Eesti hariduse ümber on viimasel ajal tekkinud pilt, mis ei lase enam rahulikult kõrvale vaadata. See on nagu patsient, kellel pannakse kipsi üks käsi ja sama arsti visiidil leitakse, et ka teine käsi vajab fikseerimist. Seejärel ilmneb, et jalad ei kanna ja need tuleb samuti fikseerida. Lõpuks vaatab inimene peeglisse ja näeb, et ta pole enam ravi saamas, vaid on muutunud ise ravikabineti inventariks – liikumatuks, reageerimisvõimetuks, ühelt probleemilt teisele lohisevaks.

Nii tunneb end praegu Eesti kool. Mitte seetõttu, et tal oleks midagi viga. Vastupidi, koolid teevad oma tööd vapralt ja visalt. Aga süsteem, mis peaks olema nende tugi, on järjest enam kipsis. Üks süsteemi rike ei jõua veel paranema hakata, kui järgmine juba nõuab žgutti ja plaastrit.

SAIS3-e hilinemine ei ole eraldiseisev juhtum, see on osa mustrist. Muster sellest, et meie hariduse juhtimises pole enam selget rütmi ega ühist hingamist. Kui süsteem hingab ebaregulaarselt, tekib väsimus, ja kui väsimus kestab liiga kaua, muutub see usalduse kaoks.

Kõige kurvem on see, et mure ei ole vaid selles, et valitseb peataolek. Koolijuhid on aastaid öelnud, et koordinatsioon lonkab, koostöö lonkab, prioriteedid lonkavad. Neid ei ole öeldud pahatahtlikkusest, vaid proovist süsteemi päästa. Ometi kuulati neid enamasti nii, nagu kuulatakse ilmaennustust, viisakalt, ilma sisuliselt reageerimata. Kui ennustus läheb täppi, öeldakse, et prognoosisite õigesti, ja lugu vaibub sinna. Aga ilm on mööduv nähtus. Haridus ei ole. Haritus? Küllap vist. 

Kogu probleemi olemus seisneb selles, et haridussüsteemi on hakatud juhtima nagu projekti, mille kõige olulisem tähis on pressiteates välja kuulutatud tähtaeg. Projekte võib edasi lükata. Haridust ja selle andmist ei saa. Lõpuks seisab õpetaja klassi ees, laps teeb eksameid, koolijuht peab tegema otsuseid, ükskõik, kas süsteem töötab või mitte. Kool ei saa öelda: "Me ei jõudnud valmis, proovime järgmine aasta." Seetõttu ongi iga viivitus koolile palju suurem löök kui ametnikule.

Kui selline olukord kestab piisavalt kaua, muutub paratamatuks küsimus: kas süsteem juhib haridust või juhib haridus süsteemi? Praegu tundub, et koolid ja õpetajad on need, kes hoiavad riiki töös. Nad parandavad vigu, mida nad ise pole teinud. Nad lahendavad probleeme, mida nad ise pole põhjustanud. Nad leiutavad lahendusi olukordades, kus lahendus oleks pidanud tulema mujalt.

Aga Eesti on väike riik ja just see teeb meie positsiooni eriliseks. Väikesel on kaks valikut, kas teha asju pealiskaudselt ja loota, et keegi ei märka, või teha asju täpselt ja targalt. Eesti on seni suutnud olla teisel teel. Me oleme loonud digiriigi mitte sellepärast, et meil oli rohkem raha kui teistel, vaid sellepärast, et me otsustasime teha asju targemini kui teised. Praegune haridussüsteemi rappumine on lihtsalt meeldetuletus, et tarkus ei ole iseeneslik nähtus, seda peab hoidma, uuendama ja julgelt kaitsma.

Kui haridusvaldkond tahab edasi liikuda, ei vaja ta jälle uut loosungit ega uut arengukava, vaid kahte lihtsat asja: keskendumist ja järjekindlust. Probleeme tuleb lahendada selles järjekorras, nagu need tekivad. Kõigepealt need, mis halvavad süsteemi tööd, mitte need, millel on ilusamad slaidid. Ja otsused tuleb langetada mitte selle järgi, kes arvab, et tema on kõige tähtsam, vaid selle järgi, kus on kriitiline vajadus.

Kõik algab aususest. Aususest iseenda ja süsteemi suhtes. Ja kui see ausus lõpuks saabub, võib juhtuda, et hariduses ei ole vaja revolutsiooni, vaid lihtsalt selget kokkulepet, et kriisid ei tohi üksteist teineteise alla matta. Et iga uue probleemi alguses tuleb küsida: mis jäi tegemata eelmisel korral? Ja alles siis saab minna edasi.

Seda kõike mõeldes meenub üks rida kirjandusest, lause, mis on üle sajandite püsinud sama värske ja valusana. William Shakespeare'i näidendis "Hamlet" ütleb Taani prints maailma tasakaalust nihkumise kohta: "Aeg liigestest on lahti — neetud rist, et minult nõuab paikapanemist!"

Eesti hariduse aeg on liigestest lahti. Aga erinevalt Hamletist me ei pea ootama, et üksainus inimene seda paika paneks. Meil on koolid, õpetajad, juhid, kogukonnad ja riik ise. Kui nad lõpuks ühel häälel hingama hakkavad, saab katkise süsteemi paika panna palju kiiremini, kui praegu tundub. Aga see eeldab koostööd, austust ja usaldust.

Ja see ongi meie võimalus. Väikese Eesti suur võimalus. 

Veel on aega.

Veel on jõudu.

Veel on valik olemas.