Eestisse võõrvangide toomisest ehk vanglarendist on avalikkus siiani liialt halvasti informeeritud. Näib, et asjale soovitakse anda n-ö fait accompli käiku, et asi on juba tehtud. Puudu on veel üksnes lepingu kinnitamine Eesti ja Rootsi parlamendis.

Endine riigikohtunik Eerik Kergandberg tõstatas mitu asjakohast küsimust. Oleks väga vajalik, et enne lõplikku tehingut leiaksid selle erinevad aspektid märksa põhjalikumat analüüsimist ja avalikku lahtiarutamist. Proovin järgnevalt juhtumit analüüsida riigi sisejulgeoleku olukorra seisukohalt.

Pärast kolme vangla valmimist oli Eestis 3278 kaasaegset vanglakohta. Paraku ei ole meil kohapealt praegu leida isegi 1800 kurjategijat, kes tuleks kindlasti "kinnimajja" panna. Kuidas juhtus, et Eestisse ehitatud kolmest uuest vanglast (Tartu vangla (2000. aastal), Viru vangla (2006), Tallinna vangla (2018)) osutus üks olevat ülearune? Ühe uue vangla maksumuseks oli enam kui 60 miljonit eurot (ca miljard Eesti krooni)?

Justiitsministeeriumist pärit väide, nagu poleks vangide arvu prognoosimine üldse võimalik, ei päde. Niisuguseid prognoose on maailmas tehtud korduvalt, kuid sellist informatsiooni, et vajaliku vanglakohtade arvu väljaselgitamiseks Eestis oleks viidud läbi kriminoloogilisi uuringuid, pole teada. Tõenäoliselt oli riigil (justiitsministeeriumil) huvi saada raha võimalikult suure hulga vanglakohtate jaoks.

Vangide koguarv kujuneb välja kahe üldteguri koosmõjul. Esiteks nn juurdevool, ehk kui palju määratakse vanglakaristus. Ja teiseks väljavool, ehk kui palju isikuid väljub vanglast pärast karistuse kandmist. Juurdevoolu kõige raskemini prognoositav komponent on rasked kuriteod, mis toovad kaasa vabaduskaotuse. Vanglakaristuste määr on aga puhtalt riigi karistuspoliitika teema, ehk kui sageli vanglakaristusi kohtud määravad ja kui pikad need on. Sama kehtib ka vanglast vabanemise kohta, mille puhul saab riik otsustada selle üle, kui kauaks keegi reaalselt vanglasse jääb.

Piltlikult öeldes on kogu vangide populatsioon nagu üks suur vann, kuhu kraanist pidevalt vett juurde lastakse ning kust äravoolu kaudu vett välja voolab. Eestis loodi koos kaasaegse vanglasüsteemiga ka kriminaalhooldussüsteem, mis on võimeline vähendama nii nende isikute arvu, kes vanglasse satuvad, kui ka suurendama nende hulka, kes vabanevad vanglast ennetähtaegselt. Mõned riigid vabastavad vange ka massiamnestiatega näiteks kuninga sünnipäeva või revolutsiooni aastapäeva puhul, kuid Eestis selline praktika puudub.

Vajadus uue vanglasüsteemi järgi oli pärast 1991. aastat ilmne. Me saime Nõukogude Liidult päranduseks vangilaagrid, mis olid ette nähtud rohkearvulisele vanglapopulatsioonile. 1991. aasta lõpu seisuga oli Eestis vangistuses 3185 isikut, lisaks 1219 vahistatut (kokku 4404). Nii-öelda pärandvara hulka kuulus ka kuritegevuse kõrge tase koos suure vägivallakuritegevuse komponendiga. Omamoodi rekordaastal (1994) pandi Eestis toime 365 tapmist koos tapmiskatsetega.¹

Väga suurt probleemi kujutasid pikka aega niisugused kinnipeetavad, kellel oli kas välisriigi kodakondsus (Venemaa) või kellel kodakondsus puudus. Veel 1997. aasta lõpus oli vabaduskaotuslikke karistusi kandvaid Eesti kodanikke 1165 ja kodakondsusetuid 1940 ning välisriigi kodanikke 54.

Kui välisriigi kodanikke oli võimalik vähemalt teoreetiliselt saata pärast karistuse kandmist tagasi koduriiki, siis kodakondsuseta isikute puhul selline võimalus puudus. Kuna Eestis on järjepidevalt vähenenud kodakondsuseta isikute arv, ei kujuta need inimesed nüüd meie vanglasüsteemi jaoks enam samavõrra suurt probleemi.

Kohe pärast iseseisvuse taastamist diskuteeriti tulevase vanglakohtade arvu üle. Mõned autorid prognoosisid vajalikuks vanglakohtade arvuks 10 000 või isegi 20 000.²

Tasakaalukamad prognoosid põhinesid kahel arusaamal. Esiteks, et siinne ühiskond muutub pärast üleminekuperioodi stabiilseks lääne tüüpi demokraatiaks, mis toob kaasa kuritegevuse taseme vähenemise ja raskete kuritegude arvu languse. Teiseks, et hakatakse Eestis üha sagedamini kasutama mittevabaduskaotuslikke alternatiivkaristusi, mis vähendab vanglakohtade vajadust.³

Nagu me nüüd teame, teostusid just tasakaalukamad prognoosid. Raske kuritegevus on Eestis järjepidevalt vähenenud alates 1994. aastast.⁴ 2018. aastaks, Tallinna vangla valimise ajaks, oli see tendents kestnud 14 aastat. Eestis pandi 2024. toime 29 tahtlikku tapmist ja neli mõrva, mida on 1994. aasta tasemest umbes kümme korda vähem.

1. jaanuari 2025 seisuga viibis Eesti vanglates kokku 1635 kinnipeetavat ja vahistatut ehk 120 isikut 100 000 elaniku kohta. Kriminaalhoolduse all oli samal ajal 2781 isikut ehk 202 inimest 100 000 elaniku kohta.⁵ Selliste näitajatega asume veel mitte küll Euroopa demokraatlike riikide tipus, kuid heal positsioonil.

Aga justiits- ja digiministeeriumil on mure: üks vangla seisab tühjalt ja seda tuleb kütta (12 miljonit eurot aastas) ning eriharidusega töötajate koondamine pole üldsegi meeldiv. Lahenduseks on välja pakutud, oleks ühe (Tartu) vangla tervikuna väljarentimine mõnele riigile, kus on kõrge kuritegevuse tase ning riigil puudub soov või võimekus enda vanglasüsteemi laiendamiseks.

Sõelale jäi Rootsi, kellega on vastav leping sõlmitud. Jutt käib taas eeskätt majanduslikust diilist, mille järgi Rootsi hakkaks Eesti riigile maksma minimaalselt 30 miljonit eurot aastas, mis kuluks kuni 300 vangi ülalpidamisele ja vanglapersonalile töötasuks. Vangide impordi maksimaalseks mahuks on sõlmitud lepingus 600 kinnipeetavat, mis tooks viie aasta jooksul sisse 150 kuni 300 miljonit eurot. Rootsi poolelt vaadates on tegemist hea lahendusega, sest nad vabanevad problemaatilisest kontingendist.

Midagi taolist tehti Inglismaal pärast Austraalia avastamist, kui tuldi ideele saata edaspidi osa kurjategijaid riigist välja. Aastal 1770. jõudis Austraaliasse James Cook ja juba 1788. aastal saabus äsja avastatud mandrile 700 sunnitööle mõistetud vangi ja 200 meremeest. Kriminoloogia ajaloost on teada, et sellest hetkest alates peatus Inglismaal hulgaks ajaks vanglareformide läbiviimine, kuna probleem oli päevakorrast maas.

Ilmselgelt on vanglarendi leping tasakaalust väljas ja sõlmitud Eesti riigi kahjuks. Eestile makstav summa fikseeritakse täpselt, kuid kulude pool jääb meie jaoks lahtiseks. Töötajate koolituskulude kasvu arvelt hakkab riigi rahaline koormus paratamatult kasvama. See tähendab, et on vajalik kiiremas korras suurendada vanglatöötajate koolituse mahtu ja sisu, et vanglaametnikud oskaksid töötada meile kultuuriliselt võõraste kinnipeetavatega.

Probleem on aga sügavam, sest Eestisse ei tehta ju koonduslaagrit, kuhu n-ö ladustatakse teatavaks ajaks mingi hulk inimesi. Meie vanglatöö oluline eesmärk on kinnipeetavate resotsialiseerimine ehk taasühiskonnastamine. Töötajatega inimlike ja loovate suhtlusvõimaluste ahenemine viib selleni, et vangid suhtlevad peamiselt omavahel, mis kinnistab kriminaalset identiteeti ja radikaliseerumist. Uskuda, et kontaktid kinnipeetavate vahel on edaspidi täielikult kontrollitavad, oleks ebarealistlik.

Probleemiks võib kujuneda meie vanglapersonali sooline koosseis, kus valdava enamuse moodustavad naised. Kinnipeetavate massiliste vastuhakkamiste ohtu on võimalik ära hoida ainult juhul, kui omada häid kontakte töötajate ning kinnipeetavate vahel ja karmistada julgeolekumeetmeid.

Tuues siia mitusada võõrast kultuurilist päritolu kinnipeetavat, saabub siia paratamatult meile täiesti võõras kriminaalne subkultuur. Öeldu ei tähenda, et peaksime kartma sisse tuua üksnes islamiste-terroriste ja muid radikaale. Me tunneme juba üsna hästi vene päritolu kriminaalset subkultuuri ja teame selle kandjate soodumust tajuda ennast Vene maailma osana. Moslemite ummaga seotud kriminaalne džihadistlik subkultuur on hoopis tõsisem nähtus, kuid me ei tunne seda üldse.

Kriminaalse subkultuuri mõju vältimiseks on vajalikud pidevad pingutused, sest allilma seaduste mõjuga kaasneb alati vägivald. Eesti vanglaasutustes suri 1992. aastal 49 kinnipeetavat ja neist surmadest absoluutse enamuse moodustasid tapmised ja enesetapud. Alates 2011. aastast kuni möödunud aastani ei pandud Eesti vanglates toime mitte ühtegi tapmist. Kas me tahame riskida kunagiste probleemide tagasitulekuga, kui toome ise sisse võõra kriminaalse subkultuuri?

Kui selline subkultuur on kohal vanglas, levib see kindlasti väljapoole vanglamüüre. Me ei saa hoida neid inimesi täielikus isolatsioonis, tõkestades vangidel igasuguse suhtlemise oma lähedaste ja sugulastega. Kas Rootsist pärit vangidele keelatakse ära täielikult kirjavahetus, helistamine, internet, perekondlikud kokkusaamised jms, mis käivad paratamatult resotsialiseerumisprotsessi juurde? Vanglaseinte vahel toimuv mõjutab paratamatult elu väljaspool vanglat.

Seetõttu peaksime täpselt teadma, miks ja kelle arvel on Rootsis vägivaldne kuritegevus viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Milline on neid kuritegusid toime panevate isikute rahvuslik ja kultuuriline taust?

On teada, et väga suurt probleemi kujutavad Rootsi jaoks just lapsed ja noored, kes panevad toime üliraskeid kuritegusid, mille eest määratakse enam kui kümneaastaseid vanglakaristusi. Kas Eesti saab etteulatavalt öelda, et me ei rendi vanglakohti noortele muslimitele? Võib ette kujutada, milline torm puhkeks seepeale Euroopa inimõiguslaste ringkondades, sest tegemist oleks kõige ehtsama usulise diskrimineerimisega. Euroopa Liidus ei ole ka need, kes on toime pannud kuriteo, mingi abstraktne inimkontingent, vaid kehtivate inimõigustega indiviidid.

Juba oligi Rootsi suunalt kuulda sealsete inimõiguste kaitsjate kartusest, kas Eestis ikka peetakse piisavalt kinni vangide inimõigustest.

Rootsi on olnud erakordselt madala vangide arvuga riik, kus vangidel on suurepärased olmetingimused. Aga viimastel aastatel kaeveldakse vanglate ülekoormuse üle, sest veel 2022. lõpu seisuga oli Rootsi vanglates 7297 kinnipeetavat ehk 70 vangi 100 000 kohta. 2024. aasta lõpul oli Rootsi vanglates kokku 9748 kinnipeetavat, mis näitajana oli 92 vangistatut 100 000 elaniku kohta. Rootsis on kinnipeetavate arv küll kasvanud, kuid suhtarvu alusel on neid jätkuvalt vähem kui Eestis.

Demokraatlike riikide vangide hulgas on alati pretensioonikas seltskond, kellel on palju vaba aega, mis vajab sisustamist. Juba praegu moodustavad ka Eesti kohtute ja õiguskantsleri kantselei töökoormusest olulise osa vangide kaebuste menetlemine. Enamasti on tegemist olmeküsimustega, millest mõned on jõudnud välja Euroopa inimõiguste kohtusse. Eesti vanglatest saadetakse välja ka väga palju armastuskirju potentsiaalsetele partneritele.

Võib suure tõenäosusega prognoosida, et kaebused ja pretensioonid hakkaksid olema teistsugused võrrelduna praegusega. Kui Rootsist tulevad vangid saavad olema islami usku, siis hakkavad need olulisel määral puudutama toidu kvaliteeti, usurituaalide täitmisvõimalusi, mis moslemitele on tähtsamad võrreldes siinse traditsiooniga. Mis juhtub siis, kui rendivang leiab endale siinsete naiste hulgast armastuse ja mõlemad pooled avaldavad soovi abiellumiseks?

Kõik võimalikud sellealased vastutulekud ning järeleandmised on seotud täiendavate kuludega, mida peab kandma Eesti riik.

Rendivangide puhul kaob praegune vanglakaristuse loogika ja meil kujuneb tõepoolest välja justkui kaks paralleelset vangistussüsteemi, millest ühes keskendutakse endiselt rehabiliteerimisele ja resotsialiseerimisele, teises aga millelegi hoopis muule, sest vangistus seal muutub hinnasildiga teenuseks, st pigem formaalseks järelevalveks. Ei saa välistada ka meie riigi finantssõltuvuse tekkimist, sest pärast lepingu lõppemist on jällegi üleval praegused probleemid. Ilmselgelt pole vangide pealt raha teeniva riigi maine suurem asi.

Kokkuvõttes näeme, et koos vangla väljarentimisega ootavad Eestit riigina ees igal juhul keerulised probleemid. Me alustame suuremahulise, tegelikult kogu meie julgeolekukeskkonda puudutava sotsiaalse eksperimendiga iseenda arvelt teadmata tagajärgi.

Kodaniku poolt vaadatuna tahab justiits- ja digiministeerium omaaegse vea parandamiseks teha midagi sellist, mille peavad taaskord kinni maksma kogu riik ja selle elanikkond. Võib-olla mõtleme veel korra asja üle järgi ja leiame üheskoos Tartu vangla hoonete paremaks ärakasutamiseks mingi vähem ohtliku lahenduse.