Kallas: rahuplaanis peame eelkõige sätestama kohustused Venemaale

Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja Kaja Kallas sõnas intervjuus ERR-ile, et kestva rahu puhul on oluline, et Venemaale sätestataks kohustusi, mis piiraks nende võimalust uueks rünnakuks Ukraina või mõne muu riigi vastu. Kallas lisas, et on pidevas kontaktis ukrainlastega, kuid viimast versiooni rahuplaanist pole talle veel esitatud.
Kas teil on praeguseks selge ülevaade, mida tegelikult ameeriklased pakuvad? On see 28-punktiline rahuplaan? On see Trumpi heakskiiduga rahuplaan? On see venelaste soovinimekiri?
Lekkinud on 28-punktiline rahuplaan, mis tänaseks on kahanenud 19 punktile, mida kiivalt hoitakse. Kõik Euroopat puudutavad punktid on sealt väljas, mis on kindlasti positiivne, aga seal ei ole siiski minu teada ühtegi punkti, mis paneks Venemaale mingeidki kohustusi. Kui me vaatame seda pilti, siis on selge, et siin on üks agressor ja üks ohver. Selleks, et Venemaa kaugemale oma agressiooniga ei läheks, lõpetaks tapmise ja ei läheks, kellelegi teisele kallale, peame eelkõige panema kohustused Venemaale.
Oluline on aru saada, miks venelased teevad praegu head nägu ameeriklaste ees, justkui nad oleks jälle avatud rahuläbirääkimistele. See on sellel põhjusel, et neil on tegelikult halb seis. Neil on majanduslikult halb seis ja nad ei ole tegelikult ka lahinguväljal nii palju edenenud. Nad tahavad jätta muljet ja moonutada seda pilti, justkui kõigil teistel oleks kiire ja neil ei ole. See ei vasta ju tõele. Me peame ikkagi hoidma oma fookust sellel, et see sõda lõppeks kestva rahuga. Selleks peab Venemaa võtma kohustusi või vähemalt austama neid kohustusi, mida nad on rahvusvaheliste lepingute alustel endale juba võtnud. Selliseid lepinguid varasemalt on vähemalt 20.
Kas te olete näinud või on ameeriklased teile esitanud midagi konkreetset? Kas on meil nüüd ka mingi täpsem konkreetsem versioon, mida te olete ka näinud?
Me oleme pidevas ühenduses ukrainlastega. Eks nad on väga suure surve all, aga seda lõplikku versiooni vähemalt mina näinud ei ole.
Kas seda tõesti arutatakse nii, et ameeriklased pakuvad mingeid punkte, ukrainlased pakuvad mingeid punkte ja eurooplased pakuvad oma punkte? Kas me tõesti räägime sellest algsest ettepanekust? Mingisuguste punktide lisamine, äravõtmine või mugandamine selle plaani käigus, mida pakuti?
Sellele olen ka mina tähelepanu juhtinud, et kui siin on lekkinud, et see on tegelikult venelaste plaan, siis me ei saa seda plaani ju kuidagi aluseks võtta, millele ehitada. Me peame ikkagi konkreetselt arutama, mis kohustusi venelased võtavad. Meil on homme välisasjade nõukogu välisministritega, kus me arutame mis on need kohustused, mida me tahaks näha Venemaale selles lepingus. See on ka ameeriklaste huvides, et nad uuesti kellelegi kallale ei lähe, aga nagu ma ütlesin, siis selliseid kokkuleppeid on venelastega olnud juba 20, üle 20 rahvusvahelise lepingu. Me peaksime kõigepealt saama neilt selle kohustuse, et nad järgivad neid kokkuleppeid, millele nad on juba varem nõusoleku andnud, et oleks mingi kindlus, et see rahu kestab.
Mainisite, et need punktid Euroopat ei kajasta. Kas meil on see kindlus, et kui nende juurde tahetakse naasta, et ameeriklased neid meiega esmalt läbi arutavad? Mitte ei juhtu see, et kõik tuleb Euroopale üllatusena?
Eks ka Ukrainat puudutavad punktid puudutavad otseselt Euroopat, sest kui need punktid on sellised, mis teevad Venemaale lihtsamaks surve avaldamise Ukrainale, siis on ju selge, et see teeb Ukrainat nõrgemaks ja Venemaad tugevamaks. Selle tulemusena järjekordse agressiooni oht suureneb. Loomulikult oleme pidevas ühenduses oma USA kolleegidega erinevatel tasemetel, aga nagu kõik alati ütlevad, on lõpuks president Trump see, kes otsustab.
Miks me ei ütle selgelt "ei"? Selgelt on see liiga venemeelne plaan, et me saaks siin Euroopas sellega nõustuda. Kas ei oleks mitte parem kohe ameeriklastele öelda: "Ei, ärme räägi selle üle"?
Eks ameeriklased tahavadki seda asja ajada ilma eurooplasteta.
Et mõistlikum on kuidagi ikka üritada nende soovide järgi tegutseda, et seal laua taga olla?
Selleks, et see plaan oleks reaalselt kuidagi tehtav, peavad eurooplased sellega nõus olema. Loomulikult peame olema väga selge silmavaatega ja kogu aeg hoidma seda päevakorras, et meil on vaja, et Venemaa võtaks mingeid kohustusi endale. Sellepärast, et Ukraina ei ole ju kellelegi kallale läinud. Miks piirata Ukraina armeed, kui Ukraina ei ole kellelegi kallale läinud?
Ma lasin endale loetleda kõik sõjad ja riikide ründamised 20. ja 21. sajandi jooksul, mis Venemaa on teinud. Ma sain 19 riiki, kellele Venemaa on kallale läinud. 33 sõda, mida nad on alustanud, või rünnakuid, mida nad on alustanud oma naaberriikide või ka kaugemate riikide suhtes. Mitte ükski neist riikidest pole kunagi läinud kallale Venemaale. Meil on vaja saada see fookus ikkagi sinna, mis on need kohustused, mis Venemaa peaks võtma selleks, et oleks püsiv rahu.
Kas Euroopa strateegia on muutunud? Maksimaalne surve Venemaale ja Ukraina toetamine või on ka läbirääkimiste käigus juttu näiteks sanktsioonide leevendamisest? Mis on Euroopa rahuplaan?
Praegu me hoiame ikkagi täpselt sama liini, milleks on toetada Ukrainat ja panna survet Venemaale, sest Venemaa on see, kes seda sõda on alustanud. Venemaa tahab jätta muljet, et teil on kõigil kiire ja meil on aega küll. See ei vasta tõele. Me peame ära kasutama seda hetke, et Venemaa on tegelikult keerulises kohas, kui me räägime selle sõja finantseerimisest. See tähendab, et me peame edasi minema külmutatud varade kasutamisega. Seda nad kardavad. Miks nad teevad head nägu praegu, on just sellepärast, et nad tahavad, et keegi ütleks, et ärme praegu aruta, sest olukord on ju praegu muutunud. Ei ole muutunud. Me peame aitama Ukrainal üle elada need rasked ajad ja me peame survestama Venemaad kõikide vahenditega, mis meil on, et see sõda päriselt lõppeks ja meil oleks pikaajaline rahu.
Toimetaja: Johanna Alvin









