Prügilate põlengud ja Ekoviri kohtuprotsess, mis päädis süüdimõistmisega kelmuse katses, ning avalikkusele pakutud diskursus sunnivad sulge haarama.

Suur-Sõjamäe jäätmejaam põles maha koos tuhandete tonnide jäätmetega, sealhulgas ohtlike jäätmetega 2023. aasta maikuus. Paar päeva kustutati, sain ise selle suitsu kopsudesse nagu paljud teisedki tallinlased.

Eesti Päevaleht kirjutas: "Uikala prügila on kolme kuuga süttinud üheteistkümnel korral. Päästeamet pahandab ja ei pruugi järgmisele põlengule reageerida." ERR-i arhiivist on leitav ka näiteks 2015. aasta Uikala prügila suurpõlengu teade, mis tõendab järjekindlust ohutusnõuete eiramisel.

Tallinnas toimus jäätmejaama põleng juunis, lastekaitsepäeval. Sel puhul teatati muu hulgas, et põlengusuits ja -gaasid on nagu iga tavaline lõkkesuits ega tee lähedusse sattunud jooksuvõistluses osalejate tervisele midagi. Londil Valga lähedal põles Lekto jäätmejaam septembris nädalase vahega kahel korral, jne.

Usun, et selline jäätmekäitlus ei tohiks olla legaalne. Keemikuna on ka raske nõustuda väitega, et ohtlike jäätmete põlemisel tekkivad gaasid ja suits on samaväärne puidu põletamisel tekkivaga. Keemiatööstuse heide, mis samuti on mürgine, on üldjuhul allutatud teatavatele piirmääradele, aga spontaansed ja sporaadilised, ehkki regulaarsena tunduvad, põlengud saastavad suvaliselt, allumata mingitele piirangutele.

Veel meediakajastusi Uikala põlengutest: "Päästjad töötasid kuumuse ja mürgise suitsu käes; läbivajumise, lihete- ja varinguohus. Kohal oli rohkem kui viisteist autot, kaasatud oli ka helikopter." Päästeamet soovitas läheduses elavatel inimestel vältida väljas liikumist. Teatati, et "suits on halvalõhnaline, hingamisteid ärritav ja võib sisaldada toksilisi aineid." Piirnevate alade elanikel soovitati sulgeda uksed ja aknad ning lülitada välja ventilatsioon. Samas väideti, et otsest ohtu tervisele ei olevat; siiski, kui kellelgi paha hakkab siis helistada perearsti infoliinil 1220.

Prügila kustutustöödel on saanud tervisekahjustusi mitu päästetöötajat. Päästeamet on kulutanud kustutustöödeks märkimisväärselt palju ressurssi, näiteks suurpõlengut 2024. aasta mais kustutas kuni 200 päästjat üheksa päeva jooksul. Võib arvata, et otsesed rahalised kulud ja kahju on praeguseks ületanud miljoni euro piiri.

Ma riigi mainekahjust ei räägigi, sest see on olnud ilmselt liiga keerukas kategooria. Selles on keskkonnaametnikud riigistatistikutele järele jõudmas. Kuid esmatähtis on, et looduse ja elanikkonna jätkuv mürgitamine kontrollimatute jäätmepõlengutega pole aktsepteeritav.

Minu jaoks on olnud ebameeldivaks üllatuseks, et Ekoviri kaasusega paralleelselt ei arutatud seda, milline on olnud Uikala prügila põlengute poolt pikema aja jooksul tekitatud keskkonnareostuse kahjulik mõju piirkonna ökosüsteemidele ja eriti kohalike elanike tervisele.

Jane Idavain kaitses suvel TÜ-s doktoritöö "Keskkonnasaastatuse tervisemõjud Kirde-Eesti põlevkivitööstuse piirkonnas". Järeldusi sellest: "Ida-Virumaal esineb astmat ligi poole rohkem kui Tartumaal ning igal neljandal lapsel esineb vilistavat hingamist, öist köha või hingamisraskusi". Paraku ei pruugi reostatud keskkonnas aeglaselt mürgitatud inimesed ise keskkonnareostuse ja tervisemurede vahelist seost näha, samuti on seda raske tõendada.

Küsimusi tekitab seegi, et keskkonnaameti esindajad ja prokurör on avalikult rõhutanud Ekoviri menetluses prioriteetsena riigi materiaalset huvi, huvi vältida n-ö ebasobiva karistuse määramisega firma pankrotistamist või lihtsalt lõpetamist. Nende selgelt välja öeldud eesmärk on saada Ekovirilt tundub, et mis tahes hinnaga kätte trahv ja maksuvõlad, kokku ca 4,5 miljonit eurot.

Kas läheb see raha "saastaja maksab" põhimõttel hea keskkonnaseisundi ja kohalike elanike tervise taastamiseks? Kodanikule jääb mulje, et seni on jäetud teisejärguliseks, et mitte öelda praktiliselt täitmata riigi (õiguskaitseorganite ja keskkonnaameti) kohustus tõkestada Ekoviri keskkonnaalased seaduserikkumised. Riigiametite ettekirjutuste ignoreerimise tagajärjel ongi toimunud prügila põlengud.

Jäätmekäitluse probleemide tunnistajaks olles tekib paratamatult küsimus, kas keskkonnaministeeriumi tegevuse lõpetamine 2023. aastal ja majandus- ning keskkonnateemade ühte patta panek kliimaministeeriumi loomisega oli ikka õigustatud valik. Kits kärneriks… küllap on seda juba nii ka öeldud.

Alates 25. märtsist 2025 taas tekitatud keskkonnaminister, kes täidab ka energeetikaministri kohuseid, töötab siiski kliimaministeeriumis, mis tähendab, et riiklik keskkonnakaitse ja loodusressursside haldamine on endiselt ühendatud samasse ametkonda majandust korraldava organisatsiooniga.

Minu arusaamise järgi peaksid keskkonnaminister ja majandusminister olema võrdselt nii partnerid kui ka oponendid. Nende koondumine sama isiku või sama ministeeriumi kätte on probleemne.

Kliimat ehk ilmastut mõjutavad atmosfääri koostis, mida mõjutab ka inimkonna tegevus, aga ka ookeanihoovused, mida samuti võib kaudselt mõjutada inimtegevus ja vulkaanipursked näiteks Islandil või Havail ja mujalgi, mida inimtegevus üldjuhul ei mõjuta jne.

Kliimaministeeriumi ellukutsumine Eestis näib olevat liiga pretensioonikas ja vähe põhjendatud. Võiks kaaluda keskkonnaministeeriumi taastamist, mis näiteks Soomes on seletamatu "mahajäämusena" Eestist senini alles. Keskkonnaministeeriumis ja ka välisministeeriumis võiksid olla kliimaosakonnad.

Igal juhul ei tohiks nüüd ega tulevikus ükski ühiskonnaliige kahtluse alla seada vajadust hoida elukeskkond, õhk ja vesi, nii puhtana keemilistest mürgistest saasteainetest kui võimalik.

Lokaalsete keskkonnakatastroofidega ei tohi leppida. Riik ja kohalikud omavalitsused peavad keskkonnakaitsega tegelema. Selle tellimus ning tarbimine on solidaarsed, ühiskonnas seinast seina. Parempoolse ilmavaatega valitsevad erakonnad võiksid sellega edaspidi paremini leppida. Keskkonnakaitsega tegelevate riigiasutuste (ministeerium, inspektsioon, amet) struktuuri ümberkorraldamisel näib valdkondlik vastutus olevat hajunud, mida on näidanud eriti Uikala kaasus. Fookus on vaja taastada.

Enamus Eesti jäätmekäitlejaid tundub õnneks tegevat oma tööd korrektselt, järgides riiklikke regulatsioone, ja nende prügilad ei põle.