Bürokraatia vähendamise ja asjaajamise lihtsustamise vaimus esitan avalikkusele ning efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojale kaalumiseks idee korraldada radikaalselt ringi nii kommertspankade kui pangaväliste laenajate tegevus kõikide erinevate tarbijakrediidi toodete (sh eluasemelaenud, tarbimislaenud, krediitkaardid, järelmaksutooted jne) hinnastamisel.

Muudame laenutooted nii inimeste kui ka laenuandjate jaoks lihtsamaks ja loogilisemaks: tarbijakrediiti välja andes peaksid edaspidi kõik selle kulud sisalduma intressinumbris ja seda tohib arvutada ainult laenujäägilt.

Nii kaoks vajadus tarbijal mõista keerukat krediidi kulukuse arvestamise mudelit ning tarbijakrediidi valdkonna reklaamides saaks kaotada hulga piiravaid regulatsioone (praegu ei tohi näiteks intressi reklaamida) ning kohustuse esitada väikeses kirjas krediidikulukuse näiteid, sest kõik laenu- ja finantseerimistooted oleksid nii omavahel kui ka konkurentide puhul üksüheselt võrreldavad kolme konkreetse põhinäitaja – võetava laenusumma, kohaldatava intressimäära ja lepingu lõpuks tagasimakstava kogusumma – järgi.

Kõrvaltvaataja jaoks esmapilgul isegi tehnilisena tunduda võiv muutus tähendaks pankadele ja pangavälistele finantseerijatele olulist muutust nii töökorralduses kui mõnel juhul ka ärimudelis.

Pangad ega erinevad pankadevälised finantsteenuste pakkujad ei tohiks muudatuse jõustumise järel võtta eraisikust tarbijale laene, järelmakse või erinevalt pealkirjastatud, kuid sisult ikkagi finantstooteid väljastades enam lepingu sõlmimise tasusid, lepingu teenindamise kuutasusid ja igasuguseid muid rohkem või vähem peidetud iseloomuga lisatasusid.

Saatan peitub alati ju detailides ning paljude finantstoodete algselt täitsa atraktiivsena tunduva intressimäära muudavad krediidi kogukulu vaates kliendi jaoks tegelikult oluliselt kallimaks just sellised nüansid. Kahetsusväärsel kombel aga suur osa inimesi kas ei oska, taha või suuda sellele tähelepanu pöörata ja seda rahatarkuse olulise osana oma valikute ning ostuotsuste juures arvestada.

Kindlasti ei tohiks enam rakendada ka finantshämamismeetodit nimega "intressi arvestamine algselt laenusummalt". See võimaldab küll turunduses inimesele näidata väiksemat ja seega ka meelitavalt mõjuvat intressinumbrit, kuid lepinguperioodi kogukuluna läheb kliendi jaoks tegelikkuses tema ost oluliselt kallimaks. Juriidiliselt võib ju olla siiani kõik korrektne, aga tarbija petmise maik on asjal man.

Puust ja punaseks näitena vaatame, kuidas erineb 1000 euro suuruse kahe aasta pikkuse ja 15 protsendi suuruse intressiga järelmaksulepingu kogukulu tarbijale sõltuvalt sellest, kas intressiarvestuse aluseks on "intress algsummalt" või "intress laenujäägilt" (lihtsuse huvides ei arvesta siinkohal ka igasugu täna lubatud võimalikke lisatasusid).

Tavalugeja jaoks on sellistel puhkudel pahatihti tegu mingi arusaamatu juriidilise keelega, millest ju summa summarum tema jaoks väga palju sõltuda ei saa. Tegelikult saab küll. Intressi ostetava eseme hinnalt ehk laenu algsummalt arvestamise puhul maksab klient näites toodud tingimustel oma ostu eest kahe aasta vältel kokku 1300 eurot, kuid intressi arvestamisel laenujäägi pealt on see summa 1163,68 eurot. 136,32 eurot nagu maast leitud, aga mitte tarbija, vaid laenuandja kasuks.

Ausa konkurentsi seisukohalt pole vähetähtis ka see, et kui sellise trikitaja kõrval on tarbija jaoks valikus ka mõne teise pakkuja "laenujäägilt arvestatava intressiga" toode, mis lõppkokkuvõttena tuleks kliendile kogukulus odavam, jääb see pakkumine aga pahatihti trikitajale alla, sest aja- või teadmiste puuduses klient ei jõua või oska seda kogukulu hinnata ning kogu "väikeses kirjas" esitatavat juttu analüüsida.

Toodud järelmaksunäite puhul saaks ju trikitaja ostueufoorias olevale kundele soovi korral näidata enda pakutava intressimäärana ka 8,19 protsenti, teenides ikkagi kokku sama palju raha kui kliendi vaates õiglasemalt ehk 15 protsenti laenujäägilt intresse arvestav konkurent.

Antud ettepanekus esitatud mõttekäiguni viis mind Eesti Krediidiandjate Liidu avaldatud Tartu Ülikooli teadlastelt tellitud uuring pangavälise krediidituru kohta. Muu kasuliku info kõrvalt leiab uuringust ka põneva graafiku (joonis 5.5, lk 72), mille järeldus on kahjuks kurb: väga suur osa Eesti inimesi ei saa aru, mis on krediidikulukuse määr ning seega peavad nad olulisemaks argumendiks laenu valikul selle intressi.

Meenus ka fakt, et ühel Bigbanki tegevusturul, Bulgaarias kehtib kirjeldatud nõue juba aastast 2014 ja hiljuti saatis kohalik järelevalve turuosalistele ka märgukirja, et laenu väljastamise ja administreerimise eest tasu võtta ei tohi. Tihti me ju end Bulgaariaga võrdlema ei kipu, kuid antud juhul on asjas selge iva ja ka Eesti võiks kaaluda nõuet, et tarbijakrediidilepingute puhul võib laenuandja nõuda ainult intressi ja ainult laenujäägilt.

Lihtsustatult öeldes saaks laenureklaam olla niimoodi sarnane lihareklaamile, kus hoolimata pakendi suurusest peab üheselt ja arusaadavalt kilohinnale taandatult välja tooma: "Sealiha kilo 4,99".

Reaalsus on aga see, et matusekuulutusena näiva Eesti tarbijakrediidi reklaami lahutamatuks osaks on krediidikulukuse määra tüüpnäide, millest uuringu tulemusena tarbijad aru ei saa. Seega ei suuda meie tarbijad kahjuks tihti langetada kaalutletud valikuid, finantsteenuste kogukulu on ühiskonnale kõrgem ning finantseerijate vaheline konkurents moonutatud. Muudame siis oma süsteemi nii arusaadavamaks kui ka läbipaistvamaks, et tekiks suurem konkurents ja sellega ka raha hind langeks.