Treenimata maratonile minek ei lõpe hästi. Ei piisa vaid sellest, et tõmbad jalga spordipoest värskelt ostetud uhked tossud ja selga kireva särgi. Õnnefaktorile ei ole mõtet loota, pigem on oodata õnnetust. Seda tõde tuleks kohalikel valimistel arvestada ka erakondadel, aga sageli nad seda ei tee.

Kuigi kohapeal on mõnel erakonnal heal juhul vaid üksikud aktiivsed tegutsejad ning mingit järjepidevat ja nähtavat tegevust pole aastaid olnud, käib peakontor tungivalt peale, et parteinimekiri tuleb valimisteks kokku panna. Raskustega, aga mõnelt inimeselt, kes pole küll teab mis häältemagnetid, saadakse ka kandideerimiseks nõusolek.

Parteiline ülesanne saab täidetud. Peakontori poolt tulevad välitelk, logodega pastakad ja õhupallid jagamiseks ning sellise varustusega minnaksegi rajale erakonna lipu lehvides hääli püüdma. Finišisse ehk valimiskünnise ületamiseni nad ei jõua. Maratoniga võrdlust tuues järgneb pigem katkestamine distantsi esimeses pooles.

Mõned näited kohalike valimiste ajaloost Ida-Virumaalt. Isamaa kleepis Eesti suuruselt kümnenda linna Sillamäe tänavad täis plakateid, et nad ajavad seal Eesti asja. Tulemus 13 häält. Ka mitmes teises Ida-Viru linnas on Eesti praeguse kõige populaarsema erakonna valimistulemus jäänud viimastel valimistel enamasti alla ühe protsendi.

Ka kauaaegsel peaministriparteil Reformierakonnal pole oluliselt paremini läinud. Kui nad Eesti suuruselt kolmandas linnas Narvas viimati kaheksa aastat tagasi oma nimekirjaga kohalikel valimistel osalesid, tuli vaid 1,3 protsenti häältest. Hiljem enam ei üritatud.

EKRE sai neli aastat tagasi Sillamäel 1,5 protsenti häältest ning valimiskünnise alla jäädi nii Narvas kui ka Eesti suuruselt viiendas linnas Kohtla-Järvel.

Ainsa erakonnana on Ida-Virumaal arvestatava valimistulemuse suutnud teha Keskerakond, kuid neli aastat tagasi kaotasid ka nemad varasemaga võrreldes üsna palju.

Ligikaudu poolte Ida-Virumaa valijate hääl läks neli aastat tagasi valimisliitudes kandideerinutele. Olgugi et erinevalt erakondadest ei saa valimisliidud kasutada kampaaniaks riigieelarvelist toetust. Aga ka väikese eelarvega jalkaklubid võidavad vahel suuri. Ida-Virumaa kaheksast omavalitsusest kuues on praegu valitsemise jäme ots valimisliitudes kandideerinud poliitikute käes.

Ei ole põhjust arvata, et eelseisvatel valimistel see suhe oluliselt teistsuguseks kujuneb. Erinevate küsitluste põhjal on peale Keskerakonna kõigi teiste erakondade toetus Ida-Virumaa suuremates omavalitsustes väike.

Valimispäeval võib küsitlusega saadud protsentidest parema tulemuse teha erakond Koos, nagu oli viimati nii riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. Need hääled tulid põhiliselt Keskerakonna kausist.

Siiski ei jätku Koosil Aivo Petersoni suguseid poliitikuid, keda igas linnas kandideerima seada. Kremli jutupunktide või homovastasuse kaardiga on võimalik osalt valijailt poolehoidu pälvida, kuid kohalikel valimistel läheb hääl ikkagi eelkõige sellele kandidaadile, keda kohapeal tegude järgi teatakse ja tuntakse, ideoloogia ja loosungid loevad vähem.

Norstati värske küsitlus näitab, et valimisliidud ei ole populaarsed ainult Ida-Virumaal. Nad oleksid esimeseks eelistuseks rohkem kui pooltes Eesti omavalitsustes. Eks seegi ole tunnistus, et erakonnad on jäänud liialt pealinnakeskseks ning väiksemates linnades ja valdades on tegusa organisatsiooni loomine ning erksana hoidmine käinud üle jõu.

Ka mitmed Ida-Virumaa tuntud poliitikud nagu Narva linnapea, sotsiaaldemokraat Katri Raik või Isamaasse kuuluv Kohtla-Järve endine linnapea Virve Linder mõistavad, et oma erakonna lipu all starti minek tähendaks loobumisvõidu andmist konkurentidele. Valimisliidus on võiduvõimalusi tunduvalt rohkem.

Mida erakondadele sellise tähtede seisu juures soovitada? Ehk seda, et kui kohapeal ei ole eelnevate aastatega kogutud piisavalt jõudu, et konkurentsivõimeline valimisnimekiri kokku saada, siis olekski aus seda tunnistada ning mitte punnitada ja iga hinna eest oma lippu püsti ajada. See olekski treenimata maratonile või õppimata eksamile minek, mis lõpeb küsitlusi tellimata ilmselgelt järjekordse läbikukkumisega. Kui trenni pole teinud, ei ole mõtet valimistele õnne püüdma minna.

Küll aga ei peaks erakonnad oma väheseid tublisid kohalikke liikmeid panema põlu alla selle eest, et nad tahavad kandideerida valimisliidus. Pigem tasuks neid julgustada ja toetada ka kampaania läbiviimisel. Eriti kui on tunda, et selles valimisliidus on inimesed, kes tahavad ja suudavad kohalikul elul vunki sees hoida.

Kohalikest valimistest ei peaks jääma ka muljet, et need on vaid Tallinna volikogu valimised. Poliitikud räägivad küll, et Eesti ühtlane areng on tähtis, aga selle kinnituseks tuleks ka kampaaniaraha jagada ühtlaselt mööda Eestit, mitte kulutada sellest suuremat osa vaid pealinna elanike häälte võitmiseks.

Tasub mõelda sellelegi, et kui erakondade liikmed osutuvad valituks kohalikesse volikogudesse valimisliitude kaudu, loob see paremad eeldused erakonna kohaliku organisatsiooni tugevdamiseks. See aitab ehk järgmisteks kohalikeks valimisteks treenida erakonda sellisesse vormi, et oma nimekirjaga areenile tulekul oleks juba medalivõidu võimalus.

Teistpidi võttes, kui kohalikes volikogudes on ka erakondade liikmeid, siis on see võit ka konkreetse linna või valla jaoks, sest keskvõimuga on ikka ju vaja asju ajada ning parteiõed ja -vennad kuluvad seejuures abiks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.