Kui me räägime valimiskampaania ülempiirist, mis teie ettepaneku järgi oleks  miljon eurot,  siis põhiseaduskomisjonis tõstatus küsimus: kuidas hinnata inimese enda vabatahtlikku tööd? Näiteks, kui Lauri Läänemets kandideerib riigikokku või Euroopa Parlamenti, siis kuidas hinnastada seda tööd, mida te teete valijatega tänaval või koosolekusaalis kohtudes?

See küsimus on täiesti õige. Aga lõpuks on valimiskulude ülempiiri mõte selles, et rahaga ei ostetaks valimistulemust. Mida suurema kampaania teed, seda rohkem raha vajad ja seda rohkem võivad erakonnad sattuda suurärimeeste lõksu või sõltuvusse.

Eesmärk on, et kampaaniad oleks võrdsed ja loeks pigem see, kellel on parem idee või kes on inimesena tublim ja võimekam, mitte see, kellel on rohkem reklaami telekas või sotsiaalmeedias.

Kuid ma tunnistan, ja me ütlesime seda ka komisjonis, et võib tekkida küsimus, kuidas õiguskaitseorganid hakkavad hindama sellise inimese panust, kes ei ole kandidaat ega erakonna liige. Seda saab kõike täpsustada.

Sotsiaaldemokraatide kui algatajate poolt tegin komisjonis ettepaneku, et me võime selle punkti praegu välja võtta. Liigume edasi teiste punktidega, mis on oluliselt selgemad ja paremini mõistetavad. Saame selle detailsemalt läbi mõelda ja võib-olla uue eelnõuna esitada.

Praeguses parlamendis on erakond Eesti 200, kes sai väga hea tulemuse mitte ainult tänu värskusele, vaid ka tänu tugevatele rahastajatele. Need summad olid kindlasti suuremad, kui teie edaspidi lubaksite. Praegu on meil parlamendiväline erakond Parempoolsed, kuhu Rain Lõhmus ja mõned teised ärimehed on annetanud rohkem kui 100 000 eurot aastas. Kas te ei tsementeeri sellega olukorda, kus parlamenti jäävadki need, kes seal praegu on? Uutel tulijatel on uks sisuliselt kinni, sest ilma rahata ei ole võimalik kampaaniat ja poliitikat teha.

Mitte keegi Eestis ei tahaks olukorda, kus mõnele ettevõtjale või oligarhile ei meeldi riiklik situatsioon, ta teeb oma erakonna, paneb sinna miljon eurot sisse ja saadab need inimesed parlamenti ning lõpuks valitsusse. Me ei taha Eestisse sellist taskuparteide süsteemi, kus ettevõtjad ostavad poliitilist mõju.

Kui me vaatame maailma, näiteks Ameerika Ühendriike, siis on seal inimesi, kelle vara kasvab oluliselt rohkem. Kõik raportid, näiteks G20 riikide raportid enne Davosi majandusfoorumit, ütlevad, et väga varakad inimesed sekkuvad järjest rohkem poliitikasse. Neil on tuhandeid kordi suurem võimalus omada mõju ja saada positsioone. Kõik see eelnõu on selleks, et seda ei juhtuks.

Mis puudutab erakondi, kes tahavad parlamenti tulla, siis seda on võimalik lahendada. Riiklik rahastamissüsteem ei pea olema selline, nagu ta on praegu. Me võime vabalt vähendada seda preemiaosa, mida makstakse erakondadele vastavalt riigikogu liikmete arvule. Võime öelda, et parlamendivälised erakonnad saavad suurema summa, mis muudaks olukorra võrdsemaks ja vähendaks sõltuvust suurrahastajatest.

Täna on rahastamissüsteemis ette nähtud toetus ka neile erakondadele, kes on saanud valimistel näiteks kolm või neli protsenti häältest, kuid pole parlamenti pääsenud. Me võime süsteemi ümber teha nii, et see võimaldaks neil erakondadel tegelikult riigikokku pääseda. See ei ole kindlasti seotud sellega, et mõni suurrahastaja peaks saama endale erakonna teha – see poleks demokraatia piiramine, vaid me saame seda teistmoodi lahendada.

Remargi korras ütlen, et Ameerika Ühendriikides sai demokraatide presidendikandidaat väga palju rohkem toetusraha kui Donald Trump,  see ongi hea näide, et raha ei otsusta poliitikas alati kõike. Kuid tulles teie ettepanekute juurde: milline peaks see süsteem teie nägemuses olema?

Riigipoolne erakondade rahastamine koosneb kahest osast. Üks on baasosa, mis on mõeldud kõigile künnise ületanud erakondadele, ja teine osa sõltub riigikogu liikmete arvust – iga mandaat annab teatava summa juurde. Ma arvan, et on väga mõistlik vähendada just seda osa, mis puudutab mandaatide arvu pealt premeerimist.

Me saame aru, et suuremal fraktsioonil on suuremad kulud ettevalmistavateks tegevusteks, kuid see puudutab personali, mis asub riigikogus. Erakondade endi olemuses ei juhtu midagi, kui me seda riiklikku preemiaosa vähendame. Siis on erakonnad võrdsemad ja peavad rohkem pingutama ideede ning oma inimestega. Reformierakond on seda süsteemi seni hoidnud, kuna see on neile kasulik olnud, kuid olukorras, kus teistel erakondadel on suur rahvatoetus, võiks olla laiem kandepind süsteemi muutmiseks.

Kuidas see konkreetselt välja näeks? Kas näiteks kümnest kohast ülespoole enam raha juurde ei anta?

See ei pea just nii olema. Ideaalis võiks kõigil olla suurem baasosa ja vähendada tuleks mandaatide pealt makstavaid koefitsiente. Ühe osa sellest vabanenud rahast suunaksime neile erakondadele, kes parlamenti ei pääsenud, et neil oleks võrdne võimalus poliitikas pildil olla.

Ehk kuidas toetus peaks välja nägema, kui üks erakond saab 25 kohta ja teine 15?

Isamaal on natuke alla 10 koha ja nende toetus on ligi pool miljonit eurot aastas. Reformierakonnal on ligi 40 kohta ja toetus umbes poolteist miljonit. Meie nägemuses võiks nende samade valimistulemuste juures olla mõlema toetus kuskil 700 000 euro juures. Kui vaatame organisatsioonide suurust, siis need on enam-vähem samas järgus.

Ei ole väga põhjendatud, miks parlamendikohtade arv peaks mõjutama erakonna kui organisatsiooni rahastust nii suurel määral. Tööks riigikogus on fraktsioonidel eraldi rahastus vastavalt liikmete arvule ja see võib jääda nii, nagu on.

Reformierakonnal on tõesti vaja paari sekretäri rohkem, kuna neil ongi väga palju parlamendiliikmeid, aga erakonna enda poliitilise tegevuse rahastamisel pole praegune süsteem kuidagi  põhjendatud.

Isamaal on olnud aegu, kus riigikogus on olnud neil vaid kuus-seitse mandaati, samal ajal Keskerakonnal või Reformierakonnal ligi 30. Seega peaks nad teie pakutud variandi järgi sellises olukorras saama sisuliselt sama toetussumma?

Jah, enam-vähem ühepalju, kuid kordan veel kord, et erakondade riiklik rahastus jaguneb kaheks. Riigikogus tehtav töö on ettenähtud riigikogu eelarvest ning see peaks sõltuma endiselt fraktsiooni suurusest. Suurema fraktsiooni palgakulud on suuremad ja see on mõistlik ka nii jätta. Jutt on riigikoguvälise tegevuse toetusest, et erakond saaks toimida. Selle eesmärk ongi vähendada parteide sõltuvust üksikutest rahastajatest. See osa on mõistlik ümber teha, et parlamenti pääsevad erakonnad saaks seda enam-vähem võrdselt. Väike komponent häälte jagunemise järgi võiks jääda, kuid praegu erinevad erakondade vahel toetuste suurused  kordades.

Parlamendivälistest erakonnad  peavad toetuse saamiseks koguma teatud protsendi hääli. Kas selle süsteemiga peaks jätkama või toetust lihtsalt suurendama? Alustajatel on kindlasti keerulisem.

Nagu mainisin, saaksime parlamendierakondade preemiaosa vähendamise arvelt suurendada parlamendiväliste erakondade toetust.

Ma ei kipuks muutma seda loogikat, kui palju hääli peab toetuse saamiseks koguma. Sellel on oma mõte – et igaüks ei saaks lihtsalt sõpru kokku ajada ja öelda, et see on erakond. See devalveeriks süsteemi. Sa pead tegema väikese tõestuse, ja kui see kriteerium on täidetud, siis riik annab võrdsemad võimalused.

Eesti 200 ja Parempoolsed on suutnud end pildile tuua ka tänu edukatele rahasüstidele. Erakond Eestimaa Rohelised aga ei jõua üle kahe protsendi, sest raha pole. Esmalt peavad ärimehed õla alla panema ja alles siis tuleb riik appi maksumaksja rahaga – kas siin pole vastuolu?

Ei ole. Eesti 200 kasutas seda raha juba valimissituatsioonis, olles varem jõudnud riikliku rahastamiseni. Meie ettepanek suurendada riiklikku toetust annaks ka teistele erakondadele võimaluse teha seda, mida Eesti 200 tegi.

Me peame otsima tasakaalu ja vältima olukorda, kus erakond sõltub liigselt ühest rahastajast. See ei ole demokraatlik, kui pooled erakonna tuludest tulevad ühelt isikult. Ettevõtjad ja inimesed peaksid saama toetada oma maailmavaadet, kuid riiklik rahastus peab tagama sõltumatuse.

Ameerika näide Elon Muskist, kes pääses tänu rahalisele panusele administratsiooni juurde, on asjakohane. Sellist asja ei peaks Eestis olema, et suure annetusega on võimalik osta ministrikoht. Küsimus on erakondades, kes ei tohi sellisesse sõltuvusse sattuda.

Helir-Valdor Seeder pakkus eelmisel nädalal  ERR-is välja, et võrdsuse huvides võiks muuta valimissüsteemi. Praegu saab enim hääli saanud erakond suurima osa künnise alla jäänud häältest. Tema tegi ettepaneku, et enim peaks ümberjagatavaid hääli  juurde saama see, kes sai vähim kohti.

See kõlab ilusalt, kuid praegune süsteem järgib valija tahet. Härra Seederi ettepanek pigem vähendaks valija tahte kaalu. Mida aga võiks teha, on muuta seda premeerimise komponenti ehk koefitsiendisüsteemi, mis hetkel jagab võitjale rohkem. Seda on võimalik vähendada ja seda teemat võiksime vabalt arutada.

Me võiksime arutada sama süsteemi kasutuselevõttu, mis on kohalikel valimistel. Seal premeeritakse võitjat oluliselt vähem ja see peegeldab rohkem rahva valikut. Ma ei keeraks süsteemi päris ümber nii, et vähem hääli saanu saaks kuidagi rohkem, aga võitja premeerimise vähendamine oleks mõistlik.

Kas 100 000 euro ülempiiri kehtestamine leiaks saalis toetust? Erakonnad on olnud seni pigem ebalevad.

Annetuse aastane ülempiir on eelnõus üks olulisemaid asju. Kui suudame summas kokku leppida, võiks see toetuse leida.

Sotsiaaldemokraatide jaoks ei ole ühte "õiget" numbrit. Justiitsminister on pakkunud 50 000 eurot, lähtudes teiste riikide praktikast. Meie pakkusime 100 000 eurot, vaadates viimase 10 aasta statistikat.

Me võime kompromissi otsimisel seda summat muuta. Eelnõu ei peaks selle taha jääma. Kuna ka Eesti 200 esindav justiitsminister seda toetab, siis on eelnõul potentsiaali.