Ütlen kohe välja, et ma ei esinda ühtki poliitilist parteid. Alljärgnev on minu isiklik arvamus, mis tugineb ligi 35-aastasele töökogemusele vanglasüsteemis, millest esimesed 14 aastat töötasin Eesti ja viimased 21 aastat Soome vanglateenistuses Helsingi vanglas kuni praeguseni.

Jälginud arutelu vanglarendi teemal on silma hakanud väljaütlemised, millest ühed kiidavad seda ideed taevani, teised materdavad maapõhja. Ent keegi nendest arvajatest ei ole puudutanud põhilist, Rootsist saabuvate vangide valvamise tööd Tartu vanglas.

Tore on ju rääkida kohe-kohe saabuma hakkavatest rahavoogudest ja rõõmustada Tartu piirkonna siseturvalisuse tugevnemise ning uute töökohtade tekkimise üle. Aga tegelikku ja reaalset tööd hakkavad siiski tegema vangivalvurid.

Kuidas ja kes nimelt selle uue kontingendiga peab otseselt tööle hakkama ja milline see uus saabuv reaalsus on? Tuginedes oma 21-aastasele töökogemusele Helsingi vanglas ja teades, et Skandinaavia vanglad on oma olemuselt sarnased, oskan ennustada, milline saab olema vangivalvurite töö võõrvangidega.

Kas välisvangid tahavad Eestisse tulla karistust kandma?

Ei taha. Isegi välismaa vanglates istuvad eestlased ei taha. Näitena võib tuua Soome, kus on meediast läbi käinud teoreetiline võimalus vangide viimiseks Eestisse karistust kandma. Ka Soomes on kõik kinnised vanglad ülerahvastatud.

Loomulikult korjasid vangid selle infokillu üles. Reaktsioon oli konkreetne: Eestisse karistust kandma suunamine loetakse lisakaristuseks ja keegi seda ei soovi. Soome vangid arvasid, et sellisel juhul tuleb Soomest Eestisse saata vanglates olevad välismaalased, kes ei oma Soome kodakondsust.

Ei tasu arvata, et Rootsi vangid avaldavad palavat soovi muuta oma karistuse kandmise tingimused palju raskemaks ja paluvad üleviimist Eesti vanglasse. Vaatamata ülerahvastatusele on tingimused Rootsi vanglas kordades leebemad kui Eesti vanglates.

Kahe aastakümne jooksul olen konvoeerinud Helsingi vanglast Eesti vanglatesse paarsada Eestist pärit vangi, kellel oli jõustunud väljasaatmise määrus. Neist enamik soovis oma karistuse lõpuni kanda Soome vanglas ja vaidlustas väljasaatmise otsuse. Sest mis viga on Soome vanglas vaikselt lebotada, öö läbi telekat vahtida, mängida Playstationiga ning teha trenni ja tööd, kui on viitsimist. Võrreldes Eesti vanglatega, kus nii pole võimalik.

Millised vangid tulevad?

Rootsi riigi soov leevendada oma vanglate ülekoormust on mõistetav. Ja kuna Eestis on vabu vanglakohti, siis on samuti mõistetav, et kahe riigi huvid kattuvad. Me peame aga teadma, milline seltskond Eestisse saabub. Selle kohta on arvamusi esitatud palju. Julgen väita, et Rootsi passiga rootslasi tuleb Tartusse vähe, enamik saabuvatest vangidest saavad olema välismaalased ka Rootsi mõistes.

Skandinaavia vanglates on välismaalastest vangide osakaal aastatega kogu aeg kasvanud ja jätkab kasvutrendi. Näiteks Soome Vantaa eeluurimisvanglas on aasta jooksul läbi käinud üle 60 eri rahvusest vangi.

Kogu Skandinaavias suurenes välismaalastest vangide osakaal eriti peale 2015. aasta põgenikelainet. Skandinaavia riikide vanglatest on just Rootsi vanglates välismaalaste osakaal kõige suurem.

Tuleb teada sedagi, et suur hulk vange võivad omada ühe või teise Skandinaavia riigi passi, kuid nende etniline taust on midagi muud. Suuremad rahvusgrupid on Araabiast, Lähis-Idast, Aafrikast ja Balkani maadest. Enamik välismaalastest vange on moslemid.

Eesti meedias on palju räägitud sellest, milliste karistustega on Tartusse saabuvad 600 vangi, ja kui ohtlikud nad on. Räägitud on saabuvate vangide taustakontrollist, mis on loomulikult vajalik. Fakt on see, et saabuvad vangid on kurjategijad, kellel on kriminaalne minevik, ning tõenäoliselt saab olema tegemist peamiselt noorte meestega vanuses 20–35.

Vangivalvuri seisukohast on saabuvate vangide arv väga suur. Ja nad on raskesti valvatavad oma erilisuse tõttu, kuna saabuv vangide seltskond on väga spetsiifiline.

Kasvatame vangid ümber?

Päeval, mil Tartu vanglas kohtuvad Rootsist saadetud vangid ja äsja koolitatud ning ka kogenud Tartu vangla valvurid, saavad kokku väga erinevad maailmad.

Suur probleem ei saa olema keeleküsimus, vaid erinevad ootused vangistuse sisu üle. Vanglarendi lepingus on loomulik nõue, et kõik Eestis karistust kandvad vangid kannavad karistust vastavalt Eesti seadustele. Ja siit tekibki põhiline probleem, millega valvepersonalil tuleb hakata tegelema esimeste vangide saabudes, st vangivalvurid peavad hakkama Rootsist pärit vange suruma Eesti seaduste raamistikku. Olen veendunud, et kindlasti esineb vastutöötamist ja mittemõistmist. Arvata, et äsja kiirkoolituse saanud uued valvurid olukorraga hõlpsasti hakkama saavad, on ebareaalne.

Eesti vanglate personalil puudub välisvangidega töötamise kogemus. Need üksikud välismaalastest vangid, kellega vangivalvurid on töötanud, ei anna kogemust 600 välismaalasest vangi valvamiseks.

Justiitsministeerium on välja toonud, et saabuvaid vange hakkavad valvama olemasolevad Tartu vangla valvurid ja paarsada uut värvatavat valvurit. Kui uusi valvureid hakatakse värbama alles selle aasta kevadel ja seejärel koolitama ning esimesed võõrvangid saabuvad aasta teises pooles, jääb valvurite ettevalmistus väheseks. Vangivalvurid peaksid olema juba praegu värvatud ning saama juba praegu koolitust ja praktilist töökogemust Eesti vanglates.

Välismaalastest vangide saabumine Helsingi vanglasse oli omal ajal samuti eriline sündmus, kuid nende lisandumine aastakümnete jooksul andis aega nii vangidel kui ka personalil kohaneda. Eestisse saabub aga lühikese aja jooksul ühekorraga suur hulk välismaalastest vange.

Vangivalvurite igapäevatöö uutes tingimustes saab kindlasti olema pingeline. Tuleb arvestada faktiga, et osas kultuurides ei alluta naiselt (naisvalvurilt) saadud käskudele ja korraldustele. See, kas naisvalvur on pädev ja kompetentne, ei puutu üldse asjasse. Kindlasti on oodata solvanguid, eriti naisvalvuritele, kellel peab olema erakordselt suur pingetaluvus.

Samuti peab arvestama, et saabuvad vangid suhtlevad meie kultuuriruumi jaoks väga häälekalt ja nii valjusti, et eestlane võib seda pidada agressiivsuseks.

Skandinaavia vanglates lähtuvad kõik vangi käitumist reguleerivad meetmed positiivsusest, Eesti vanglates on vangidele pakutav motivatsioonipakett palju väiksem. Sellest saavad kindlasti alguse probleemid. Rootsist pärit vangid eeldavad samasuguste tingimuste loomist, mis neil olid Rootsis.

Vanglarendileppe järgi ei saa Rootsi vange karistada muu kui noomitusega. See ei ole kindlasti piisav vangi käitumist reguleeriv meede. Ja kui vang muutub turvalisust ohustavaks, siis võib ta Eestist välja saata. Aga võib-olla seda ta tahabki?

Ja veel, millega hakkavad tulevased vangid oma aega Tartu vanglas sisustama? Oma kogemusest võin öelda, et tööle nad vaevalt hakkavad. Ja kas seda üldse pakutakse? Loodetavasti ei taheta Rootsi vange n-ö ainult ladustada, vaid neile pakutakse tegevusi, kuna vangide tegevusetus vanglas on väga halb variant ja probleemide kasvulava.

Erisus

On välja öeldud, et erisusi tegema ei hakata, ent juba on teada, et Rootsist tulijatele võimaldatakse nikotiinipadjakesi ja Eesti riigi poolt televiisor. Teistel ehk n-ö Eesti koduvangidel tuleb televiisor oma raha eest ise muretseda ja nikotiin on keelatud.

Samuti võib eeldada, et Rootsist pärit vangidel saab olema spetsiifilisi nõudmisi, mida hiljem täidetakse: eritoit, reedesed palvused, ramadaan. See seab ebavõrdsesse olukorda kodumaised vangid. Sedasi tekib Eesti vanglasüsteemis omamoodi kaks süsteemi: koduvangidele ühed tingimused ja võõrvangidele teised ja paremad.

Turvariskid võõrvangide toomisel Tartu vanglasse

Mis puutub kinnipeetavatesse võõrvangidesse, siis kõik, mis toimub vanglamüüride vahel, ei too tõenäoliselt kaasa riske väljapoole. Kui aga mõelda külastajate peale, siis mingil määral on oht tõepoolest olemas, sest keegi ei saa keelata omastel sõitmast Tartusse kokkusaamisele kinni istuva sugulasega.

Justiitsministeeriumi ametnikud väidavad, et külastajaid ei tule. Aga 600 vangi on väga suur hulk. Probleemide tekkimiseks piisab, kui nendest üksikutele külastajad tulevad. On öeldud, et vangla külastajad läbivad taustakontrolli. Eestis peavad vangivalvurid nõudma külastajalt lahti riietumist, et kontrollida keelatud esemete vanglasse toomist. Võib eeldada suuri arusaamatusi.

Kui külastaja saabub, aga teda mingil põhjusel vanglasse ei lasta, siis jääb ta laokile Tartu peale ja temast võib kujuneda turvarisk. Loodame, et me ei näe Tartu vangla parklas omaste telklaagrit, millega politsei tegelema peab hakkama.

Kokkuvõtteks

Justiitsministeerium esitab üksnes positiivseid külgi, mis Rootsist Eestisse vangide toomisega kaasneks. Aga 600 vangi on väga suur hulk. Vahet pole, kas Eestisse tuleb 300 või 600 vangi, nende spetsiifilisuse tõttu saab vangivalvurite töö olema väga raske. Probleemid tekivad kindlasti ja need probleemid tekitavad ka lisanduva töökoormuse Eesti riigi teenistujatele ja ametnikele (politsei, kohtud jne).

1996. aastal olin vanglate ameti koosolekul, kus arutati vangla rajamist Tartusse. 2002. aastal viibisin Tartu vangla avamisel. Nüüd arutame jälle Tartu vangla tuleviku üle.

Ligi 35 aastat olen töötanud vanglasüsteemis ja esitasin oma kogemusele tuginedes arvamuse. Rootsist Eestisse vangide toomine on riskantne ettevõtmine.

Lasse Liikane on Helsingi vangla valvur, ta on töötanud kohtuotsuste täitmise ameti õppekeskuse enesekaitse õpetajana, vanglate ameti koolituskeskuse juhataja ja personaliosakonna juhatajana, Maardu vangla direktori asetäitja ja relvastatud üksuse ülema asetäitjana.