Mistahes strateegia või plaani keskmes peavad olema Eesti inimesed ja ettevõtted ning nende heaolu konkurentsivõimelise elektrihinna kaudu. Valitsuse töö on seatud eesmärgid ka päriselt ellu viia.

Kui riik kuulab oma ala parimaid asjatundjaid, rõõmustavad kõik. Just nõnda on läinud riigikokku arutamiseks jõudnud energiamajanduse arengukavaga (ENMAK 2035).

Esmane eesmärk oli saavutada 2030. aastaks elektritarbimise sajaprotsendiline katmine taastuvenergiaallikatest. Nii on see siiani ka seaduses kirjas, kuid ENMAK-is tõdetakse, et selle täitmine ei ole reaalne. Selline siht oleks lõppkokkuvõttes tarbijale ka pigem kahjulik. Mitte sellepärast, et taastuvenergia oleks halb, vaid seetõttu, et igal süsteemil on oma taluvuspiir.

Mõistlik piir taastuvenergiale

Suvel avaldatud teadlaste koostatud konkurentsivõime eksperdikogu raportist selgus, et madalaima elektri kogumaksumuse saame Eestis juhul, kui mittejuhitava taastuvelektri osatähtsus on Baltimaade tarbimisest kuni 80 protsenti.

Eksperdikogu analüüs ütlebki otse: kõrgem mittejuhitava taastuvenergia osatähtsus tähendab tarbijale madalamat elektri lõpphinda, aga ainult kuni 80-protsendilise taastuvenergia osakaaluni. Edasi saabuks paigalseis. Üle 80 protsendi hakkaks kannatama ka taastuvenergia tootjate endi kasum ja tekiks vajadus hüppelise toetuste kasvu järele. Seda ma aga kindlasti ei soovi.

Arengukava uus versioon seabki sihiks, et 2035. aastaks katab puhta energia toodang vähemalt 80 protsenti Eesti elektritarbimisest. Silmas ei peeta enam üksnes taastuvenergiat, vaid kogu madala süsinikuheitega elektrit, näiteks ka tuumajaamu. Neid meil siiski 2035. aastaks tõenäoliselt ei rajata, niisiis käib jutt ikkagi jätkuvalt valdavalt tuulikutest ja päikeseparkidest.

Kui ENMAK-i esimeses versioonis polnud elektri hinnast praktiliselt sõnagi ja räägiti kõigest muust, siis nüüdseks on tähtsaimaks eesmärgiks konkurentsivõimeline hind. See on väga oluline muutus, sest elektrist sõltub tänapäeval kõik ja selle kulu võrdlevad ka investorid.

Ilma toetusteta saab, kuid ilma ehitusvõimaluseta mitte

On müüt, et tuulepargid imavad endasse maksumaksja raha, sest tegelikkuses ületab toetuseta tuulikute toodang praeguseks Eestis kordades toetusega tegutsejate mahtu. Ka mitmed taastuvenergia tootjad ütlevad, et neile pole toetused enam investeeringute tegemisel otsustava tähtsusega. Kui turg toimib, siis toetused vaid rikuksid seda ja mõistlik oleks neist sel juhul loobuda (vt ka uuringuaruanne "Kes võidab ja kes maksab kinni ülemineku taastuvenergiale? Kuidas leida tasakaal energiasüsteemi toimimise ning tarbija ja tootja huvide vahel?" lk 19).

Taastuvenergiaga seoses räägitakse energiajulgeolekust sageli nii palju ja nii üldsõnaliselt, et sisu vahepeal ununeb. Tasub meelde tuletada, mida see tegelikult tähendab. Esiteks: meie riigi suurem sõltumatus välismaistest energiaallikatest. Teiseks: sadu päikeseparke ja tuulikuid pole võimalik mõne raketilöögiga hävitada, hajutatus ei ole ainult mugavus, see on osa riigikaitsest.

Paraku põrkavad ilusad plaanid kokku päriseluga. Veel mõnda aega tagasi oli elanike üldine meelsus tuuleparkide suhtes neutraalne või isegi positiivne, kuid alles viimasel ajal on alanud inimeste mõõdutundetu hirmutamine eriti neis valdades, kuhu soovitakse tuulikuid püstitada.

Samal ajal on riik lükanud tuuleparkide rajamise korraldamise mugavalt valdade kaela. Kui tegu on riikliku suunaga, ei saa valitsus käsi puhtaks pühkida ja loota, et konflikt laheneb ise kusagil omavalitsuste ja arendajate lõpututes kohtuvaidlustes. See pole energiapoliitika, vaid probleemide kalevi alla lükkamine.

Kui oleme jõudmas mõistliku sisuga ENMAK-ini, on riigi ülesanne tagada ka plaanide jõustamine. Samuti peab riik võtma vastutuse ja looma selged põhimõtted, kiired ja ausad protsessid, ühtsed reeglid ning vajadusel ka mehhanismid, millega konflikte maandada. Riik peab olema dirigent, mitte pealtvaataja, kes pärast kontserti viriseb, et viiulid olid häälest ära. Ja dirigeerima peab eesmärgiga tagada konkurentsivõimeline, kui mitte öelda odav energia.

Toetusmeetmed kohalikele?

Valimised on nüüdseks möödas ja ehk on võimalik arendajatel ja vallajuhtidel taas neil teemadel rahulikumalt kõneleda. Lisaks dialoogile tuleks üle vaadata ka tööriistad. Võib-olla peaks uuesti läbi mõtlema nn tuulikutasu ehk tuulikute talumistasu, mida makstakse omavalitsusele ja millest pool omakorda jagatakse mõjupiirkonna elanikele. Ehk peaks kaaluma mingeid muid meetmeid kohalikele?

Taastuvenergeetika ei saa olla üksnes kohaliku elu probleem. See on selgelt riikliku tähtsusega teema, mis puudutab meie julgeolekut ja konkurentsivõimet. Sellest sõltub, kas me saame Eestisse meelitada rohkem kaasaegset ettevõtlust ja investeeringuid. Kui me saame tuua energiahinna alla, mõjub see hästi meie kõigi elektriarvetele, majandusel läheb paremini ja makse laekub rohkem. Seesama maksutulu tagab meile teevõrgu, haigekassa, kiirabi ja ka tuletõrje, rääkimata muudest hüvedest, mida peame enesestmõistetavaks.

Põlevkivist elektritootmine on paratamatult muutunud väga kalliks ja me ei saa ainult sellele loota, vaja on mõistlikku kombinatsiooni erinevatest energiaallikatest ja salvestusest. Juhitavaid võimsusi on vaja, kuid Soomes, Rootsis ja Norras on elekter odavam osalt ka seetõttu, et seal toodetakse rohkem elektrit taastuvallikatest, olgu selleks siis hüdro- või tuuleenergia. Neis riikides on jätkatud energiatootmisse investeerimist ka siis, kui Eesti seda ei teinud.

Maismaal toodetud tuuleenergia on paratamatult üks odavamaid elektri tootmise viise isegi arvesse võttes tervet olelusringi tuuliku tootmiseks tarvilisest toorainest kuni selle taaskasutamiseni pärast tööea lõppu. Mida rohkem elektrit suudame tuulest toota, seda madalamale langeb elektrihind lõpptarbijale. Loomulikult peame looma juurde ka juhitavaid võimsusi, mis aitavad energiasüsteemi tasakaalustada.

Suurtarbijad vajavad erisusi

Elektri hind mõjutab meid kõiki. See võtab suure osa pere igakuisest eelarvest ning sellest sõltub energiamahukate tööstusettevõtete eksistents. Ka eelnevalt mainitud eksperdikogu analüüs soovitab kaaluda elektriaktsiiside ja muude tasude soodsamaks muutmist suurtarbijatele.

Kõik kasvule suunatud ettevõtted vajavad soodsat elektrit. Võrreldes Soome ja paljude teiste riikidega on elekter meie ettevõtjatele liiga kallis ja sellistes oludes on väga keeruline konkurentsis püsida ning investeeringute pärast võidelda. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on olud pöördunud meie tööstuse kahjuks ning on vaja selgeid muutusi, mitte lihtsalt arutada tegutsemise vajadust.

Ettevõtjate elu talutavamaks muutmiseks ei pea vähendama isegi ilmtingimata kilovatt-tunni hinda, sest lõppkokkuvõttes loeb kogukulu, kus on sees ka maksud, võrgutasud ja taastuvenergia tasud. Need moodustavad kohati juba suurema osa arvest ja just siin annaks tööstustarbijatele vastu tulla. Näiteks Soomes kompenseerivad kohalikud omavalitsused osa liitumistasudest ja rakendavad võrgutasude diferentseerimist. Ka meil liigutakse sarnases suunas, kuid meeles tuleb pidada, et tehes erisusi arve ühes osas, kuid tõstes tasusid teises, ei ole sellest kasu.

Konkurentsivõimeline energiahind on üks meetod, millega saame meelitada Eestisse rohkem investeeringuid ja vältida suurtootjate lahkumist. Üha rohkem roboteid kasutavas tööstuses on elektri osa kuludes suurem kui kunagi varem ja kui me tahame, et need robotid töötaksid kõrget lisandväärtust pakkuvas Eestis, peab elekter olema konkurentsivõimelise hinnaga. Sellest tulevad omakorda ka kõrgemad palgad ja suuremad tulud riigile.

Ja nüüd tagasi algusesse, kus kirjutasin, et plaanist peab saama tegu. ENMAK 2035 on lõpuks jõudmas realistliku sisuni, milles tähtsaim eesmärk on konkurentsivõimeline hind, aga järgmine samm peab olema sama suur: riigi kohustus on tagada, et arengukava ei jääks paberile, ning et taastuvenergia plaanide elluviimine ei muutuks kohalikuks tüliks, kus omavalitsused jäetakse üksi arendajate ja kohtuvaidluste vahele. Kui riik seab sihi, peab ta ehitama silla üle jõe, mitte ütlema, et vallavanem õppigu ujuma.