Soome president Alexander Stubb ütles äsja, et tõenäoliselt Putin on teinud lähiajaloo kõige suurema või rängema geopoliitiliselt strateegilise valeotsuse. Kas sellega saab nõustuda ja kuidas seda seletada?

Kõigepealt on tähelepanuväärne, et Soome president nii otseselt kritiseerib Venemaad. See näitab seda, et ajad on muutunud muuhulgas Soomes ja ma arvan, et see näitab ka sellist Soome poliitilist hoiakut, et Soome toetab tugevalt seda, et Ukraina säilib iseseisva riigina ja usub sellesse. See on oluline poliitiline sõnum ja loomulikult saabki öelda, et Venemaa ei ole saavutanud neid suuri eesmärke, mida ta seadis Ukraina ründamisega. Pigem on ta nendest kaugemale liikunud, et kui soov oli ikkagi Ukraina allutada Venemaa kontrolli alla, siis täna ei paista see üldse tõenäoline, et Venemaa seda saavutab.

Teistpidi muidugi ei saa ka öelda, et Venemaa oleks selgelt seda sõda kaotamas. Kahjuks ei ole ka seda silmapiiril. Ukraina ikkagi ei suuda nähtavas tulevikus neid Venemaa poolt okupeeritud alasid vabastada. Selleks, et Venemaa selgelt kaotaks, oleks ikkagi veel vaja, et see olukord oluliselt muutuks. Kaotus on see ikkagi Venemaa jaoks, arvestades algseid eesmärke.

Kas see tähendab ka seda, et me ei näe lähiajal mingisuguseid läbirääkimisi, kus istuksid ühe laua taga Venemaa president Vladimir Putin ja Ukraina president Volodõmõr Zelenski ning võib-olla ka USA president Donald Trump?

Ma arvan, et selleks, et Venemaa tekiks soov päriselt Ukrainaga läbi rääkida, tuleb Venemaale veel palju rohkem survet avaldada. Ma loodan, et Trump ka sellest aru saab ja niimoodi seda olukorda hindab. See on muidugi see sõnum, mida Euroopa liidrid on talle pidevalt püüdnud anda. Samas Trumpile on olnud ilmselt väga oluline kohelda Putinit austusega ja talle on omane selline maailmavaade, et suurriigid ikkagi lõpuks lepivad omavahel kokku ning Venemaa on palju tugevam kui Ukraina ehk Ukraina peab millestki järele andma.

Kui Trump aga soovib ikkagi rahu suunas liikuda, siis praegu on see hetk, kus tal peaks hakkama kohale jõudma, et survet Venemaale tuleb selleks lisada.

Kas mingisugune lootusekiir on, et sellest Alaska protsessist on saamas rahuläbirääkimiste protsess või see on tegelikult juba tänaseks kustunud? Mingit selget signaali, millal liidrid võiksid kohtuda, kus ja mis tingimustel ei ole.

Praegu küll ei paista tõenäoline see, et Zelenski ja Putin kohtuksid juba lähemal ajal, nagu see plaan oli peale Alaska kohtumist ja ma arvan tegelikult kõige olulisem järeleandmine, mille Trump tegi seal Alaskal, oli see, et ta loobus tingimusteta relvarahu nõudmisest.

See ei olnud realistlik nõudmine Venemaa suunal ja jällegi oleks pidanud ka Venemaale survet avaldama, aga see oleks ikkagi olnud see samm, mis oleks reaalselt seda protsessi edasi viinud. Nüüd anti selles osas Venemaale järele ja see poliitiline protsess venib edasi ja Venemaal on lihtsam seda edasi venitada, lootes ikkagi rindel veel oma olukorda parandada, enne kui asi jõuab läbirääkimisteni.

Samas me teame, et Venemaal on nüüd Ukraina rünnakute tõttu tekkinud ju kütusekriis või vähemalt kütusepuudus. Kriis mitte üleriigiliselt kindlasti veel, aga puudus ja nende läbimurre Pokrovskis on tagasi tõrjutud ning neil tegelikult suuri edusamme pole ka ette nähta, millega siis kaubelda kuskil läbirääkimistel.

Ega Venemaa olukord ei ole eriliselt hea ja tundub, et Venemaa siiski siiamaani usub, et neile on kasulikum sõda jätkata kui asuda tõsiselt läbi rääkima. Siiamaani see hinnang on jätkuvalt muutumatu, vaatamata sellele, et Venemaa majandusel ei lähe hästi. Ukraina teeb rünnakuid naftatööstuse pihta, mis on olnud märkimisväärselt edukad. Venemaa majanduslikult peab veel vastu ja hinnangud on ikkagi, et suudab veel järgmisel aastal ka edasi sõdida, kui nüüd ei tule seda otsustavat lisasurvet läbi uute sanktsioonide.

Kas mingisugunegi selline märk on, mida me peaksime kuskilt otsima, mis ütleb meile, et näiteks Donald Trumpi kannatus Moskva käitumise suhtes on hakanud kuidagi murduma? Ta siiski võtab sellise kindlama positsiooni ja kõik need sanktsioonid, millest ta ka on rääkinud ja millest ta siis on jälle loobunud - hakkab ta neid ühel hetkel rakendama?

Väga raske öelda. Neid hetki on ju olnud varemgi, kus on tundunud, et ta on võtnud kuulda Euroopa ja Ukraina liidreid ja on viidanud sellele, et ta on valmis täiendavaid sanktsioone asetama. Seejärel on ta jällegi andnud rohkem aega Venemaale ja on ta öelnud ka, et Zelenski võib selle sõja, kui ta tahab, ära lõpetada päeva pealt, survestades sellega ka Ukrainat.

Kahtlemata see surve on olnud jätkuvalt suurem Ukrainale ja samamoodi ka nüüd viimase nädala jooksul. Muuhulgas on asepresident JD Vance oma intervjuudes jällegi viidanud sellele, et justkui mõlemad pooled oleks teinud järeleandmisi nii Venemaa kui kui Ukraina ja mõlemad pooled peavad tegema järeleandmisi. See on see ametlik USA positsioon, aga reaalselt ei suuda ka ameeriklased öelda, et mis järeleandmisi Venemaa teinud on.

Venemaa on öelnud, et nad nõustuvad sellega, et Ukraina saab julgeolekugarantiid, aga ka seal, kui minnakse detailidesse, siis tegelikult see, mida Venemaa mõistab julgeolekugarantiide all, on midagi sellist, mis Ukraina jaoks on kindlasti vastuvõetamatu. Ma ütleks, et see on ikkagi USA poolt jällegi Venemaale teatud mõttes järeleandmine, et USA aktsepteerib seda, et Venemaal on õigus selles küsimuses, et millised julgeolekugarantiid Ukraina saab. Nii see arutelu liigub, et Euroopas räägitakse väga konkreetselt sellest, mida eurooplased pakuvad julgeolekugarantiidena, aga see, mis on Venemaa roll selles arutelus - USA annab Venemaale selle rolli. Venemaa positsioonid ei ole kuidagi tõsiseltvõetavad julgeolekugarantiidena, mis päriselt Ukrainale oleks vastuvõetavad.

Milliseid usutavaid julgeolekugarantiisid üleüldse saab ka Euroopa anda? Me teame, et aegade jooksul on neid Ukrainale antud, aga ükski neist ei ole ju kunagi pidanud.

Ma ütleks, et kõige olulisem on ikkagi see, et Ukraina saab pikaajaliselt toetust ja et Ukraina enda sõjaline võimekus oleks tugev. Ta saab sellist abi lääneriikidelt ja lisaks sellele tuleb leida mingi moodus, kuidas ka Ukrainas oleksid kohal Euroopa riikide sõjaväelased, aga tundub, et ei saa olla päriselt see heidutuse tuum. See tuum on ikkagi Ukraina enda võimekus. See, et lääneriigid on ka Ukrainas, tähendab seda, et nad on automaatselt ka osalised, kui Venemaa peaks uuesti ründama. Siis on nad osa ka sellest Ukraina reaktsioonist ja nad on selles konfliktis sees. See annab täiendava heidutuse.

Mõned Euroopa riigipead on lubanud oma sõjaväelaste kohalolekut tulevikus Ukrainas ja ka Eesti on selles osas sõna võtnud. Kas tegelikult nende Euroopa riikide valijad elavad selle sõjahirmu üle, et nende oma sõdurite jalg on kuskil Ukrainas ja päriselt rindejoone lähedal või rindejoonel?

Eks seegi on veel lahtine see küsimus, et kas nad paigutatakse rindejoone lähedale või pigem kuskile toetavatesse funktsioonidesse kaugemale, rindejoonest. Need poliitilised arutelud on Euroopas rasked, näiteks Saksamaal. Ei ole veel selge, et mis see poliitiline tahe lõpuks on Euroopas.

Ma arvan, et see on üks väga oluline proovikivi ja seda sõnumit on vaja muidugi Ukrainale, et nad saavad selle julgeolekugarantii. Seda on vaja USA-le, et eurooplased võtavad tõsiselt Euroopa julgeolekut. Seda on vaja ka Venemaale, et Venemaa näeks, mis on tema võimalused tulevikus. Ma arvan, et Venemaa ei ole ju loobunud lootusest ikkagi Ukraina suveräänsusest kuidagi lahti saada ja Ukraina allutada. See, kuidas Venemaa olukorda hindab, sõltub ka sellest, milliseid julgeolekugarantiisid pakutakse ja milliseid võimalusi näeb Venemaa sõjaga veel midagi saavutada.

Kas siin lähiajal on mõni kuupäev, mida me peaksime jälgima, mis võiks anda arusaama, et kuidas mõtleb USA, kuidas milliseid julgeolekugarantiisid pakub Euroopa? Mida me võiksime oodata?

Üks tähtpäev, millest räägitakse, on Nobeli rahupreemia kandidaatide esitamine. Võib arvata, et Donald Trump isiklikult on ikkagi huvitatud pingutama edasi rahu nimel. See on selline naljaga pooleks jutt, aga väga palju on ikkagi viiteid sellele, et see on talle päriselt tähtis.

Selles mõttes ma ootan, et ta ka edasi tegutseb selle nimel ja ikkagi ei maksa kaotada lootust. Võib-olla ta võtab ikkagi veel täiendavad meetmed kasutusse.