"Eestile on kombeks üks president korraga ja seda kõike tuleb loomulikult küsida presidendi käest," ütles Vseviov vastuseks küsimusele president Alar Karise väljaütlemiste kohta, nagu võiks ka Euroopa kaaluda otsekõnelusi Venemaaga Ukraina küsimuses või arutlusi Ukraina vajaduse üle oma territooriumi ära anda.

"Ma loomulikult kinnitan, et välisministeerium ja presidendi kantselei töötavad tihedas koostöös ja selle koostöö osa on ka välisministeeriumipoolne pidev nõuanne nii välistegevuse kui ka sõnumite osas. Aga seda nõuannet me ei anna loomulikult meedia vahendusel. See on igapäevane töö ja minu roll ei ole kindlasti kommenteerida avalikult ühte või teist presidendi väljaütlemist või mida ma selle kohta arvan," jätkas ta veebisaates "Otse uudistemajast".

Vseviov selgitas, kes ja kuidas Eesti välispoliitilisi positsioone kujundavad ning rõhutas korduvalt vajadust hoida nende esitamisel ühtsust.

"Kogu aeg käib arutelu, aga toast välja läheme me alati ühtede sõnumitega. Mitte sellepärast, et emapiimaga on kaasa antud täpselt samad laused, vaid sellepärast, et me näeme vaeva, et paika panna see, mis meie arvates on kõige mõistlikum – nii tegevus kui ka sõnum. Nii et minu arvates see, mis toimub, on muidugi kahetsusväärne, kuid siiski torm veeklaasis, ta ei peegelda tegelikku peataolekut või tegelikku arusaamatust riigi sees," rääkis kantsler.

Tema sõnul tuleb ära hoida olukord, kus välismaal võiks jääda vale mulje, nagu Eestis oleks segadus ja valitseks sõnumite lahknevus.

"Harali sõrmedega teadupärast kaklust ei võida. Me peame oma sõrmed kiiresti kokku tooma, et ka selline mulje, mis on tekkinud, kiiremas korras tagasi purki panna," ütles ta.

Kantsler selgitas, et sõnumiselguse ja ühtsuse taga on vajadus esindada Eesti välispoliitilisi huvisid.

"Me ei käi lihtsalt kõneisikutena välismaal kõnelemas, et meil on palju mõtteid ja me tahame neid välismaalastega jagada – meil on siiski mingid huvid, meil on huvid, mida me oleme paika pannud, mida me oleme läbi mõelnud, mis on osa mingisugusest plaanist, me tahame midagi saavutada erinevates poliitikavaldkondades ja lõppkokkuvõttes kogumina. Ja selle osana välispoliitikas on sõnumite esitamine. Enamus neist sõnumitest ei toimu kaamerate ees, need toimuvad kusagil kinniste uste taga, aga need kõik on koordineeritud – see ei ole lihtsalt solistide etteasted erinevates maailma kohtades, see on orkester, mis peab mängima ühtset muusikat. Ja kui ta seda ei tee, kui on ebakõlad sees, siis tuleb lihvida, pingutada, et oleks parem," rääkis ta.

"Loomulikult demokraatlikus riigis tuleb see orkestripala – kas me kanname ette Bachi või Mozartit – paika panna riigi sees demokraatlikus protsessis. Aga kui me välja läheme, kui see orkester lavale astub, siis ei saa lubada, et pool orkestrit mängib Mozartit ja pool orkestrit mängib Bachi," kommenteeris Vseviov.

"Tulevikus mina tahan näha seda, et Eesti riigi kõneisikud esinevad mõjusalt Eesti vaadetega rahvusvahelisel areenil ja selle mõjususe üks eelduseid on see, et meil on sõnumite osas selgus, et need sõnumid on läbimõeldud, targad, mitte tulnud sellel hetkel üle huulte, vaid tõesti läbimõeldud. Sest nagu ma ütlesin ennist, et üle huulte tulev sõnum on ju ainult jäämäe veepealne osa," lisas ta.

Venemaaga rääkimine võib läänt lõhestada

Küsimusele, kas Euroopa peaks määrama eriesindaja, kes hakkaks Venemaaga suhtlema, meenutas Vseviov, et Venemaa ei ole nelja sõja-aasta jooksul oma eesmärke muutnud, mistõttu tekib küsimus sellise saadiku ja kõneluste tulemuslikkuses.

"Küsimus ei ole selles, kas peab kõnelema. Diplomaadina oleks mul imelik öelda, et kõnelemine on kuidagi halb. Küsimus on ju selles, mis sõnumit see kõnelemine edasi kannab ja mis on selle sõnumi taga olev tegelik poliitika. Kas (Venemaa-sõbraliku endise Saksa kantsleri Gerhard - toim.) Schröderi variandis või selles variandis, mis on õnnestunud muuta paljuski ka meie jõupingutuste tulemina Euroopa peavooluks viimasel neljal aastal, järjepidevalt seda poliitikat uuendades?" küsis ta.

"Meie arvame, et olukorras, kus Venemaa oma eesmärke muutunud pole ja meie oma eesmärki hüljata ei kavatse, ei ole niisugusest Moskvasse sõitmisest mingisugust kasu. Pigem isegi vastupidi – sellel on potentsiaal lõhestada Euroopat, ajada meid omavahel tülli, ka riikide sees tekitada asjatuid vaidlusi taktika üle, mis tegelikult ei ole põhiküsimus. Ja jätta ka ukrainlastele mulje, et lisaks sellele, et nad peavad tegelema Ameerika-suunalise jõupingutusega, et hoida Ameerika toetust, on neil sõrmede vahelt libisemas ka Euroopa ühtsus, Euroopa toetus. Kui keegi räägib kellegi teisega kellegi teise selja taga, siis tekitab ikka umbusku, igasugust kõhklust ja kahtlust. Meil ei ole vaja seda kõike," rääkis välisministeeriumi kantsler.

Selle asemel tuleks tema sõnul suurendada survet Venemaale, et Moskval kaoks lootus, et ta suudab Ukraina ja lääne oma agressioonisõjas välja kurnata ja sõja võita.

"Kui me hindame, et Venemaa oma eesmärke muutnud ei ole ja tegelikult venelased ütlevad seda ka kogu aeg selgelt välja, siis saab kõnelustel olla tulemus õiglase ja püsiva rahu mõttes ainult juhul, kui me arvame, et õiglane ja püsiv rahu on saavutatav, kui meie loobume oma eesmärkidest. Aga meie eesmärgid ei ole ju samamoodi muutunud. Me tahame, et agressioon kui riikidevaheliste suhete tööriist ei leiaks kasutamist, ei õigustaks ennast. Me tahame, et Ukraina säiliks iseseisva ja sõltumatuna, osana Euroopast, sest näeme selles vaata et parimat garantiid Vene imperialismi vastu, mis ei domineeriks Kesk- ja Ida-Euroopa üle. Me tahame, et piiri ei muudetaks relvajõul. Me tahame, et suveräänsus ei oleks pelgalt sõnakõlks, vaid tähendaks tegelikult riikide õigust valida endale liitlaseid," loetles ta.

"Sest kui juhtub vastupidi, kui aktsepteeritakse maailmas seda, et mingitel põhjustel on Ukraina suveräänsus piiratud, sellepärast et Venemaal on mingeid niinimetatud huve väljaspool tema rahvusvaheliselt tunnustatud piire, siis nimetage mulle põhjus, miks see kõik ei kehtiks meie kohta? Kas siis tõesti usub keegi, et see impeeriumi taastamise soov, kui ta saavutab edu seal, jätkab pausile või stopp-nupule vajutades? Ei, siis ta jätkab play-nupule vajutades, liigub edasi, sest nagu öeldud – eesmärgid pole ju muutunud," rääkis Vseviov.

"Muidugi, kui Venemaale anda hõbekandikul see, mida ta pole siiamaani saanud kätte sõjaväljal, siis ta võtab selle vastu. Aga pidada seda õiglaseks ja püsivaks rahuks ei saa, see on rahu Müncheni või Jalta variandis, mis, nagu me teame, ei toonud meile ei õiglust ega Müncheni osas jäänud ka püsima," tõdes Vseviov.

Presidendiks kandideerimisest

Küsimusele selle kohta, kas ta oleks valmis presidendiks kandideerima, jättis Vseviov, keda ka on ühe võimaliku kandidaadina nimetatud, otsesõnu vastamata, kuid kirjeldas põhjalikult oma praegust tööd, mis peaks kestma kuni 2030. aastani ning rõhutas, et on sellest väga huvitatud ja teeb seda täieliku pühendumisega.

"Ma olen investeerinud sellesse töösse, mis mul on täna, need teemad pakuvad mulle takkatippu veel ka isiklikult tohutult huvi. Ma töötan täie jõuga välisministeeriumi kantslerina ja ma ei ole mitte kunagi elu sees, mitte ühelgi ametikohal olles mõelnud selle peale, mis saab siis, kui ametiaeg lõppeb või mis saab siis, kui tuleb liikuda järgmisele tööle. Ja üldiselt see on siiamaani minu jaoks hästi töötanud. Ma arvan, et ilma sellise sisemise põlemiseta ei ole võimalik tegelikult ühtegi tööd hästi teha. Ja kui tööd mitte hästi teha, siis ei kutsuta ka kunagi ühelegi järgmisele tööle," rääkis ta. "Nii et ma olen täna keskendunud täiel määral välisministeeriumi kantsleri töö tegemisele. Nagu öeldud, siis mul algas just või on algamas neil päevil teine ametiaeg."

Täpsustavale küsimusele, kas ta nendel presidendivalimistel kandideerida ei soovi ning ei tunne selle vastu huvi, vastas Vseviov: "No nii palju, kui ma nüüd mäletan ja ma mäletan, sest ka Eesti poliitika mind huvitab, ei sea presidendi kandidaate üles mitte erinevad kodanikud, vaid presidendikandidaate hakatakse vist üles seadma millalgi seal augustis. /---/ Nagu ma ütlesin, siis minu soov ja tahe siin kolmapäeval vesteldes on teha täna võimalikult hea tööpäev. /---/ Ja spekulatsioonid sellel teemal, mis saab või ei saa kuue kuu või aasta pärast, ei ole ausalt öeldes minu leib, sellega mul ei ole aega tegeleda. Kui on inimesi, kes sellega tahavad tegeleda, ka elukutselisi, siis loomulikult ma ei saa kedagi takistada, andku minna. Aga mina saan kinnitada, et ma teen oma tööd."