Agur: tunnen autokompensatsiooni juhtumis ebaõiglust, sest vastutus on ainult minul

Politsei esitas kuriteokahtluse Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse endisele direktorile Hendrik Agurile, kuna teda süüdistatakse valeandmete esitamises isikliku auto hüvitise saamiseks. Intervjuus ERR-ile nentis Agur, et käitus autokompensatsiooni taotlemisel valesti, kuid tunneb ebaõiglust, sest tema sõnul toimus see tööandjaga kokkuleppel ning nüüd kannab vastutust ainult tema.
Kuidas te ennast praegusel ajal tunnete? Kas tunnete kergendust, süüd, muret või hoopis midagi muud?
Ma tunnen ebaõigluse tunnet.
Miks ebaõigluse tunnet?
Sellepärast, et olukord, kuhu olen sattunud, ei ole päris üks-üheselt õige. Minu süüline tegevus viis protsessi selliseks, et täna olen esimest päeva 21 aasta jooksul vaba ega lähe kooli. See tuleneb autokompensatsiooni maksmisest seitsme ja poole aasta jooksul, mida on tööandjaga kokkuleppel mulle makstud. Olen seda ebaõigesti täitnud, möönan seda, olen kahetsenud ja välja öelnud.
Aga et selle tulemusel on vastutus ainult minul, tekitab ebaõigluse tunnet. See on toimunud tööandjaga kokkuleppel, aga nüüd kannan mina üksinda nõrgema osapoolena vastutust ning tahan selles selgusele jõuda.
Kas proovite sellega kuidagi edasi minna, et ka teine osapool vastutust kannaks?
Siinkohal jään praegu kidakeelseks, sest olen võtnud advokaadi ja mul ei ole praegu väga mõistlik spekuleerida, kuna ma täpselt ei tea, kuidas see asi käib. Ma ei ole absoluutselt kättemaksuhimuline, ma lihtsalt tahaksin selgust ja õiglust. Täna tunnen väga selgelt ebaõiglust, ehkki olen ise eksinud ja läinud sellele kokkuleppele. Olen autokompensatsiooni osas käitunud valesti ja oleksin pidanud selle ammu ümber vaatama. Aga täna tunnen ebaõigluse tunnet.
Kas on keegi veel, kelle peale te vimma peate?
Absoluutselt mitte. Ma ei pea kellegi peale vimma. Praeguseks kulgenud protsesside jada on puhas muutuste juhtimine. Juhina teadsin ja siiani tajun, et keskkond, kus tuli muutuste juhtimist läbi teha, oligi keskmisest õsuuremaid väljakutseid esitav, ning sellega olin arvestanud.
Kas kahetsete, et läksite Kohtla-Järve gümnaasiumist ära? Oleks olnud mugavam sinna jääda ja võib-olla oleks praegu ka direktori koht alles.
Ei kahetse ühte grammigi. See oli minu otsus, et kandideerisin toona Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse juhiks, ja Kohtla-Järve gümnaasiumis sai töö lihtsalt tehtud. See riigigümnaasium sai piirkonnas käivitatud ja arvan, et kenasti. Tore on täna selle kooli arengut jälgida. Oli lihtsalt õige aeg ja juhus, et toona oli Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse direktori konkurss avatud, mis oli minu poolt täiesti loogiline samm. Ma ei kahetse selles osas mitte ühtegi hetke.

Kas töö saab tehtud siis, kui isiklikud eesmärgid saavad täidetud või mingil muul hetkel?
See on üldisem tunnetus. Olen mitmes kohas öelnud, et töö jäi pooleli, kuid arvan, et see jätkub mingil viisil – eesmärk on tuua Ida-Virumaa mentaalselt ja päriselt mitte ainult eestikeelseks, vaid ka hoiakute poolest eestimeelseks. Ma ei ütle, et seda seal ei ole, seda on seal väga palju, aga see töö ootab ees. Selleks on sinna vaja eestlasi, julget pealehakkamist, aga ka tarka tegutsemist.
Ei maksa liiga palju eeldada, et inimesed tulevad kaasa ja mõtlevad nagu sina või suur osa Eesti rahvast. See on peen läbitunnetamine: kuidas tajub näiteks mitte eesti keelt kõnelev inimene, perekond, õpilane või vanaisa-vanaema seda keskkonda ja kuidas ta suhestub Eestiga. Selleks on meil kohapeal väga palju teha. Seda ei ole võimalik teha eemalt Tallinnast, Tartust või mujalt Eestist arvates ja dirigeerides, vaid seda tuleb teha seal kohapeal ning kogu südamega.
Kas Kohtla-Järve gümnaasiumis ja Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses oli palk sama?
Ei, kindlasti mitte. Töötasu on erinev ja töötasu oskan ma küsida. Arvan, et töö eest, mis on tähendusega ja vajab jäägitut pühendumist, tulebki osata küsida väärikat tasu.
Mis oli see väärikas tasu kutsehariduskeskuses?
Mina küsisin 7000 eurot. Palgakomponendid koosnesid 5500 eurost, mis oli töötasu, lisandus 1000 eurot Ida-Virumaal elamise lisatasu. See õnnetu 500 eurot sealjuures, et 7000 täis saaks, oli tööandjaga kokkulepe. See oligi see palgakomponent.
Palju saite palka Kohtla-Järve gümnaasiumis?
Ei mäleta enam täpselt neid summasid, aga arvan, et see jäi koos autokompensatsiooniga 5000 kanti.
Mis olid teie üldisemad eesmärgid Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse juhiks minnes?
Kool oli 2016. aastal ühendatud kolmest linnast eelnevalt ühinenud kutsekoolide baasil. See kool vajas uut lüket ja hoogu, et kasvada päriselt ühtseks ja ühtseid väärtusi kandvaks haridusasutuseks. Ida-Virumaa kutsehariduskeskus Jõhvis, Sillamäel ja Narvas vajas seda ühendamist pärast aastaid venekeelsena tegutsemist.
Kuigi põhimääruse ja töökorralduse järgi pidi proportsioon olema 60/40, tegutses asutus kuni 2023. aastani venekeelse koolina. Seal toimus juhivahetus – oli järgmine juht ja asendusjuht, kes tegi eestikeelsele õppele üleminekul väga suure pöörde, ning mina võtsin selle 2025. aasta 1. augustil üle.
Ma arvan, et muutus oli ülisuur. Kurss sai muudetud venekeelselt reaalselt eestikeelseks ja sellel oli ka oma hind – inimesed ei võtnud seda kohe suure hurraaga vastu. Kandideerisin visiooniga, et kool peab muutuma eestikeelseks.
Tegelik pilt avanes siis, kui kool oli alanud. Septembri esimestel nädalatel ei suutnud kolmanda kursuse õpilane kooli õpperestoranis eesti keeles öelda muud kui "asetage taldrik kaalule". Seda üldpilti kokku pannes hakkas küpsema arusaam, et meil ei ole võimalik niiviisi jätkata. Me deklareerime, et meil on eestikeelne kool, aga tegelikult ei saa kolmanda kursuse õpilased eesti keelest ühestki sõnast aru, rääkimata nendest, kes tulid pärast põhikooli ja pidid asuma eestikeelsele õppele.
See oleks olnud lihtsalt kurb valelik näitemäng, kus me justkui õpetame eesti keeles, aga õppija ei saa ühestki sõnast aru. See on õpilaste, kooli ja riigi petmine ning õpet ei toimu. Seetõttu toimuski järsk eesti keele intensiivõppele üleminek, mille eesmärk oli tagada õppijate keeleoskus vähemalt B1 tasemel.
Mis teie eesmärkidest realiseerusid sellises mahus, nagu päriselt soovisite, ja mis jäi realiseerumata?
Realiseerus kursimuutus ise. Inimestele jõudis päriselt kohale, et eesti keeles õppimine on reaalsus ja tagasisammu enam ei astuta. Kutseharidus on natuke keerulisem kui üldharidus ja inimesed ei pruugi teada, et kutsehariduses on pärast gümnaasiumit kutseõpe, pärast põhikooli kutsekeskharidus ja lisaks täiendõpe ehk elukestev õpe.
Kool elas rahalises mõttes väga hästi, sest oli õpilasi ja täiendõpet, aga koos väikse nüansiga – see kõik oli venekeelne. See nüanss on ülioluline: kui meile heideti ette, et sel aastal on 300 õppijat vähem, siis põhikoolijärgsete õppijatega on kõik korras, aga kahanes just nende täiskasvanud õppijate arv, kes ei olnud valmis eesti keeles õppima.
Kui kutsekeskharidus läheb nelja-aastaseks, siis järgmistel aastatel õppijate arv kasvab. Koolil tuligi ümber mõtestada täiendõppe osakond, mis on seni pakkunud enamasti venekeelset täiendõpet ja sellega ka väga hästi omatulu teeninud. Praegu see ümbermõtestamine toimubki. Enam ei ole traktoristi, elektriautomaatiku ega koka kursusi vene keeles – need kõik on eesti keeles. Ida-Virumaa täiskasvanud õppijale, kes keelt ei oska, on see aga väga suur väljakutse ja esialgu hoiavad nad eemale.
Koolil ongi nüüd ees ülesanne pakkuda lisaks kutseõppele ka eesti keele õpet. See on niivõrd eriline olukord, mida kuskil mujal Eestis ei ole – Järvamaal, Haapsalus või Pärnus pole vaja sellega tegeleda. Ida-Virumaal on see aga ülioluline asi, mida on kaugelt raske hinnata.

Keelepööret te tõepoolest alustasite ja oktoobris kirjutas Põhjarannik, et koondasite kuus eesti keele õpetaja kohta, sellepärast et koolil olid näpud põhjas. Miks just eesti keele õpetajad koondati, kas ei olnud kedagi teist koondada, et ots-otsaga kokku tulla?
Esiteks lükkan kohe ümber lause, et koolil on näpud põhjas – see on paljasõnaline ajakirjanduslik lause, mis on kirjutatud lihtsalt selleks, et oleks tore lugeda. Kool tuleb 2026. aastal oma eelarvega väga hästi välja, mingit probleemi ei ole.
Õpetajate koondamine tulenes otseselt õpilaste arvu vähenemisest ja kooli rahastusmudelist. Muidugi oleks olnud super luksus jätta nad tööle ja teha üliväikesed kuue-seitsme õpilasega grupid, kus keeleõpe toimikski paremini, aga rahastusmudel seda ei toeta. Õpilaste arv vähenes ja me saime seda teada alles septembris kooli alguses. Selle aasta vastuvõtul said õpilased registreerida end mitmesse kooli korraga ja meile jäi mulje, et õppijaid on rohkem.
Võib-olla oli koolisiseselt ka planeerimise vigu, et õppeaasta alguseks ei olnud õpetajate täpne arv teada. Eelmisel õppeaastal värbasime eesti keele õpetajaid intensiivõppe läbiviimiseks. Nende hulgas oli tähtajaliste lepingutega töötajaid, kellega lepingud kevadel lõppesid. Osadega pikendasime lepinguid ja osad olid jäänud varasemast ajast.
Kui võtame suure kooli, kus on 160 õpetajat, siis viie õpetaja koondamine ei ole maailmalõpp. Kui väikeses 30 õpetajaga koolis koondatakse üks õpetaja, siis see ei paista isegi välja. Loomulikult oli kahju neid koondada, aga see oli möödapääsmatu samm. Veel kord – koolieelarvega on kõik väga hästi ja raha ei ole puudu.
Taotlesime haridus- ja teadusministeeriumist lisaraha. Esiteks on Ida-Virumaa õpetaja koefitsient rutiinne taotlus – kõik koolid taotlevad seda umbes poole miljoni euro ulatuses, mis on riiklikult võimaldatud. Teiseks taotlesime raha investeeringuteks, et kaasajastada näiteks Narva õppekohas õpilaste aatriumi ja rekreatsiooniala.
Kui vaatame teisi riigikoole ja riigigümnaasiume, siis seal on õppijatele toredad keskkonnad. Meie planeerisime ja tahtsime seda samuti oma tuludest finantseerida, aga kuna sel aastal läks raha eesti keele intensiivõppe läbiviimiseks, olime valiku ees, kas paneme tulud sinna või aatriumi rekonstrueerimisse.
Taotlesime tõesti raha juurde, kuid me ei saanud seda. Seega jäi tegemata õppijate rekreatsiooni- ja aatriumiala parendamine soovitud viisil.
Kirjeldage täpsemalt, kuidas eesti keele õpe teie juhtimise ajal koolis toimus?
Esiteks testiti aasta alguses ehk jaanuaris kõik esimese ja teise kursuse õppijad ära. Sisuliselt tehti põhikooli lõpueksam eesti keeles ja eesti keeles teise keelena. Tulemusel jätkasid tavapärast õpet need, kellel oli B1 tase. Need, kes lävendit ei ületanud, suunati eesti keele intensiivõppele.
See nägi välja nii, et katkestasime nendel õppijatel kolmeks kuuks kutseõppe. Kordan veel: kui õpilane saab eesti keelest väga vähesel määral või peaaegu üldse mitte aru, siis õpet ei toimu, sest keelt oskamata pole võimalik õppida. Tuli eesti keel selgeks õpetada esimesele ja teisele kursusele. Kolmandat kursust me ei puutunud, neil oli juba lõpetamine ja see rong oli läinud.
Selle kolme kuu jooksul olid viis päeva nädalas eesti keele tunnid, õpetajad ja metoodikad varieerusid, et õpilased ühest õpetajast ära ei väsiks. Natukene sai integreeritud ka Eesti kultuuriruumi tundmist: käidi võimalust mööda õppekäikudel ning me sidusime seda Eestimaa, Eesti kultuuri ja ajalooga nii palju kui võimalik.
Ülejäänud õppijatel jätkus õppetöö. Eesti emakeelega või selge eesti keelega õpilastel suunati palju praktilisele tegevusele ja nad said täiendavaid valikaineid. See periood oli tõesti eriline.
See jätkub ka käesoleval õppeaastal esimesest septembrist samamoodi, aga nüüd ei pidanud me enam testima, sest põhikooli lõpueksamid on usaldusväärsed. Juba sealt pinnalt ja vestluse käigus sai selgeks, kes peab eesti keele intensiivõppesse minema. Ainuke vahe on see, et nüüd ei tulnud see enam üllatusena, kuna keeletase oli meile teada. Õppijad teadsid sisse astudes ka ise, et keeleoskuse puudumisel hakkavad nad eesti keelt õppima. Need, kellel on keeleoskusega hästi, õpivad teistmoodi.
Töö on nüüd liigendatud nii, et esimene tunnipaar on eesti keele intensiivõpe neile, kellel vajalikku keeletaset ei ole. Teine asi on muidugi õppimismotivatsioon, eriti eelmisel aastal. See on hoopis teine valdkond, millest saaks väga pikalt ja süvitsi rääkida: kellel on motivatsioon, kellel ei ole ja miks ei ole. Igal juhul oli hüpe küll väike, aga kindel areng toimus, eriti nendel, kellel oli motivatsioon ning tahe õppida.
Kas intensiivne õpe jätkub ka nüüd, kus teie ei ole enam selle kooli juht?
Olen kindel, et jätkub, aga ütlesite õigesti: ma ei ole enam kooli juht. Nüüd on seal inimesed, kes on selleks kutsutud ja seatud. Aga meie tiim ja õpetajaskond võttis selle mõtte omaks, mistõttu olen sajaprotsendiliselt kindel, et tagasiteed enam ei ole.
Intensiivõpet tehakse nii kaua, kuni seda on vaja. See sõltub sellest, millise keelekvaliteediga tulevad välja meie põhikoolid, kus seitsmes, kaheksas ja üheksas klass saavad praegu veel venekeelset õpet jätkata. Oleme seda näinud ega hellita ülemäära suuri lootusi. Seni, kuni kutsehariduskeskusesse tulevad keeleoskamatud õppijad, tuleb seda jätkata.
Olete varasemalt öelnud, et teie kohta esitati palju kaebusi. Kes neid esitasid ja mis nende sisu oli?
Kaebuste esitajaid võib mitmeti liigitada. Kõige suurem laviin on tulnud orkestreeritud kaebustena endistelt kibestunud töötajatelt. Need on üsna ebakonstruktiivsed. On faktiliselt teada, kuidas mõned endised töötajad – näiteks mõni umbkeelne grupijuhendaja või minu hinnangul veidi teise meelsusega inimene – on ärgitanud oma endisi õppijaid kaebama. Ja muidugi ei kaevata kooli õpetajale või juhtkonnale, vaid ikka ministeeriumisse ja ajakirjandusele.
See on natukene paikkonna ja Ida-Virumaa eripära, et alati kaevatakse alguses kohe ministrile, aga kohapeal asjadest ei räägita. Sellise ebakonstruktiivse lähenemise eesmärk pole asja parandada, vaid lihtsalt kaevata.
Viimasel ajal on lisandunud ka tehisintellektiga toodetud libakaebused, millega on üle ujutatud nii kool kui ka ministeerium. Nende sisu on erinev ja sinna on pikitud detaile, näiteks et ei jätku kulpe, nurklihvijaid või tahvlimarkereid. Kaevatakse, et ventilatsioon on kehv või keegi saab värvilõhna tõttu mürgituse ja kiirabi tuleb järele. Igasuguseid kummalisi kaebusi on. Aga nende eesmärk on nõrgestada ning näidata asja negatiivses valguses.
Kui sinna on pikitud sisse ka tõeelemente, mõjuvad need usutavamalt ning seda kaitsetumas olukorras on see, kelle peale kaevatakse. Mul on olnud väga kahju, et kolleegidel on tulnud kulutada palju tööaega ülimalt pahatahtlikele kaebustele ja neist tulenenud ajakirjanduse pöördumistele detailselt vastamiseks. See paneb kooli väga nõrka positsiooni.
On esitatud ka isiklikke rünnakuid minu vastu, näiteks väiteid, et olen kasutanud riigivara isiklikuks otstarbeks. Kui olen teinud veokiga töösõitu või olnud bussijuht, siis esitatakse küsimusi, mida ma sel kuupäeval ja kellaajal selle bussiga seal sõitsin. See teeb väga haavatavaks. Loomulikult on ka õigustatud ja konstruktiivseid kaebusi või tähelepanujuhtimisi, mis on väga head, sest need viivad asju edasi.

Kelle lõplik otsus oli, et direktori kohalt lahkute? Oli see teie, ministeeriumi või hoopis kellegi kolmanda oma?
Juriidiliselt oli see minu otsus, kuna esitasin lahkumisavalduse. Kokkuvõttes oli see aga ikkagi kahepoolne läbirääkimine koolipidajaga. Seda kõike arvestades – kaebustelaviini ja keemistemperatuurini läinud olukorda just väljaspool maja. Seda võiks uurida päriselt maja sees olevatelt inimestelt. Küsimus on selles, kuidas nemad ennast päriselt tunnevad: kas oli suur segadus ja tohutu möll või valitses õpirahu ja normaalne töökeskkond. Arvan, et normaalne töökeskkond kestab edasi ka täna ja nii oli ka viimasel ajal. Loomulikult saab pahatahtlikkusega kõike vürtsitada ja väita, et käib tohutu jama ning õppida ei saa, aga see ei olnud nii.
Kas peate ise lahkumise põhjuseks eeskätt sisepingeid, kaebusi ja autokompensatsiooni või hoopis seda, et osad lapsed ja lapsevanemad olid vastu eestikeelsele õppele üleminekule?
Tegelikult on see sümbioos kõigest, mida te praegu nimetasite. Minu positsiooni tegi väga nõrgaks autokompensatsiooni tõttu esitatud kriminaalkahtlustus. See nõrgestas mind ja siin ei ole midagi teisiti arvata. Arvan, et kui seda episoodi ei oleks olnud, oleks jätkunud tavapärane koolikommunikatsioon ning ma oleksin ilma mingi probleemita täna jätkanud. Aga see on igast vaatest väga nõrk positsioon ja selle vastu ei saa.
Loomulikult on rahulolematuse laine suures osas tekkinud järsust eestikeelsele õppele üleminekust. Aga kui peaksin uuesti alustama, siis arvan, et teisiti see ei oleks saanud alata. Meile on ette heidetud, et oleksime võinud venitada, paremini kommunikeerida, rohkem rääkida ja nõu pidada, aga kellega? Nende samade õppijatega, kes tegelikult ei saagi aru? Loomulikult saaks kõike alati rohkem teha. Aga õppeaasta oli juba alanud.
Meil pidi toimuma eestikeelne õpe, mida me ei saanud teha, sest õppijad ei saanud aru – see tuli läbi viia kiirendatud korras. Samas läksid ka sõnumid välja. Need on kooliperes väga jõuliselt kohale jõudnud ja inimesed on harjunud, et olukord on muutumatu. Sõnumid on läinud ka vene põhikoolidele. Kuna kutsehariduskeskus hõlmab kogu Ida-Virumaad, saavad põhikoolid aru, et enam ei ole võimalik vene keeles jätkata.
Eestikeelsele õppele üleminekuga tullakse muidugi altpoolt peale. Tänased viiendad ja kuuendad klassid on eestikeelsel õppel ning kolme-nelja aasta pärast on tulemused juba palju paremad, aga praegune aeg tuleb üle elada. Arvan, et Eesti riik on kutsehariduskeskuse näol selgelt kanna maha pannud ja hakanud päriselt täitma põhiseadusest tulenevaid eesmärke. Kuna eesti keele ja kultuuri edasiviimine on riigi eesmärk, on kool astunud õige ja vajaliku sammu.
Miks ei soovi osad õpilased ja nende lapsevanemad eestikeelset õpet?
Kui läheme ajaloos tagasi, siis tänaste laste vanavanemad, vanemad või veel kaugem põlvkond on tulnud Venemaa sügavustest siia. Nad ei tulnud mitte Eestisse, vaid lihtsalt tööstuslinnadesse Narva ja Kohtla-Järvele tööle. Nad ei ole pidanud eesti keelt kasutama ja see on põlvkondade kaupa nii jätkunud tänase päevani.
Nii põlvkondade kui ka linnade kaupa on tegu venekeelse keskkonnaga. Eesti keele ja kultuuri teadvustamine ja kohalejõudmine on võtnud väga palju aega ega ole siiani lõpuni jõudnud. Inimesed elavad lihtsalt Ida-Virumaal, tarbivad sotsiaalseid hüvesid ja seda, mida riik pakub, ega vaevu mõtlema, et kuigi see on nende riik, on siin väga oluline osa keelel ja kultuuril. Kui inimene ei taha või ei viitsi seda teadvustada, elab ta omas mullis.
Sattudes nüüd sundseisu, kus tuleb eesti keelt õppida, ehkki oma väikeses linnas või mikrorajoonis saab hakkama ka ilma, tekibki vastupanu ja vastureaktsioon. Kui keelt ei oska ning ei ole motivatsiooni ega tahet seda oma lastele edasi anda, tekibki ringkaitse.
Eestlasena nendele inimestele vaadates on tegelikult väga ebamugav seda peale sundida. Võtmeküsimus on leida motivaatorid, mis paneksid soovima või olema vähemalt tolerantsed eesti keele vastu.
Arvan, et pääsetee on altpoolt peale tulevad uued põlvkonnad. Meil ei ole täna mõtet tegeleda 50–60-aastaste inimestega, kellel on väärtushinnangud ammu välja kujunenud. Ainus võimalus on panustada noortesse, aga praegu on kahju lasta viimaseid lende välja täisvenekeelsena. Lootus on, et eestikeelsele õppele üleminek toob altpoolt kaasa uued põlvkonnad. Eesti riigis on vaja inimesi, kes on vähemalt eesti keelega tuttavad ja oskavad seda.
Kas pidite kutsehariduskeskuses praegu noortest ka teatavat venemeelsust välja juurima?
Ega see juurimine nii hoogsalt ja hoogtöö korras ei käi, aga tõden, et seda paraku esineb. Hea on see, et keele kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate koolitöötajate, eeskätt õpetajate massiline vahetus on viimaste aastate jooksul siiski toimunud. Kahe aasta jooksul on vahetunud 160 inimest. Arvestades, et töötajaid on üldse 260, on see väga suur arv. Eks seal on olnud igasuguse meelsusega inimesi, sealhulgas praeguses, halvas mõttes venemeelseid.
Kahjuks esineb seda ka õppijate seas ja üldistavalt vaadates on meil märgata väga suurt Vene kodanike arvu. Ma ei väida, et Vene kodakondsusega inimene on ilmtingimata venemeelne. On väga tublisid, eestimeelseid ja head eesti keelt kõnelevaid inimesi – kodakondsus ei ole piir, mis määrab ära meelsuse.
Võtame näiteks Vene kodaniku, kes tahab ühiskonnaelus kaasa rääkida, kuid ei saa enam valimistel osaleda ega valida. Kus jääb talle siis kanal oma meelsust avaldada? See võibki kanaliseeruda selles, et hakatakse sotsiaalmeedias räuskama või kirjutatakse endast välja lõputuid kibestumisest tekkinud kaebekirju.
Halvas ja sõna otseses mõttes putinistlikke ilminguid on olnud – ka selles samas kaebustelaviinis. Need ei ole sellised, mis takistavad igapäevast koolielu. Aeg-ajalt annavad õpetajad lihtsalt märku, et klassis või grupis on mingeid ilminguid, aga tõsisteks väljaastumisteks või konfliktideks ei ole need arenenud. Ma arvan, et tänapäevases, halvas mõttes tõsimeelselt venemeelsete inimeste osakaal on küllaltki väike.

Mida olete nende õpilastega ikkagi teinud, kui neid on olnud?
Koolis on juba eelmise juhtkonna ajal välja arendatud väga tõhus tugikeskus, kus on sotsiaalpedagoogid ja psühholoogid. Mitte et meelsust saaks psühholoogi kaudu ravida, aga meil on ka grupijuhendajate võrgustik, mille kvaliteeti oleme püüdnud oluliselt tõsta. Need on vestlused tundlikel teemadel, sest teisele inimesele ei saa tema meelsust ette heita. Need on selgitavad vestlused, mis panevad vähemalt mõtlema selle üle, mis meie kultuuriruumi ja koolikultuuri sobib ja mis mitte.
Inimesel on õigus oma meelsusele, aga kui sellega kaasnevad teod, mis kujundavad kaasõppijate ja koolipereliikmete väärtushinnanguid, siis see on ohtlik ja seda ei saa lubada. Ükskõik, millise meelsusega sa oled, sa pead alluma väärtusruumile, kus sa õpid ja töötad.
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas allkirjastas käskkirja, millega algatatakse 30. novembril Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses teenistuslik järelevalve. Eesmärk on põhjalikult kontrollida kooli juhtimisotsuste seaduspärasust. Ajendiks on küsimused, mis puudutavad kooli juhtimist, õppekorraldust ja riigivara kasutamist. Mis sellest järelevalvest selguda võib?
Seda saame näha siis, kui järelevalveakt on allkirjastatud ja me saame seda lugeda. Minu meelest on ülipositiivne, et see järelevalve tehakse. Sõna otseses mõttes on see kõikide valdkondade – õppeprotsessi, finantside ja majanduse – auditeerimine.
Riiklik järelevalve kõlab väga õõvastavalt, et "issand, mis nüüd saab", aga tegelikult on see väga hea. Tähelepanu pöörataksegi asjadele, mis vajavad parendamist, mida saab paremini teha või kus on ehk korda rikutud. Kool saab välisest pilgust ja analüüsist väga head sisendid, millele konkreetselt tähelepanu pöörata. Seega on see ülipositiivne ning ootame ja kuulame huviga.
Teiseks on see ministeeriumi poolt ausalt öeldes mõnusalt kaval nipp. Kuna ministeerium on libakaebuste ja pahatahtlike konstruktsioonidega üle ujutatud, saavad nad nüüd kõigile vastata: "Aitäh, saime teie kaebuse kätte, järelevalve käib, anname teada."
Kas teil midagi karta ei ole selle järelevalvaga?
Absoluutselt ei ole. Minu südametunnistus on puhas, ma olen juhtinud seda kooli kogu hingest ja parima teadmise juures. Kui ongi mõne korra vastu eksitud – olgu siis õppekavas midagi parendamist vajavat või mingid vead hankemenetluses –, on väga hea, et sellele tähelepanu juhitakse. Kuigi ma pole tagantjärele enam kooliga seotud, saab kool neid asju arvesse võtta.
Kui mõtleme korraks veel Ida-Virumaa noortele, siis mis on teie üldine hinnang nende keeleoskusele, meelsusele ja soovile eesti keelt õppida?
Ma ei piiritleks seda ainult sooviga eesti keelt õppida. See on erinev. Kui tulin seitse aastat tagasi Tallinna kesklinna kooli juhi kohalt Ida-Virumaale Kohtla-Järve gümnaasiumisse, oli esimene märkamine seotud huviga elu ja asjade vastu. Erinevus Ida-Viru ja Tallinna noorte silmavaates ning ettevõtlikkuses – tahe saada targemaks ja midagi ette võtta – hakkas kohe silma.
Kesklinna koolis olid õppijad tulnud suurema konkursiga ja seda oli märgata. Samas oli Ida-Virumaal esimeses koolis ka ülimalt tragisid noori täiesti tipptasemel. Nende osakaal oli lihtsalt palju väiksem. Minu hinnangul oli seal oluliselt rohkem neid, kes ei teadnud, mida oma eluga peale hakata.
Kutsehariduskeskust ja põhikoolivõrku vaadates läheb katsete ning vestluste kaudu motiveeritum noorte hulk ikkagi gümnaasiumidesse. Kutsekooli jäävad tahes-tahtmata need, kelle võimed ja ambitsioonid ei ole nii kõrged. Ma arvan, et paraku jätkub see veel päris pikka aega nii. Lõpuks on ka see kontingent, kes on toimetuleku piiril. Pilt on väga mitmekesine.
Tippe on ka, aga suure osakaalu moodustavad siiski toimetulekuprobleemidega ja madala õpimotivatsiooniga õppijad, keda ma viimasel ajal nägin. Ma pean paraku selle karmi asja välja ütlema: vene põhikoolides on suur hulk noori, kes ei ole saanud põhiharidust sellisel tasemel, nagu ühelt põhikoolilõpetajalt oodatakse. See avanebki huvis asjade ja iseenda vastu – kes ma inimesena olen ja mida ma elus teha tahan. Rääkimata sellest, kas mul on mingi kultuuriline põhi või huvi maailma asjade vastu.
Kõige masendavam ongi kogeda seda, kui näed, et inimesel pole mingit huvi. Istutakse telefonis või mängitakse arvutimänge, aga mõte puudub, mida oma eluga peale hakata. Kuna on oldud väga venekeelses kultuuri-, meedia- ja mänguruumis, puuduvadki noortel sageli igasugused seosed Eesti ja eesti keelega. Ei saada aru, milleks on üldse vaja eesti keelt, kui pere ja eelnev kool pole seda toetanud. Pärast põhikooli lõppu on noor tegelikult õnnetus seisus ega ole valmis eluks ega edasiseks õppimiseks.
Siin on kutsehariduskeskusel ülisuur roll teda harida ja natukenegi järele aidata. Matemaatika on seal suurel osal väga nõrk, aga järele on vaja aidata ka kultuuriliselt. Seetõttu pöörasime kultuurivaldkonna arendamisele suurt tähelepanu. Ei tasu küsida, miks on keevitajal vaja kontserdil käia – seda on vaja just inimesena arenemiseks.

Mis teist edasi saab? Teil ei ole praegu tööd.
Ma ei muretse selle üle. Arvan, et mind on Ida-Virumaale veel vaja. Mult on küsitud, kas lasen nüüd Ida-Virumaalt jalga. Ei, kaugeltki mitte. Seal on väljakutseid palju ja eks elu näitab, kuidas läheb. Soovin kindlasti jääda hariduse ja koolidega seotuks, sest see valdkond on mu kutsumus ning kirg. Küll aeg annab arutust.
Äkki kandideerite riigikogu valimistel ja saate hoopis haridus- ja teadusministriks?
Praegu on kõik otsad lahtised, vaatame, mis valimistega saab. Olen riigikogu valimistel varemgi kandideerinud. See ei ole üldse välistatud, aga praegu spekuleerima ma ei hakka.
Kas nii palju võib öelda, millise erakonna nimekirjast te kandideeriksite? On see Isamaa?
Kui lähen valimistele, siis Isamaa nimekirjas. Kuigi ma ei ole erakonna liige, olen Isamaa nimekirjas varemgi mitmeid kordi kandideerinud. Need väärtused on mulle loomuomased ja ma ei varja neid üldse.
Kas võib juhtuda, et teid näeb veel mõne kooli direktorina?
Absoluutselt. Kuigi praegu, kuni menetlus käib, on kandideerimiseks nõrk positsioon, on see minu hinnangul vaid aja küsimus.
Kas jätkaksite samal suunal, et muuta veel mõni venekeelne kool eestikeelsemaks, või otsite hoopis mõnda muud väljakutset?
Ida-Virumaal seonduvad asjad paratamatult just sellega. Kui minna praegu koolijuhiks näiteks Elvasse, Saaremaale või Haapsallu, siis seal neid teemasid üldse ei ole. See on selline nunnu Eesti asjaajamine Eestimaa keskmes, aga Ida-Virumaal on sel hoopis teine tähendus. Sealse piirkonna koolidel on väga suured väljakutsed ja veel pikk tee minna, et saada järjest rohkem eestikeelseks ning eestimeelseks.
Miks teile just see meeldib? On see mingisugune missioonitunne?
Näen, et see nurk Eestimaal tahab väga tuge ja järeleaitamist, et sealseid inimesi ja mentaalsust muuta. See on natukene tuuleveskitega võitlemine. Nende inimeste osakaal, kes Eestit ei hoia ega väärtusta, on küllaltki suur. Samas on Ida-Virumaal väga palju mujalt tulnud vene emakeelega inimesi, kes on toredad Eesti elanikud. Kui suudame nende osakaalu tõsta, on Ida-Virumaa tulevik Eesti meelsuse poolest väga perspektiivikas ja lootusrikas. Tahaksin seda seal rohkem kultiveerida ja see pakub mulle tõesti huvi. Ju ta on missioon ka, aga see on huvitav ja vajalik. Tajun sellele tuge nii kohapealt kui ka väljastpoolt.
Kas olete mõne tööpakkumise juba saanud?
Mulle on mitmeid asju soovitatud, aga ma praegu ei kiirusta. Lähen homme garaaži koristama, mida olen ammu lubanud teha. Siis vaatame edasi. Praegu ei ole mõtet soovitatud asjadega spekuleerida.









