelised tagama Ukraina iseseisvuse.

Loomulikult on Ukraina iseseisvuse aluseks Ukraina armee ja Ukraina rahvas. Aga me vajame tuge. Te näete ise, et suhted uue Ameerika administratsiooniga pole kerged. Aga ma oleksin Eesti Televisioonis avalduste tegemisel äärmiselt ettevaatlik, sest ebavajalikud emotsioonid kahjustavad tulemusi, mida me peame saavutama.

Donald Trump avaldas paar päeva tagasi postituse, milles kritiseeris oma eelkäijat, öeldes, et Ukraina vajab tegelikult ründerelvi mitte ainult enda kaitsmiseks, vaid ka Venemaa ründamiseks. Ja ma palvetan jumala poole, et sellele postitusele järgneksid teod. Sest Vladimir Putinit ei huvita ükski sõnum, tippkohtumine, avaldus, deklaratsioon ega postitus sotsiaalvõrgustikes. Ta pöörab tähelepanu ainult tegudele. 

Minu jaoks on sellised teod konkreetne meetmete pakett, alustades täiendavast sõjalisest ja rahalisest abist Ukrainale, mille ma loodan, et Ameerika administratsioon võtab õigel ajal koos Euroopa Liiduga vastu, ning lõpetades esmaste ja teiseste sanktsioonidega ning nende järgimise äärmiselt range kontrolliga, samuti koostööga nendega, kes täna aitavad rahastada Venemaa sõjamasinat. Need on Hiina kui peamine abiline, India ja need on ka mõned NATO liikmesriigid. Näiteks Ungari, kes üldiselt mängib nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s Trooja hobuse rolli ning on meie ühises leeris Putini saadik.

Seega vajame lõpuks pärast Euroopa juhtide kohtumist Valges Majas konkreetseid tegusid. Kõik avaldused olid positiivsed, kohtumine ise oli ajaloolise iseloomuga – ja nüüd vajame ajaloolise võidu saavutamiseks ajaloolisi otsuseid. Tegusid, mitte avaldusi ja postitusi.

Washingtoni kohtumisel ja pärast seda näis territoriaalsete järeleandmiste või territooriumite vahetuse küsimus tagaplaanile vajuvat. Peamiseks teemaks olid Ukraina tulevased julgeolekugarantiid. Kas see tähendab, et Kiiev on leppinud territooriumi kaotamisega, isegi kui see on ajutine, ja keskendub sõjajärgsele julgeolekuarhitektuurile?

Minu jaoks tundub arutelu julgeolekugarantiide üle rahu puudumisel kummaline. Olen alati arvanud, et esmalt peaks tulema rahu – relvarahu või ulatuslik rahuleping, see tähendab kokkulepet sõja lõpetamiseks – ja alles seejärel julgeolekugarantiid. Minu arvates on selles algoritmis viga. Julgeolekugarantiisid tuleb arutada, neid tuleb arendada, kuid need on relvarahu ja pikaajalise ning õiglase rahu tagajärg, mitte algpõhjus.

Kas te teate, kuidas sõjakurjategija Putin seda näeb? Uskuge mind, ta naerab selle üle. Me peame keskenduma peamisele – kuidas sundida Moskvat järeleandmisi tegema ja rahulepingule alla kirjutama ning alles seejärel tagama selle lepingu rakendamise julgeolekugarantiidega, täpselt selles järjekorras. Ja mitte keskenduma sellele, kuidas me tagame julgeoleku, mida meil pole. See on kontseptsioonide asendamine.  

On suurepärane, et on olemas tahtekoalitsioon (Ukrainat sõjaliselt toetada lubanud riikide grupp - toim.) , see on väga oluline, nagu on ka oluline arutada, millised need julgeolekugarantiid on. Aga kas me võiksime kõigepealt arutada, kuidas me avaldame Moskvale survet, et saavutada kas relvarahu või rahuleping? Minu arvates oleksime pidanud alustama relvarahust. Kuid siin õnnestus kahjuks sõjakurjategijal veenda vaba maailma juhti, et on vaja viivitamatult saavutada [lõplik] rahuleping. Ja miks ta (Putin – toim.) alustas uuesti diskussioone kõikehõlmava rahulepingu üle? Sest ta tahab selles niinimetatud rahulepingus saavutada Ukraina alistumist. Ta ei taganenud üheski kapitulatsioonitingimuste punktis, mille ta Valgevenes ja seejärel Istanbulis seadis.

Aga kuidas kommenteeriksite teateid, et Venemaa on valmis külmutama rindejoone Hersoni ja Zaporižžja oblastis, kui Ukraina teeb territoriaalküsimuses järeleandmisi ja viib oma väed Donetski oblastist välja?

Kogu lugu mõningatest territoriaalsetest järeleandmistest ei pärine Kremlist, ma pole kuulnud ühtegi ametlikku avaldust tänapäeva Ribbentropilt (Natsi-Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop) Lavrovilt (Vene välisminister Sergei Lavrov), et nad on valmis oma seisukohta muutma, ega ka tema ülemuselt, tänapäeva Hitlerilt Vladimir Putinilt.

See tähendab, et me räägime iseendaga ja veename end, et on tekkinud mingid uued tingimused. Ainult et Moskvas pole uusi tingimusi tekkinud. On väga oluline reaalsusega silmitsi seista, seda reaalsust aktsepteerida ja mitte elada maailmas, mida pole olemas. Me peame mõistma, et Moskva ei ole valmis mingiteks järeleandmisteks. Mida ta tahab? Ta tahab Ukrainalt järeleandmisi. Ta annab erinevate allikate kaudu välja infot, et rahuldub Donbassiga, aga [tegelikult] ta ei taha [ainult] Donbassi.

Ta tahab ületada järjekordse "punase joone" ja sundida Ukrainat ütlema: "Olgu, me oleme nõus Donbassist loobuma." Siis ütleb Moskva: "Oo, suurepärane! Aga meenutame teile, et meie põhiseadusesse on ebaseaduslikult, mittelegitiimselt ja rahvusvahelise õiguse vastaselt lisatud veel neli teie oblastit ja Krimmi Autonoomne Vabariik. Ja nüüd peate kõik neli oblastit oma kohalolekust vabastama ning need ka oma põhiseadusest välja jätma. Samuti peate põhiseadusest välja jätma Ukraina NATO liikmelisuse ja selle asemele lisama Vene Õigeusu Kiriku ja vene keele." Ma võin veel pikalt neid [nõudmisi] loetleda, sealhulgas nõuet panna Ukraina põhiseadusesse kirja, et Ukraina kaitseväe suurus ei tohi ületada 50 000 või 60 000 sõjaväelast.

Minu jaoks on see tegelikult nagu rahvusvaheliste suhete instituudi esimene aasta, see pole isegi doktoritöö tase – see kõik on nii ilmne. Seepärast ma ütlengi, et kõik arutelud Ukraina territoriaalsete järeleandmiste üle on esiteks vastuolus rahvusvahelise õigusega, teiseks vastuolus Ukraina põhiseadusega ja kolmandaks on see venelaste seatud lõks, et hävitada seesama rahvusvaheline õigus, hävitada Ukraina põhiseadus, diskrediteerida Ukraina valitsus täielikult ja demoraliseerida Ukraina armee täielikult. Ja samal ajal pühkida jalgu kõigi meie lääneliitlaste peal.

Ja kõik see ainult ühe eesmärgiga – liikuda edasi ja esitada üha uusi tingimusi, mida ma just mainisin. Me mäletame ajalugu – München 1938. Oli Austria ja Sudeedimaa Anschluss. See kõik on varemgi juhtunud, me oleme selle läbi elanud. Ja me ei korda neid ajaloolisi – isegi mitte vigu –, vaid kuritegusid.

Ma toon teile näite teie enda imelisest riigist, Eestist, kellele ma olen äärmiselt tänulik. Eesti ei ole suuruse ja SKP poolest maailma suurim riik, kuid Ukraina abistamise poolest on ta number üks riik võrreldes oma majanduse suurusega. Seega võin ma meie liitlastele Ameerika administratsioonis meelde tuletada kuulsat Wellesi deklaratsiooni (deklaratsioon, mille allkirjastas 1940. aastal USA riigisekretäri asetäitja Sumner Welles – A.A.), mis ei tunnustanud Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Ja aeg möödus – ja te taastasite oma iseseisvuse, millest me eespool rääkisime. Ja saabub aeg, mil ka meie taastame täielikult oma suveräänsuse, iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse. Aga nüüd peame riiki päästma. Ja seda saab teha ainult ilma mineviku ajaloolisi vigu kordamata ja langemata geopoliitilistesse lõksudesse, mida Venemaa täna seab. Sest see ei lõpeta vaenutegevust, see ei lõpeta sõda. See on lihtsalt Venemaa erioperatsiooni uus etapp, mille eesmärk on sundida Ukrainat alistuma.

Ma näen president Zelenski avaldustes teatavat vastuolu. Kui 2022. aastal ta välistas  läbirääkimised Putiniga, siis sel aastal, vastupidi, hakkas ta otsima Putiniga kohtumist. Donald Trump on korduvalt rääkinud sellise kohtumise vajadusest. Venemaa on alati pidanud riigipeade kohtumist punktiks, mis peaks tähistama konflikti lõppu. Kas teie arvates võib Zelenski ja Putini kohtumine sõja tõesti lõpetada?

Kui keegi arvab, et president Zelenski ja Vladimir Putini kohtumine, kus saavutatakse kokkulepe õiglase rahu osas, on võimalik, siis on see inimene omaenda illusioonide vang. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt tagaotsitav Vladimir Putin on valmis president Zelenskiga kohtuma ainult ühel tingimusel – kui Zelenski on valmis allkirjastama Ukraina kapitulatsiooni sellisel kujul, nagu venelased Valgevenes ja Istanbulis on juba välja öelnud. Vastasel juhul pole ta kohtumiseks valmis ja seda kinnitas otsesõnu just tema välisminister.

Mis puutub Volodõmõr Zelenski seisukohta, siis usun, et ta teeb kõike õigesti. Kust tuli presidendi seisukoht, et Putiniga on vaja kohtuda? See juhtus siis, kui Ameerika Ühendriikide president Donald Trump teatas sellise kohtumise vajadusest. Ja kui siis äkki ütleks Ukraina president: "Ma ei kohtu"!? See annaks kohe trumbid Putinile. Seetõttu tundub mulle, et nüüd on lõpuks vastu võetud absoluutselt õige poliitika: ameeriklased pakuvad välja – meie oleme nõus; delegatsioonide kohtumine – okei; telefonikõned – okei; kohtumine Putiniga – okei. Me oleme valmis ja avatud dialoogile. See on absoluutselt mõistlik seisukoht, mis lükkab ümber Putini argumendid ega luba Ameerika administratsioonil öelda, et Ukraina ei taha rahu. 

Aga Ameerika administratsioon võib öelda, et Ukraina ei taha rahu, kui Ukraina keeldub Donbassist lahkumast nagu Putin nõuab...

Ma ei usu, et kõik need meedias ilmuvad niinimetatud nõudmised on Putini avalikud ja usaldusväärselt kinnitatud nõudmised. Ma ei usu seda. See kõik on Vladimir Putini juhitud NSV Liidu KGB erioperatsioon desinformatsiooni levitamiseks, demoraliseerimiseks ja mitmesuguste lõksude loomiseks.

Kas Ameerika administratsioon võib survet avaldada? Mulle väga meeldis lähenemine, mis kõlas USA presidendi viimasel kohtumisel Euroopa juhtidega, kes ütlesid talle, et Putini soovide objekt ehk Donbass on territooriumilt peaaegu sama suur kui Trumpi koduosariik Florida. Ja ma pole Ameerika administratsioonilt kuulnud sõnumeid, mis olid vaid paar nädalat tagasi äärmiselt asjakohased - "territooriumide vahetamise" kohta. Sest see oleks territooriumide röövimine. Me peame asju õigete nimedega nimetama, nii on lihtsam elada.

Tahtekoalitsioon ühendab enam kui 30 riiki, mis on valmis pärast sõja lõppu Ukrainat aitama, et ära hoida Venemaa uut agressiooni. Julgeolekugarantiide all mõistetakse Ukraina relvajõudude suurusele piiri mitteseadmist, lääne relvade, sealhulgas pikamaarakettide tarnimist, õhutõrje tugevdamist ja lõpuks mitme riigi relvajõudude kontingendi kohalolekut Ukraina territooriumil. Kuid ükski sellest ei sobi Venemaale. Miks peaksime arvama, et Vladimir Putin oma seisukohta muudab?  

Ükski julgeolekugarantii, mis tegelikult tagaks Ukraina iseseisvuse, ei rahulda Venemaad kunagi. Punkt. Ja meie lääneliitlased peavad mõistma, et Venemaaga kokkulepitud julgeolekugarantiid on sõja jätkumise ja Venemaa poolt Ukraina hõivamise garantiid – kui mitte homme, siis ülehomme või kümne aasta pärast. Meie rahvusvaheline kogemus näitab seda.

On väga hea, et meil on tahtekoalitsioon ja on äärmiselt oluline, et need julgeolekugarantiid töötataks välja rahulepingu korral tegutsemisprotokollina. Aga nüüd, enne julgeolekugarantiisid, peame tegema kõik selleks, et Ukraina armee peataks Venemaa edasitungi, et Ukrainal, mitte Venemaal, oleks läbirääkimiste korral tugev läbirääkimispositsioon. Venemaa on seda kõike juba läbi elanud aastatel 2014–2015, kui ta survestas [Ukrainat] Minski lepinguid sõlmima. Võidud lahinguväljal on neile äärmiselt olulised ja meie jaoks on äärmiselt oluline, et me ei laseks neil võita.

Aga ilma Euroopa Liiduta, ilma Ameerika Ühendriikideta, ilma Ramsteinita me ei püsi. Me püsime tänu oma armeele, oma rahvale ja tänu teie toetusele. Meie võitlus on teie võitlus, meie kaitse on teie kaitse, teie julgeolek. Teie Eestis mõistate seda nagu ei keegi teine. Ja ma tahaksin, et kõik mõistaksid seda, sealhulgas Washingtonis, sest see puudutab ennekõike neid. Venemaa, võideldes meiega, võitleb Ameerika Ühendriikide vastu. Venemaa on moodustanud liidu Hiina, Põhja-Korea ja mitme teise diktaatorliku režiimiga.

Praegu on Venemaa taraan Hiina käes ja me räägime maailma uuest ümberjaotamisest. Ja selles uues maailmas oodatakse Ameerika Ühendriikidelt hoopis teistsugust rolli kui see oli vaid mõned aastad tagasi. Seega pole see mitte ainult meie julgeoleku, vaid Ameerika Ühendriikide ja kogu läänemaailma julgeoleku küsimus. Ja meil, nagu teilgi, on alati olnud, on ja jäävad olema soojad tunded Ameerika Ühendriikide vastu ning me oleme huvitatud selle tugevusest. Nende tugevus on meie tugevus, aga meie tugevus on ka nende tugevus.