Kui palju saab NATO suursaadiku amet erinema teie praegusest tööpostist? Pealtnäha tundub, et mõlema ametiposti jaoks on kõige olulisem tõestada ameeriklastele, et Eesti on sõjaliselt üks tugev liitlane.

Peaksin muidugi rõhutama seda, et esialgu on Eesti suursaadik NATO-s siiski Jüri Luik kuni selle aasta juuli lõpuni, sest tegemist on tavapärase rotatsiooniga. Töö NATO-s saab keskenduma, ma arvan, kolmele põhilisele strateegilisele teemale. Kui NATO lähiaastate ülesandeid väga laialt vaadata, siis ma arvan, need on esmalt, et kuidas toime tulla järjest kasvavalt agressiivse Venemaa heidutamisega. Teiseks, kuidas sujuvalt toime tulla USA nii-öelda tähelepanu ja osakaalu vähenemisega Euroopa kaitset puudutavalt. Kolmandaks, kuidas NATO organisatsioonina siiski säiliks Euroopa julgeoleku keskse tagamise organisatsioonina.

See on raamistik, milles, ma usun, et põhiline töö saab olema. Kindlasti on sellel mingisuguseid ühisjooni tööga siin, aga ma teisest küljest usun, et siinne töö on oma iseloomus siiski palju avaram, kuigi on 80–85 protsendi ulatuses keskendunud samamoodi julgeoleku tagamisele.

Kuidas te hindate, kuidas Eesti ja NATO liitlased laiemalt on tänaseks aru saanud, et ameeriklaste ootused Euroopale on muutunud?

Eesti on sellest kindlasti saanud aru. Me oleme pikemalt aru saanud sellest, mida ameeriklased on Euroopalt täiendavalt oodanud. Eks sellepärast on mitte ainult Eesti kaitsekulude osa sisemajanduse kogutoodangust, vaid ka see, kuidas kaitsele on kulutatud, olnud päris teistsugune kui paljudel teistel liitlastel juba aastaid ja aastaid. Me oleme kuulnud USA erinevate organisatsioonide soovitusi, mõnel korral etteheited, mõnel korral Donald Trumpi poolt väga paljusid etteheiteid ja tegutsenud mitte lähtuvalt niivõrd sellest, mida ameeriklased ütlevad, vaid iseenda julgeolekuvajadustest lähtuvalt.

Kas teie nägemuses on prioriteediks USA suhete tugev hoidmine või Euroopa sõjaline iseseisvumine?

Ma arvan, et siin ei ole võimalik öelda, et on võimalik ühte teha ilma teiseta. Ma näen, et nii Eesti, laiemalt Euroopa kui ka USA ja teise Põhja-Ameerika liitlase Kanada jaoks on äärmiselt kasulik ja vajalik see, et USA püsib seotuna transatlantilise julgeolekukorraldusega. Et USA säilitab kas või mingisugusel kriitiliselt vajalikul tasemel sõjalised võimed Euroopas.

Teisest küljest, isegi juhul kui USA ei teeks täna mittemingisuguseid täiendavaid muudatusi omaenda sõjalises kohalolekus Euroopas, oleks Euroopa täiendav kaitsesse panustamine aastate jooksul tekkinud aukude täitmiseks igal juhul vajalik.

Ja olukorras, kus USA on väga selge olnud selles, et nad kavatsevad oma geograafilisi fookuseid ringi nihutada, on see Euroopa täiendav panustamine veelgi pakilisem ja see peab olema veelgi kaalukam.

Kuidas teile tundub, kas NATO peasekretär Mark Rutte hiljutine avaldus on tõsi, et eurooplased võivad ainult unistada, et nad suudavad ennast ise kaitsta?

Peasekretäri konkreetne avaldus oli muidugi äärmiselt jõuline ja värvikas. Unistamine on asi, mis justkui peaks reaalsusega kontaktis olema. See, et tänasel päeval on NATO erinevad heidutus- ja kaitseplaanid üles ehitatud suures osas sellele, et USA tagab kriitilised võimed, täiendavad väed, kui neid vaja on, ei ole midagi sellist, milleks peab peasekretär Rutte minema Euroopa Parlamenti või keegi teine mingisuguse uue tõe avastama – see on täiesti selge.

Kui küsimus on selles, kas Euroopal on võimalik võtta suurem roll ka nende samade plaanide täitmises ja kas Euroopa peabki seda tegema, siis ma arvan, see on samamoodi tõsiasi.

Nii et kui Rutte sellest avaldusest otsiti suurt konflikti ja võib-olla see isegi konflikti otsimise või provokatsioonina võis ka tunduda, siis mina, olles optimist ja olles näinud seda, kuidas NATO liitlased on erinevatest kriisidest läbi tulnud ja suutnud ennast kokku võtta ühiste huvide kaitsel, kindlasti ei räägiks ainult unistamisest.

Tulles tagasi teie praeguse ametiposti juurde – mida te nende pingeliste aastate jooksul olete õppinud, mida uuel tööpostil rakendada?

Te kasutasite sõna pingeline või pingelised aastad ja need on kindlasti minu kolleegide jaoks, terve  saatkonna jaoks, väga paljude koostööpartnerite jaoks olnud väga pingelised aastad.

Ja üks tõsiasi, mis kindlasti ei tule minu jaoks üllatusena – ma usun, et ma teadsin seda varemgi, aga see võib-olla veelgi kinnistas seda teadmist, et tänapäeval on diplomaaditöö mõneski mõttes ka kriisireguleerija töö. Ei ole mingisuguseid kindlaid töötunde, ei ole kindlaid töövorme, on ainult vajadused saavutada tulemusi, on vajadus säilitada selge pea ja mitte iga paugu peale hüpata, aga samas mitte ka magama jääda siis, kui olulised sündmused tekivad. Ma usun, et Eesti viimastel aastatel, mitte ainult sellest linnast või sellest saatkonnast rääkides, on üldiselt väga hästi tulnud toime sellega, et olla pildil siis, kui olulised arengud toimuvad, aga samas mitte käratseda iga liigutuse või ka avalduse peale.

Kui palju on Ameerika Ühendriigid muutunud sellest ajast, kui te siia 2021. aastal suursaadikuna tulite?

Minu isiklik kogemus töötamisest USA-ga või USA-s diplomaadina tegelikult ulatub isegi kaugemale. Minu esimene lähetus siin algas aastal 2002. Vahepeal oli neli aastat, siis aastatel 2010–2013 teenisin taas Washingtonis. Ja viimati 2021–2025. Praegune lähetus pole veel ka lõppenud, nii et ehk kindlasti näeb üht-teist veel juurde.

Aga USA muutumised on olnud tegelikult üsna markantsed, kindlasti esimese lähetusega võrreldes. Kui üldse võib selle maa värvikirevuse juures kasutada viidet keskmisele Ameerika arusaamale või sellele, kuidas inimesed üldiselt arvavad, siis ma usun, et positiivset enesekindlust on natuke vähem. Enesekindlust just selles, kas USA koos oma partnerriikidega suudab alati olla maailmas see jõud, mis aitab saavutada positiivseid tulemusi.

Selle konkreetse lähetuse jooksul kindlasti teemade fookused, poliitikate fookused on muutunud. Aga ma arvan, et see tunne, mis ma siit umbes poole aasta pärast lahkudes kokkuvõttes kaasa võtan, on siiski see, et Ameerika on riik, kellega tasub kokku hoida, ja Ameerika on riik, kelle peale tasub loota. Mõnikord küll kuulen liiga sageli viiteid väidetavalt Churchilli kunagi öeldud väitele, et Ameerika teeb alati õiget asja alles siis, kui on proovinud ära kõik muud variandid. Aga selle riigi praeguseks 250-aastane ajalugu jätkub veel pikalt-pikalt ja ma loodan, et ka meie koostöö Ameerikaga jätkub pikalt.

Kristjan Prikist saab suve teises pooles Eesti uus suursaadik Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) juures Brüsselis. Eesti uus suursaadik USA-s pole veel teada.