Õhus säriseb elektrit, kuna energeetikaturul toimuv paneb iga kainelt mõtleva inimese muretsema, kas hindu kruviv börsikarneval ei lõppe viimaks korraliku pauguga, mis küpsetab läbi nii rahva heaolu kui ka annab surmava laksu ettevõtlusele. Ainsana ei näe toimuvas ohtu valitsuskabineti liikmed, kelle hinnangul on kõik parimas korras ning elektriarvete üle nurisejad ise rumalad, et ei oska õiget paketti valida.

Ja nii kuulemegi kõrgele elektrihinnale lahenduste otsimise asemel praalimist, kuidas riik tuugenivastased liistule tõmbab. Eesti allakäigutrepile juhtinud tegelased ei vaevu tunnistama eksisamme, mis on meid energeetikas kaosesse paisanud ning selgitama, mida kriisist väljumiseks lühemas ehk pikemas perspektiivis ette võtta.

Seni, kui energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt naeratades nendib, et olgu arved kui üüratud tahes, riik tarbijatele appi ei tule, panevad talvekuudel üha jaburmaks paisuvad elektrihinnad inimesi toimetuleku pärast muretsema.

Elektrimüüjast sisseostvaks riigiks

Veel veerand sajandi eest polnud Eestil vaja elektrit sisse osta, kuna olime ise tublid eksportijad. Põlevkivijaamad töötasid ja keegi ei kujutanud isegi ette, et elektrist võiks saada luksuskaup.

Nüüdseks oleme jõudnud olukorda, kus eluliste vajaduste rahuldamiseks vaja minev elekter viib inimeste rahakotist üha meeletumaid summasid, ent mis veelgi halvem, koormab olulise lisakuluna ettevõtlust, pannes sellega löögi alla majanduse ning ergutades inflatsiooni.

Me ekspordime ligi poole vajaminevast elektrist börsihinnaga, mis kipub meil olema kordades kallim kui naabrite juures Soomes. Kuigi probleemi ei saa enam eirata, puudub valitsusel plaan, kuidas jõuda inimeste jaoks taskukohase ja piisava elektrivarustuseni.

Kuuludes muude Baltimaade ja Soomega börsilt elektrit hankivate riikide hulka, peame jälgima sedagi, mis toimub elektrit importivates maades, näiteks Rootsis, kus avanev pilt peaks panema tõsiselt muretsema, kuna suur osa sealsetest tuulikuparkidest seisab silmitsi tohutu kahjumiga, mis ulatub juba enam kui poole miljardi euroni.

Rootsis on ületootmise tõttu hinnad langenud kohati 1,6 sendini/kWh ja paneb imestama, et börsile taolise hinnaga elekter siiski ei jõua. Kas ei anna see tunnistust manipulatsioonidest elektriturul, mille ohvriks oleme langenud, samal ajal olukorra lõpetamiseks midagi ette võtmata, sest elektribörs oleks otsekui väljaspool seadusi omas maailmas reegleid kehtestav kõrgem võim?

Seda, mis börsil tõeliselt juhtub ja miks Eesti elektrihind ennast mõnuga kõrgustesse kruvib, ei oska arusaadavalt selgitada ükski ekspert. Elektrihinna viivad kosmosesse ka sellele lisatud maksud, nagu aktsiis, ressursitasu, saastetasu, taastuvenergia tasu, saastekvootide tasu.

Lõpuks lisatakse kogu hiilgavale maksudeparaadile, omakorda makse maksustades, veel käibemaks. Elektrile kehtestatud maksud ületavad selgelt maksud alkoholile ja tubakale. Aastas lisandub elektrihinnale maksudena umbkaudu 600 miljonit eurot, millest suurema osa moodustab põlevkivielektrile rakendatud saastekvootide tasu.

Kui börsihinnad taas taevasse kihutavad, kuuleme põhjendust, et viga seisneb juhitavate energiatootjate vähesuses, mis suudaksid tuulevaiksetel ja pilvistel päevadel asendada roheenergia puudujääke.

Aga miks me siis ei tegele oma juhitava energia edendamisega? Meil ju ometi on rahvuslik rikkus põlevkivi näol, mis õige kasutamise korral suudaks viia Eesti taas õnnetute elektri sisseostjate seast väärikate eksportööride hulka. Kaasaegsed tehnoloogiad võimaldavad CO₂-e edukalt püüda, muutes põlevkivielektri vägagi keskkonnasõbralikuks. Muidugi on selleks vaja teha investeeringuid amortiseerunud põlevkivijaamadesse ning rajada mõni uus ja töökindlam, ent varustuskindlus, mille tagame, õigustab tehtud kulutusi.

Põlevkivi kui kohalik rikkus

Energeetilisele allakäigule leidub väljapääs, ent see nõuab ausat ja kahtlastest huvidest vaba lähenemist. Tuleb keskenduda taas põlevkivienergeetikale. Aeg on edasi liikunud ja läbinisti võlts on praeguste tehnoloogiliste võimaluste juures lõputult jahuda põlevkivienergeetika tohutust keskkonnamõjust. Vaja on uusi katlaid, korralikke süsteeme ja Eesti põlevkiviteadlaste viimaste arenduste töösse rakendamist. Tegemist oleks kiireima teega varustuskindluse tagamiseks ning riigi väljaviimiseks energiakriisist.

Teiseks võiks kaaluda elektrihinnale lisatud maksude vähendamist või nende sootuks kaotamist. Alustada võiks taastuvenergiatasust, mis sellel aastal ulatub summaarselt enam kui 70 miljoni euroni. Maks laekub otse Eleringi arvele ning on suhteliselt keeruline aduda, milleks ettevõte seda kasutab ja miks see koormis 2007. aastal riigikogus seadustati.

Küsitav on ka energiaettevõtete kehtestatud kuutasu eesmärgipärasus. Hoolsalt elektrimaksustamise põhimõtteid üle vaadates ning erapooletult hinnates nende põhjendatust saaks elektri hinna juba praegu alla tuua, nagu tarbija ootab. Itaalias on otsustatud lõpetada elektrihinnale saastekvoodi lisamine, mis juba on toonud kaasa hinnalanguse. Millegipärast ei näe Eesti valitsus võimalust mõistliku algatusega liituda.

Toimiv energeetika ei tähenda üksnes taskukohast hinda kodutarbijale, vaid midagi sootuks enamat. Varustuskindluse näol on tegemist julgeolekuteemaga, millega ei saa lõputult naljatada. Üksnes tuulikuõhuga kaugele ei jõua ja kui oma riigist tõeliselt hoolime, tuleb leida võimalused varustuskindluse tagamiseks, mitte probleeme juurde tekitada. Kahjuks pole valitsus suuteline ideoloogilisest roheäärmuslusest loobuma ning alustama ahistava energiapoliitika kriitilist ülevaatamist.