Üks paneelidest Inimõiguste aastakonverentsil oli traditsiooniliselt pühendunud Venemaale. Kõige tuntum panelist, New Eurasian Strategies Centre (NEST) juhataja Mihhail Hodorkovski osales videosilla kaudu, kuid tema poeg Pavel tuli aga isiklikult USA-st kohale. Ühendriikidesse läks ta õppima 23 aastat tagasi pärast isa vahistamist ja jäigi sinna. Enne sõda ei olnud ta poliitikaga tegelenud.

"Enne tegelesin ma hoopis teiste asjadega. Mul oli oma firma, mis töötab siiani juba ilma minuta, mis tegeles elektrimõõtjate, sensorite ja tarkvaraga ärikinnisvara tarbeks," lausus Pavel Hodorkovski.

Nüüd juhib ta oma isa-nimelise fondi filiaali USA-s ja oma mõttekoda NEST.

"Peamine eesmärk on analüüs Venemaa teemal erinevate välisministeeriumide ja ekspertide jaoks Läänes. Peamised turud on meil USA, Suurbritannia, eraldi turuna Brüssel, Saksamaa ja Põhjala ning Balti riigid," ütles Pavel.

Kuni Putin on võimul, ei tasu loota, et Venemaa muutub. Pavel Hodorkovski hinnangul võimu transiit Venemaal algab lähiaastatel ja kestab kaheksa kuni kümme aastat.

"See võib olla jälle autoritarism või erinevate gruppide võitlus sisepoliitilise mõju eest. Mitte nii, et üks demokraatlik jõud võitleb teise demokraatliku jõu vastu, kellel on teistsugune programm. Tuleb eurooplastele arusaamatu võitlus ühtede mitte eriti heade ja teiste mitte eriti heade vahel," sõnas ta.

Noor Hodorkovski hoiatas, et lääs ei peaks sekkuma kohalikku võimuvõitlusesse. Las erinevaid võimugrupeeringuid kaklevad omavahel ja sellega nõrgestavad Venemaad.

"Kui see protsess peatada ja legitimeerida rahvusvaheliselt üks kõige perspektiivikam grupp, siis tasakaalu erinevate jõudude vahele ei tule. Taastub võimuvertikaal uue näoga tipus," lausus Pavel.

Veel üks panelist, Novaja Gazeta Euroopa peatoimetaja Kirill Martõnov lahkus Venemaalt Lätti sõja alguses. Kodumaal on tema vastu juba mitu kriminaalasja.

"Mul on taskus Vene pass, aga ma pean Putinit sõjakuritegijaks. Ma ei nõustu mitte kunagi, et naaberriigi linnade pommitamine on hea idee, mida saab millegiga põhjendada," ütles Martõnov.

Selliseid nagu Martõnov on Euroopas praegu umbes 100 000 inimest ja võis olla rohkem, kui Euroopa ei paneks nende ees uksi kinni.

"Lähi- ja keskperspektiivis on see suur õnn Euroopa Liidu jaoks, et miljonid Venemaa kodanikud ei saa siia tulla ja asüüli taotleda. Pikas perspektiivis on see aga kasulik Putinile. See tähendab, et need inimesed jäävad Venemaale, maksavad makse, kaudselt toetavad sõda ja seda kõike sellepärast, et neil ei ole valikut," lausus Martõnov.

Venelased eksiilis peavad rohkem suhtlema nendega, kes on Venemaale jäänud, arvab Martõnov.

"Ma arvan, et me siin peame rohkem mõtlema noorte peale, kes ei ole sõjaga seotud. Nad peavad praegu valima, kas uskuda, et Putinile ja sõjale alternatiivi ei ole või et elu on ka väljaspool Vene Föderatsiooni ja sellest võib unistada," sõnas Martõnov.

Martõnov ise unistab, et venelaste uus põlvkond vastab tema ootustele.

"Isegi Venemaa kaotuseta sõjas, Vene Föderatsiooni okupeerimiseta, nagu see oli Saksamaal pärast teist maailmasõda, kasvavad kurjategijate kaastööliste lapsed ja lapselapsed üles ja küsivad, etmillega minu vanaisa tegeles? Miks sul ripub kapis "sõjalise erioperatsiooni" vorm? Mida sa tegid? Milleks sa sinna läksid? Milleks oli vaja 2026. aasta talvel Ukraina linnasid kütteta jätta? Millest te kõik siis mõtlesite?" ütles Martõnov.

Kui suur on aga venelaste mõju eksiilis oma kaasmaalastele, kes on Venemaale jäänud?

""Heade venelaste" meediaprojektide mõju, mida nad on käivitanud väljaspool Venemaad, on raske üle hinnata. Muidugi ei kata nende haare 100 protsenti ühiskonnast Venemaal. Maksimum on see 20-25 protsenti. Aga see on kriitilise informatsiooni allikas," lausus Pavel.

"Ühest küljest ei taha venelased lugeda iga päev uudised sõjast, sest see traumeerib ka neid, kes saavad kõigest õigesti aru. Teisest küljest, kui sul on tähtis info näiteks sellest, et härra Kadõrovil on kõhunääre nekroos ja sul on mida sel teemal öelda, siis kõik huvitatud inimesed saavad sellest kohe teada. See on paradoks: ühest küljest on meie mõju kaduvväike, teiselt poolt on see peaaegu piiramatu," sõnas Martõnov.