Haridusreformid tekitavad alati tugevaid tundeid. Kui muutused puudutavad noori, koole ja õpetajaid, ei saa neid käsitleda kergekäeliselt. Viimastel nädalatel on palju räägitud õppimiskohustuse kehtestamisest, sellega seotud reformidest ning ka SAIS3 infosüsteemi valmimata jäämisest. Oleme kohanud nii põhjendatud muret kui ka raevukat vastupanu, mis ei ole suunatud üksnes detailide, vaid kogu mõtteviisi muutuse vastu.

Senine haridussüsteem ei ole suutnud hoida kõiki noori haridusteel. Igal aastal lisandub hulk põhikooli lõpetanuid, kes ei jätka õpinguid mitte seetõttu, et nad ei tahaks õppida, vaid seetõttu, et me ei ole osanud või julgenud neile sobivat õpiteed pakkuda. Koolikohustus lõpeb, aga noore vajadus juhendamise, kuuluvuse ja mõtestatud tegevuse järele ei kao. Kui me selles kohas käed rüppe laseme, ei kao ka probleem. Ta tuleb mõne aja pärast ringiga tagasi, juba sotsiaalse probleemina.

Õppimiskohustuse kehtestamine on eelkõige väärtusvalik. See ütleb selgelt, et me ei ole ühiskonnana valmis noortest loobuma hetkel, kui nendega on keerulisem. See ei tähenda, et kõik peavad õppima ühtemoodi või ühesuguses tempos ning see tähendab, et õppimine kui protsess ei katke lihtsalt seetõttu, et noor ei mahu ideaalsesse koolimudelisse.

Olen näinud tugevat vastuseisu mõttele, et gümnaasium peab vastu võtma kõik soovijad ning et õppijat ei tohi koolist lihtsalt välja arvata. Samuti on see tekitanud pahameelt, et kool peab pakkuma võimete ja vajaduste põhist tuge, mitte ainult selekteerima.

Minu hinnangul on see aga üks selgemaid kaasaja humaansuse märke hariduses. Küsimus ei ole selles, kas see on mugav, vaid selles, mis saab nendest noortest siis, kui me nad ukse taha jätame. Tulnud gümnaasiumimaastikult kutseharidussüsteemi, näen palju selgemalt, mis toimub lugupeetud gümnaasiumidest väljaspool, nende ümber ja uste taga. Teemad, millega üks tavakool iial kokku ei puutu, on meie igapäevane reaalsus.

Kui noor ei õpi, kaob ta kooli, ent mitte ühiskonna orbiidilt. Ta jääb meie ühiskonda ja suure tõenäosusega vajab ta hiljem rohkem tuge sotsiaalsüsteemist, tööturult või ka õiguskaitselt. Iga noor, kes õpib ja püsib haridussüsteemis, on ühiskonnale väärtus. Iga noor, kes sealt välja kukub, on potentsiaalne risk eelneva piisava toetuse puudumise tõttu. Seda seost ei tohiks häbeneda välja öelda ning see ei ole hirmutamine, vaid reaalsus, mille ees on koolide vastutus hajunud. Keegi poleks nagu süüdi…

Ma mõistan koolijuhte, kes soovivad seista oma kooli hea nime eest. On inimlik ja arusaadav koolijuhi ja vallavanema soov, et tema kool oleks edukas ja hinnatud, lipp kõrgel ning maine hea. On lihtsam juhtida kooli, kus õpivad ainult motiveeritud, toetatud ja probleemivabad noored. Kuid see ei ole aus ja õiglane läbilõige ühiskonnast. Aja nõue ei ole enam valida nende seast, kellega on lihtne, vaid osata hakkama saada ka nendega, kellel on rohkem vajadusi, rohkem küsimusi ja rohkem ebaselget.

Meie koolides ei õpi ainult kuldpead. Meie koolides õpib ühiskond oma kogu mitmekesisuses. On väga andekaid ja kiireid, aga on ka neid, kelle jaoks tuleb aidata lahti mõtestada, kus nad elavad, miks nad elavad ja mis võiks olla nende koht maailmas. Kui kool ei tee seda tööd, siis kes seda teeb?

Õpikohustus ei ole täiuslik lahendus ja ma ei arva, et kõik on selles reformis valmis või veatu. Viimane väike šokk koolirahva seas, SAIS3 infosüsteemi tähtajaks valmimata jäämine on küll tehniline ebaõnnestumine ettevalmistuses, kuid mitte põhjus kogu reformi sisuliseks mahakandmiseks. Infosüsteem on tööriist, mitte eesmärk. Eesmärk on, et noored õppijale sobiva õpirajaga koolidesse kandideerida, koolid saavad õppijad vastu võtta ning õppimine saab jätkuda. See ei ole muutunud.

Reform nõuab koolidelt seniste rutiinide ümbermõtestamist ja see ei olegi mugav, aga ausalt öeldes ei ole ka senine olukord olnud hea ja täiuslik. Muutus ei ole probleem iseenesest, kuid muutub probleemiks, kui me ei julge muutuda ka siis, kui vanad lahendused enam ei tööta.

Õppimiskohustus on eelkõige mõtteviisi muutus ning eeldab, et me näeme igas noores potentsiaali, mitte koormat. Et me väärtustame ka õppimist kui protsessi, mitte ainult tulemust. Ja et me mõistame, et haridus ei ole eliidi privileeg, vaid ühiskonna kestmise alus.

Kriitika on vajalik ja ma ei pea seda reformi puutumatuks. Küll aga usun, et selle põhisuund on õige. Küsimus ei ole selles, kas see on ebamugav, vaid selles, kas meil on paremat alternatiivi olukorrale, kus osa noori jääb lihtsalt kõrvale. Mina seda alternatiivi ei näe. Ärme lükka noori üle müüri, vastutust võtmata. Toetame teda vastutustundlikult oma õpiraja lõpuni, igaüks omas lõigus. Ja vastutustundlikult.