Astrid Asi, on hämmastav kokkusattumus, et tänavu 2. aprillil vahetasite te selles ametis välja Andres Parmase ja asusite siin majas tööle riigi peaprokurörina. Ja päev hiljem, 3. aprillil ilmus Delfis artikkel, et ühe erakonna suhtes käib kriminaaluurimine väidetava ebaseadusliku rahastamise üle ja väidetavalt selleks erakonnaks on Isamaa. Kas see on nüüd kokkusattumus?

Minu jaoks kindlasti kokkusattumus. Ma ei teadnud ju sellest loost enne midagi.

Mis hetkel teid briifiti, et selline uurimine käib?

Ausalt öeldes ma täpselt ei mäleta, kuna seal algushetkel oli hästi palju informatsiooni ja hästi palju erinevaid sündmusi. Ja kui akuutseid sündmusi juhtus, siis tegelikult seda infot tuli ööpäev läbi.

Saite te esimesest hetkest aru, kui olulise kriminaalasjaga on tegemist? Te põhimõtteliselt lähete Eesti populaarseima erakonna ja võimalik, et järgmise peaministri vastu?

Loomulikult ma sain aru, et see on oluline menetlus. Minu suunis selles asjas oli kõigepealt see, et me ei räägi enne avalikult ühestki nimest, kui on piisavalt põhjust kedagi üldse milleski kahtlustada. Tol hetkel polnud meil isegi seda teadmist, et me üldse kellelegi hakkame kahtlustust esitama.

Aga kuidas te sellisel juhul selgitate neid intervjuusid, mis siin poole aasta jooksul on olnud? Uurija, prokurör ise annab ajalehele intervjuusid, kus ta selgitab, et uurimine veel käib. Ma ei ütle, kes see on, aga kõik saavad aru, et tegemist on Isamaaga.

Täpselt nii see oligi, et meie sõnum oli, et me uurime ühe erakonnaga seotud rahastamist, aga me nimesid välja ei ütle ja me ei ole ka siiamaani tegelikult neid omal initsiatiivil välja öelnud.

Te ütlete, et see kõik on olnud Isamaa initsiatiiv, et need asjad tuleksid välja?

Hetkeseisuga on osalised ise andnud teada, et nad on kahtlustuse saanud. Ja meie oleme seda fakti kinnitanud.

Kust kohast selline info üldse välja tuleb, et uurimine käib? Tegelikult väga kitsas ring inimesi peaks seda teadma, peamiselt siin majas ja keskkriminaalpolitseis?

Ma ei oska sellele küsimusele vastata, kust selles konkreetses menetluses see info välja läks.

Te ei mõelnud, et võib-olla peaks tegema distsiplinaaruurimise, sest maja lekib nagu sõel?

Ei, ma ei usu. Sest sellel menetlusel on ju ka väga palju väliseid inimesi, kes on sellega seotud. Seal on tunnistajad. Seal on väga palju osapooli selles menetluses. Seda infot võidi jagada väga erineval moel.

Jah, kahtlustuste esitamisest on praeguseks hetkeks möödas peaaegu 24 tundi. Avalikkuses on ikkagi päris palju segadust, milles ikkagi seisneb Isamaa erakonna ja selle prominentsete liikmete süü. Mida nad on valesti teinud?

Erakonnaseaduses on väga selgelt öeldud, et keelatud on juriidilise isiku annetus erakonnale. Selles osas on seadus väga selge. Seadus defineerib ära ka, mis asi on annetus. Annetuseks on rahaline hüve, sealhulgas kõiksugused teenused. Ehk keelatud on juriidilise isiku poolt erakonnale rahaliste hüvede ja teenuste osutamine olukorras, kus erakond selle eest ei maksa.

Ja karistusseadustik omakorda näeb ette, et erakonnale keelatud annetuse andmine või annetuse vastuvõtmine, kui see summa ületab 40 000 eurot, on kriminaalkorras karistatav. Selles osas on seadus väga selge.

Antud juhul on meie etteheide, et juriidilised isikud on teinud erakonnale annetusi. Meie hüpoteesi kohaselt on osutatud teenuseid või antud muud rahalist hüve. Ja see on tõendamise küsimus, kas seda on siis tehtud või ei ole.

Kas te tunnistate, et see ongi mingis mõttes juriidiline eksperiment, mida praegu Isamaa näol teete?

Ma kordan üle seda, et minu arusaamiste järgi on seadus väga selge selles küsimuses, mis asi on keelatud. Ja nüüd küsimus sellest, kas seda on tehtud või mitte, on juba tõenduslik küsimus. See ei ole juriidiline. See ei ole seaduse tõlgendamise või segasuse küsimus.

Aga isamaalased loevad seda kahtlustust ja ei suuda aru saada, milles nad ikkagi on eksinud. Need samad inimesed, kes panevad oma raha mingisugusesse MTÜ-sse, müüvad selle MTÜ alt mingeid teenuseid või kaupu, väidetavalt nende enda erakonnale. Ja siis need inimesed, kes selle erakonna poolt vastu võtavad – selle keelatud annetuse – on ikkagi needsamad figurandid. Varjatud annetuse mõte peaks olema ju see, et me ei tea, kes selle annetuse tegid. Antud juhul on kõik vastupidi.

No kõrvaltvaataja jaoks on erakonna jaoks annetaja juriidiline isik selles olukorras, nagu te praegu kirjeldasite. Ja see on see, mida seadus keelab. Kui seesama inimene teeb erakonnale ise otse annetuse füüsilise isikuna, ükskõik, on see siis teenus või rahaline sissemakse või mingi muu hüve, siis ongi kõik seaduspärane. Kui seal vahel on juriidiline isik mingil põhjusel, siis see on seaduse tähenduses keelatud tegevus.

Aga mis see põhjus võis olla, miks nad tegid seda läbi ettevõtte, kui kõik teavad, et seda ei tohi teha?

See on nüüd see küsimus, millele me uurimise käigus üritame vastust leida. Kui mina sellele uurimusele esimest korda otsa vaatasin, oli ka minul see esimene küsimus.

Omal moel on see tegelikult ka Isamaa erakonna kaitsetaktika. Nad ütlevad, et kuulge, te süüdistate siin meie pikaajalist sponsorit Parvel Pruunsilda, kes on aastate jooksul toetanud erakonda avalikult ja oma nime all 2,2 miljoni euroga. Miks ta peaks seda tegema nüüd varjatult mingite veidrate skeemide abil?

Seesama küsimus tekkis minul ka, kui ma seda uurimist esimest korda vaatasin. See on nüüd see küsimus, millele peame vastuse leidma, miks nii tehti.

Kui suur on teie kõhklus, et ühel hetkel te lähetegi selle asjaga kohtusse ja seal selgub, et tegelikult midagi ei olegi valesti tehtud ja kõik on legaalne?

See on nüüd see koht, kus ma ise detailideni selle uurimisega kursis ei ole ja peaprokurörina ei saagi olla. Selle otsustuse, kas me selle uurimisega või menetlusega lõpuks kohtusse läheme või lõpetame, selle otsustuse teevad ikkagi menetlust juhtivad prokurörid. Ja nendel peab olema see siseveendumus, kui nad kohtusse lähevad, et süüdistus on seaduspärane ja ka tõendid on olemas.

Ma ei ruttaks sündmustest ette. Praegusel hetkel on alles see faas, kus esitatakse kahtlustusi. Üldsegi ei ole välistatud, et sealt tuleb info, mis lükkab meie algse hüpoteesi ümber ja me lõpetame selle menetluse ära. See ei ole midagi ebatavalist, seda ikka tuleb ette. Aga need otsustused on menetlust juhtivate prokuröride otsustus.

Ehk et tegelikult on võimalik, et Isamaa tuleb sellest asjast täiesti puhtalt välja?

Loomulikult on võimalik ja see on ka üks peamisi põhjusi, miks mina olen öelnud, et me ei räägi nimedest enne, kui meil ei ole endal ikkagi tõsikindlat teadmist. Ja isegi kui me ka oleme kahtlustused esitanud, siis avalikkus peab aru saama, et kahtlustus on lihtsalt osa menetlusest. See ei ole veel midagi sellist, mis annab alust kedagi hukka mõista. Et süüdi on isik ikkagi siis, kui on süüdimõistev kohtuotsus jõustunud. Sinnamaani on see hüpotees.

Astrid Asi, nii palju kui teie olete näinud neid tõendeid, kas see on olnud selline üks episood, juriidiliselt vaieldav küsimus või on siin ikkagi kahtlustuse kohaselt tegemist pikaajalise süstemaatilise keelatud rahastamisega?

Ma siin detaili jällegi ei läheks…

Aga see on väga oluline küsimus. Inimesed ikkagi küsivad, kas me saame Isamaad uskuda või ei saa. Kui Urmas Reinsalu ütleb "Aktuaalse kaamera" otse-eetris, et "ärge muretsege inimesed, Isamaa majapidamine on korras".

Tema õigus on seda väita. Kindlasti ei ole see midagi sellist, mis oleks olnud ühe päeva vältel toimunud tegevus. Seda kindlasti mitte. See, mida me ette heidame, on natukene pikem periood.

Kas Isamaasse on liikunud n-ö kilekotiraha, sularaha, nagu me oleme näinud siin varem Eesti poliitika ajaloos?

Kahtlustuse teksti kohaselt ei ole sellist etteheidet.

Kellelegi ei ole saladus, et selle uurimise võtmefiguur on suurettevõtja ja Isamaa pikaajaline sponsor Parvel Pruunsild, kelle suhtes tehti mõni kuu enne selle kriminaalasja avalikuks tulemist õigeks mõistev otsus ühes teises asjas. Kas on väga küüniline ja pahatahtlik öelda, et see on nüüd prokuratuuri kättemaks selle eest, et esimesest kriminaalmenetlusest ei tulnud asja?

Kõigepealt alustaks sellest, et see õigeksmõistev otsus ei ole jõustunud. Me oleme selle vaidlustanud, selle tulemus ei ole veel teada. Ja mingist kättemaksust siin kindlasti rääkida ei saa.

See, et ühe menetluse käigus tuleb infot, mis viitab mõnele teisele kuriteole, see on meie jaoks pigem tavapärane. Siin ei ole mitte midagi ekstraordinaarset. Kui tegemist on teist liiki teoga, siis me tavaliselt uurimegi neid erinevas menetluses. Kui tuua näitena, läheme olemasoleva info pinnalt narkootikume otsima ja leiame sealt ka relvad, siis me uurime ka neid relvasid, mille kohta meil algul teadmist ei olnud.

Hea näide, aga tavaliselt pannakse pannakse need ju ühte kriminaalasja.

Sõltub täiesti asjaoludest. Kui tegemist on asjaoludega, mis ei ole omavahel väga suures seoses, nendega on võib-olla seotud väga erinevad isikud – mis ka antud juhul on – siis ei ole mõistlik neid asju panna ühte menetlusse.

Aga veel kord, see sõltub asjaoludest. Ja see sõltub sellest, mis hetkel me selle informatsiooni saame või mis hetkel me sellest informatsioonist loeme selle välja, et seal on potentsiaalselt veel mingisugune tegu, mida me peaksime uurima. Kui see tuleb välja eelmise menetluse lõppfaasis, siis me ei pane selle tõttu kogu menetlust seisma.

Ehk te ütlete täna selle selgelt välja, et kaalukamad tõendid selles kriminaalasjas saadi endise Eesti Rahva Muuseumi maja tehingu kriminaalasjast, kus oli ka üks süüdistatav Parvel Pruunsild?

Ei. Ma ütlen täna välja seda, et see informatsioon, mille alusel on alustatud seda teist uurimist, on saadud sealt. Kust on kaalukamad tõendid pärit, sellele küsimusele ma täna ei vasta.

Parvel Pruunsild ütleb, et siin pole mingit küsimustki, et prokuratuur ja politsei said ligi tema pangakontodele, erakirjavahetustele ja isiklikule märkmikule.

Tal on õigus seda väita, aga mina tänases menetlusfaasis ei saa kindlasti avada seda, mis meil toimikumaterjalides on.

Kui ma saan sellest kronoloogiast õigesti aru, siis need faktid olid prokuratuuril teada vähemalt kaks aastat. Miks neid tõendeid kohe letti ei löödud? Miks oodati nii kaua?

Ega ma ei oska sellele küsimusele detailselt vastata. Mina olen siin majas alates aprillikuust. Sellest ajast alates olen ma üritanud nende asjadega ennast kursis hoida. Mis otsuseid varem keegi tegi, mis inforuumis tegi, ma ei oska kommenteerida. Ma saan rääkida sellest, mida me oleme teinud alates kevadest.

Kui aktiivselt te ise selles uurimises kättpidi sees olete olnud? Kes pani Taavi Perni selle asja juhtivaks prokuröriks?

See oli minu otsus.

Teie ütlesite: Taavi, võta see asi enda peale?

Jah. See oli minu otsus suvel esiteks tuua see kriminaalasi ringkonnaprokuratuurist riigiprokuratuuri, arvestades selle menetluse kaalu ja mõju. Ja järgmine otsus oli, kes oleks riigiprokurör, kellele ma selle menetluse annan. Arvestades nii seda menetluse sisu kui ka muid asjaolusid, mis meil parasjagu hetkel laual olid, siis oli minu otsus see anda Taavi Perni menetlusse.

Vastaspool on toonud oma kriitikana välja selle, et Taavi Pern oli tegelikult ka selle Tartu kriminaalasja taga. Ehkki ta ametlikult seda menetlust ei juhtinud, siis mingisugustest dokumentidest ja nende metaandmetest olevat välja tulnud, et need koostas tegelikult Pern. See justkui näitavat seda, et ühel prokuröril on mingi isiklik asi [Isamaaga] ajada. Kuidas te suhtute sellesse kriitikasse?

Selle teooria eeldus peaks olema see, et Taavi Pern on ise valinud, millised menetlused ta menetleb, aga see ei ole olnud Taavi Perni valik. Need otsused on teinud keegi teine.

Taavi Pern on siin majas olnud palju kauem kui teie...

Ma veel kord ütlen, et see oli minu otsus, mitte Taavi Perni otsus.

Taavi Pernil on teie täielik usaldus jätkuvalt olemas?

Mul ei ole mingit põhjust kahelda selles, et ta ei oleks selles menetluses pädev või erapooletu. Mul ei ole mitte mingit teavet selle kohta, et teda oleks kuidagi keegi mõjutanud.

Kuivõrd teid on üllatanud need reaktsioonid, mis viimase 24 tunni jooksul sellele kriminaalmenetlusele on osaks saanud? Isamaa esimees korraldas pressikonverentsi, kus ütles, et see on juriidiline eksperiment, mis praegu nende osas toimub. Erakonna suur rahastaja ütleb, et see on kättemaksuaktsiooni teine vaatus ja suuremate meediamajade peatoimetajad on ikkagi ülikriitilised olnud prokuratuuri suunal. Oli see teie jaoks üllatav?

Ei olnud üllatav.

Kas sellest võib järeldada, et peaprokuröril puuduvad emotsioonid või oli see Isamaa puhul lihtsalt nii ettenähtav?

Ega see, et kahtlustuse saanud isikud või nende esindajad valivad kaitsetaktika, see on ju tavapärane.

See ei ole kaitsetaktika – see on ikkagi rünnak.

See on nende õigus. Kes millise taktika valib, on nende otsustus. Ma ei saa öelda, et see midagi üllatavat oleks olnud minu jaoks, millega ma ei oleks arvestanud.

Aga see, et ikkagi tullakse sellise versiooniga välja, et selle kõige taga on Parempoolsete erakonna esimees, teie eelkäija Lavly Perling, kes on väidetavalt käinud kaitsepolitseinikega mingitel salakohtumistel ja mõni aeg hiljem prokuratuur ikkagi hakkab seda asja uurima. See näeb lihtsalt nii halb välja.

Selles mõttes me ei saa valida, kes või kuidas meile infot edastab. Kui meieni jõuab mingit laadi info väidetava kuriteo toimepanemise kohta, siis me oleme kohustatud seda uurima. Ükskõik, kes selle esitab, on see endine peaprokurör või on see mõni poliitik. Me ei saa valida. Kui see info on meil laua peal, siis me peame sellega tegelema.

Aga omakorda see, kes on selle info esitanud, ei mõjuta ju seda otsustust, kas prokurör selle asja ka lõpuks kohtusse saadab või mitte. Selle valiku saab ikkagi teha ainult selle pinnalt, kas tal on tõendid olemas või ei ole.

Aga teie jutust kumab, et prokuratuur ise ka väga kindel oma kahtlustuses ei ole. Te ikkagi alles uurite asju. On võimalik, et te ütlete, et vabandust, uurisime, aga midagi ei ole. Aga selleks hetkeks on Isamaa reiting võib-olla mudas.

Kriminaalmenetluse eesmärk ongi ju kontrollida kahtlustust.

Kuulge, aga me räägime Eesti kõige populaarsemast erakonnast.

Jah, aga me ei saa jätta kahtlust kontrollimata sõltuvalt sellest, kes on see isik, kelle suhtes kahtlus on. Seaduse ees on ju kõik võrdsed. Ma ei saa öelda seda, et ühe isiku suhtes ma pean kontrollima, teise isiku suhtes ei pea kontrollima. Me peame kontrollima kõigi suhtes. Ma ei saa neid valikuid teha. See, ma ütlen veel kord, et kontrollime, on tavapärane ja ka see ei ole mitte midagi enneolematut, kui me selle käigus jõuamegi järeldusele, et siin ei ole kuritegu ja me lõpetame selle menetluse ära.

Ja see on nüüd omakorda see, miks ma rõhutan, et selle kahtluse esitamine ei saa olla midagi sellist, miks avalikkusel oleks põhjust mingit isikut hukka mõista. Me peame saama aru, et see on osa protsessist. See hukkamõist saab tulla ainult mingile teole, kui on süüdimõistev kohtuotsus olemas.

Kui keerulises olukorras prokuratuur neil päevil olnud on, mis teie alluvad ütlevad, kui neid ikkagi avalikult rünnatakse?

See ei ole ju esimene kord. Meil on väga kaalukaid menetlusi ka varem olnud. Eks me oleme seda arvestanud, et see on meie jaoks osa igapäevasest tööst.

Teie eelkäijale, Andres Parmasele sai saatuslikuks kujundlikult käsikähmlus ühe suure erakonna prominentse liikmega. Olete arvestanud, et kui see asi peaks ikkagi prokuratuuri vaates minema halvasti, võib see teile saatuslikuks saada?

Ma nüüd ei mõtle selle peale, kui ma oma igapäevaseid otsuseid teen. Ma ei saa niimoodi muidu oma tööd teha.

Aga juhul, kui mõlemad Isamaad puudutavad kriminaalasjad lõppevad õigeksmõistva otsusega või ei jõua üldse kohtussegi, kes siis ikkagi vastutab?

Veel kord, see, et me kontrollime kahtlust ja lõpetame menetluse ära, kui kahtlus peaks ära langema, ei ole mitte midagi ebatavalist. Kui menetlust juhtiv prokurör jõuab arusaamisele, et tal ei ole piisavalt tõendeid või siis seaduse kohaselt ei ole kuritegu, siis ta lõpetab selle menetluse ära ja ei lähe kohtusse ebaseadusliku süüdistusega. See on oluline, et prokuröril on see otsustusõigus ja julgus olemas ja ta võtab sellel hetkel selle vastutuse. See, kui prokurör otsustab sellega kohtusse minna, siis ta peab olema endal siseveendumus olemas.

Kas siis kahtlustuse esitamiseks ei pea olema siseveendumust?

Kahtluse esitamiseks peab olema siseveendumus selleks, et tal on sellel hetkel olemas piisavalt informatsiooni, et esitada kahtlustus. Aga kahtlustuse esitamise üks eesmärk on see, et anda kahtlustavale võimalus esitada nende versioon, esitada enda tõendid. Ja selle pinnalt võib ju tulla meile sellist infot, mida meil enne pole olnud. Ja see ei ole mitte midagi ebatavalist, et selle info pinnalt me jõuame hoopis teise kohta võrreldes sellega, mis see algne hüpotees oli.

Aga siiski, kui ühel hetkel selgub, et kahtlustused ei osutunud tõeks, olete te valmis peaprokurörina nende inimeste ees vabandama?

Ma nüüd ei ruttaks sündmustest ette. Vaatame, kuidas see asi edasi kulgeb. Teeme neid järeldusi siis, kui me seal oleme.

Ma suhtlesin eilse päeva jooksul väga mitme mõjuka Isamaa poliitikuga ja need reaktsioonid olid väga üllatavad. Need peegeldasid viha, arusaamatust, mõistmatust, millega prokuratuur tegeleb. Endised ministrid küsivad, kas prokuratuuril on ressursse üle, et nad sellise jamaga tegelevad?

Meil kehtib legaliteedi printsiip. Ma ei saa öelda, et me lihtsalt ei tegele. Teine asi, kui me räägime sellest, et see kahtlustus on seotud erakonnaga ja seadusandja on näinud ette, et see on oluline demokraatia jaoks, et erakondade rahastamine oleks läbipaistev, et kõik kõrvalseisjad saaks aru, kes, kuidas erakonda toetab ja selleks on need normid kehtestatud.

Kas te viimastel päevadel meediat olete jälginud? Neid uudiseid, kus seatakse kahtluse alla sõna otseses mõttes õiguskaitseorganite erapooletus?

Ikka olen jälginud. Eks minu ülesanne peaprokurörina on tegeleda sellega iga päev, et õigusriik toimiks, ja selle nimel tööd teha.

Mida te mõtlete sel hetkel, kui mõjukad poliitikud ütlevad, et see on prokuratuuri poolt mingisugune kättemaksuaktsioon?

Sõltub olukorrast, kus seda öeldakse või mille käigus seda öeldakse. Teatud olukorras võib-olla mul on põhjust seda kontrollida, kas see väide peab paika, aga kui ma tean ise piisavalt tausta ja tean ka, et seal tegelikult ei ole mingisugust ebakohast põhjust, siis mina magan rahulikult.