Valimised lähenevad. Need on erakondade olümpiamängud, kus on võimalus jõudude vahekord suurel areenil ümber mängida. Seetõttu lähevad tekstid karmimaks ja tämber tugevamaks. Sõber ei tunne enam sõpra ja sildu põletatakse mitte ainult enda järel, vaid ka ees.

Mõni aspekt avalikust kommunikatsioonist ajab päris närvi.

Eesti keeles on teatavasti neli kõneviisi. Kindel, käskiv, tingiv ja kaudne. Praegu on lisandunud veel kaks: vinguv ja tänitav. Või siis nende kombinatsioonid nagu kindlalt vinguv või käskivalt tänitav.

Peamine, mille üle vingumine käib, on raha. Seda on kas puudu, kasutatakse valesti või ei osata teenida. Sõna "raha" üleekspluateerimine on saavutanud juba äärmise piiri. Märgid, et meediajuttudes rahast kaugemale ei jõuta, olid õhus juba eelmise aasta augustist detsembrini. Riik ja rahvas võrdsustus eelarvega. Nii on ka praegu. Ükskõik, mis kanali avad, on äärmiselt suur tõenäosus, et keegi räägib rahast.

Eriline lemmik on automaks. Seda sõna tarvitatakse Eestis praegu rohkem kui sõna "ema". See on nagu kõikide asjade algus ja lõpp, riik selle peal kas elab või sureb. On täiesti selge, et selle maksu siiseviimisel pani riik esimese nööbi valesti kinni ja nüüd muidugi ei lähe ka teised õigesti, aga mis liig, see liig. Valimised on liiga tähtis asi selleks, et suure osa debatist kulutada alla 0,1 protsendile kogu maksutulust. Mis asjad tänu sellele läbi arutamata jäävad?

Miks see rahajutt nii domineeriv on? Mulle tundub, et siin on kaks põhjust. Üks on meediamood. Kui millestki räägitakse, siis peavad ka teised rääkima. Teine põhjus on selles, et rahast on lihtne rääkida. 400 eurot rohkem, 500 vähem ja 0,25 protsenti kuskile, selle ümber oletamisega saab täita tunde ja jääb mulje, et "oma rahva huvidega ma olen koos."

Kirjanik Roy T. Bennett on sõnastanud 15 asja, mida raha eest osta ei saa. Need on aeg, õnn, hingerahu, ausus, armastus, iseloom, kombed, tervis, austus, moraal, usk, kannatus, stiil, terve mõistus ja väärikus.

Kas keegi on kuulnud, et keegi oleks neid sõnu valimiskampaanias kasutanud? Neid nähtusi valimiseelses Eestis ei ole. Rahast rääkimise nimel ollakse valmis loobuma neist kõigist, eelkõige kommetest, stiilist ja väärikusest. Üksmeelselt järgitakse nõukogudeaegset anekdooti. Armeenia raadiolt küsiti, et kas kommunismi ajal on armastust. Raadio vastas, et ei ole, sest "pole raha, pole armastust".

Rahast rääkimise totaalsus viib selleni, et kellelgi pole enam aega ja ruumi rääkida suurtest nähtustest. Eesmärk ja vahend on sassi läinud. Praegu on mulje, et rahapuuduse tõttu on Eesti üks viimane pommiauk ja õnnetu vaene riik. Ei ole ju. Keegi ei vaidle, et pärast koroonapandeemiat ja Ukraina sõja ajal on elu kõvasti kannatada saanud, aga minna sellest meeleheitele on selge ülepingutamine. Sõda meil ju ei ole.

Selles raha, automaksu ja vingumise õhkkonnas võib kergesti kaotsi minna kõige väärtuslikum, uhkus oma maa ja rahva üle. Mina usaldaks rahvast rohkem. Sõjahirmus kolivad Kanaaridele vaid üksikud, firmad ja inimesed otsivad töökalt väljapääsu koroonast ja sõjast tingitud suurtest probleemidest. Teatritesse pileteid saada on võimatu, kõrgkoolidesse trügimine on rekordiline ja seenesaak erakordne. Eesti nautis laulupidu ja vallutas Riia, toetades meie korvpallimeeskonda. Eesti ja eesti rahvas on paremad, kui see valimiskampaanias välja paistab.

Minu seisukoht on muidugi ainult üks võimalus asjadele vaadata, on igaühe enda asi, mida kuulab ja keda usub.

Aga kui jälle keegi poliitiline pastor oma erakondlikus kirikus paneb käed risti rinnale ja ütleb, et loeme kõik koos sellest portaalist seda artiklit ja kutsub üles: "ja me vingume!", siis vähemalt mina jätan endale õiguse seda mitte teha.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.