Kui eelmisel nädalal USA oma uue rahuplaaniga välja tuli, ajas see Ukraina juhtkonna peaaegu paanikasse. 28-punktiline plaan nägi välja, nagu oleks see mitte Valges Majas, vaid Kremlis koostatud.

"Me elame praegu läbi meie ajaloo üht kõige raskemat olukorda. Ukraina on tugevaima surve all oma ajaloos ja võib sattuda väga raske valiku ette – kas kaotada väärikus või kaotada oma peamine partner," teatas Ukraina president Volodõmõr Zelenski rahvale.

USA president Donald Trump ütles, et Volodõmõr Zelenski peab rahuplaanile alla kirjutama, sest Ukraina olukord lahinguväljal aina halveneb. Aga ka Trumpi kodune olukord on keeruline.

"Me ei saa kujutada endale ette, et see plaan võib Venemaa-Ukraina sõjale lõpu teha. Sest tegelikult on Trumpil ainult vaja, et kuu jooksul toimuks tippkohtumine "Trump-Zelenski-Putin" või "Zelenski-Putin" Trumpi vahendamisel. See kohtumine peaks viima tähelepanu eemale Ameerika sisepoliitiliselt skandaalilt. Mis sellest kõigest välja tuleb, ei oma tema jaoks tähtsust. Kõige olulisem on, et Epsteini materjalid oleks avalikustatud samal päeval selle tippkohtumisega. Siis ei pööra keegi sellele tähelepanu," rääkis politoloog Ivan Preobraženski.

Ukrainas hakati kohe arutama, kas rahuplaani ilmumine kümme päeva pärast suure korruptsiooniskandaali puhkemist on lihtsalt kokkusattumus või USA pahatahtlik katse lõpetada sõda Ukraina arvelt. 

"Mitte korruptsioonifakt ise, aga kogu meediakampaania korruptsiooniskandaali ümber oli spetsiaalselt koordineeritud," märkis Ukraina julgeoleku- ja koostöökeskuse tegevdirektor Dmõtro Žmailo.

"Me saame suurepäraselt aru, et korruptsioonivastaste organite loomist rahastasid ameeriklased, nii et nad ongi nende mõju all. Kui rahuajal kõik huvid klappisid ja kõik töötas, siis sõjaajal huvid ei pea alati klappima."

New Geopolitics Research Networki analüütik Mõhhailo Samus täheldas, et korruptsiooni avalikustamisega seoses on palju vandenõusid. "Mõned räägivad, et info korruptsioonist avalikustati, et lüüa Ukrainat. Aga ei, kui sa teed selliseid vigu sõja ajal, võid olla kindel, et vaenlane kasutab neid ära," sõnas ta.

Pühapäeval Genfis proovis Ukraina koos Euroopa partneritega seletada USA delegatsioonile, et plaan on küll suurepärane, lihtsalt vajab natuke kõpitsemist.

"Asi on suveräänsuses. Mitte keegi ei saa meile dikteerida meie armee suurust, kui tegemist ei ole mitmepoolse kokkuleppega. Näiteks, kui piirang 600 000 sõdurit jääb, siis võime ka leppe teksti kirjutada, et Vene vägede suurus Venemaa lääne alal peaks olema samuti piiratud. Nii saavutame tasakaalu," ütles Samus.

Ukraina julgeoleku- ja koostöökeskuse tegevdirektor Žmailo rääkis, et riik proovib plaanist maha kriipsutada neid punkte, mida enda jaoks vastuvõetamatuks peab. "Ukraina president neid juba nimetas – armee suurus, meie välispoliitiline suund ja meie territoorium. Need on meie kolm põhisammast. Õnneks hakkasid ameeriklased mõistma, et neid punaseid jooni me ületada ei saa," sõnas ta.

Ukrainlaste silmis on positiivne märk juba see, et esimest korda said dokumendis kasvõi üldsõnaliselt mainitud USA julgeolekugarantiid Ukrainale, millest Trump veel pool aasta tagasi ei tahtnud midagi kuulda.

"USA garantiid, mida seal on mainitud, on tegelikult pretsedenditu asi. Seal on kirjas, et USA on valmis sõdima, kasutama jõudu ja muid vajalikke vahendeid, et Venemaa agressiooni peatada. See on pretsedenditult suur samm," märkis Samus.

Suur samm edasi peaks Venemaa jaoks tähendama suurt sammu tagasi. Plaani esialgne variant sisaldas palju Kremlile sobivaid punkte.

"Ma arvan, et venelased kirjutaksid sellele alla. Sellega nad näitaksid, et kuigi see ei ole küll see, mida nad tahtsid, et kõik sõjalise erioperatsiooni eesmärgid pole saavutatud, on nad ometi rahu poolt. Praegu töötatakse välja alternatiivset plaani ja on arusaadav, et Venemaa lükkab selle tagasi," rääkis Žmailo.

Nüüd on küsimus, kas Volodõmõr Zelenski lendab lähipäevil Washingtoni, et arutada Donald Trumpiga kõige keerulisemaid küsimusi – Donbassi loovutamist Venemaale ja okupeeritud territooriumide ametlikku staatust.

New Geopolitics Research Networki analüütik Samus rõhutas, et Zelenskil ei ole volitusi, et otsustada territooriumi äraandmise üle.

"Ta võib kirjutada alla midagi ainult põhiseaduse raames ja siis saata selle parlamendile ratifitseerimiseks. Aga kõik peavad aru saama, et kui tegemist on riigi territooriumi muutmisega, siis selleks on vaja põhiseaduslikku enamust ehk 2/3 kooseisust. Seda on võimatu saavutada. Võib küll unistada ja survestada Zelenskit, et ta kirjutaks ikka millelegi alla. Võib-olla ta lõpuks kirjutabki. Aga välja tuleb sellest "Minski kokkulepe", mida Ukrainas nimetati kohe tühjaks paberiks ja visati prügikasti," rääkis Samus.