Eesti riigil on vanust üle saja aasta. Aga pärast teist maailmasõda on Eesti olnud vaba kõigest umbes 35 aastat. Enne seda elasime läbi okupatsioonide aja, kogesime rõhumist ja vaikima sundimist, olime poliitilise tagakiusamise ja vabaduse topeltstandardite tunnistajad ning nägime, kuidas otsuseid tehakse meid arvestamata.

Ajad olid küll rasked, aga iga asi võib olla õppetund, midagi saab alati õppida. Kui mitte enne, siis pärast neid aastaid hakkasid eestlased pidama vabadust kõige kallimaks väärtuseks, mida hoida ja kaitsta. ÜRO põhikiri ja selle põhimõtted ning sellest tulenev mitmepoolne raamistik on loonud keskkonna selle vabaduse kindlustamiseks ja alalhoidmiseks.

Ebakindel tulevik

Geopoliitika on tagasi. Seda ei räägi ainult välispoliitika analüüsijad, vaid näeme, et see toimub ka pärismaailmas. Vanad konfliktid on jälle päevakorras, esile kerkivad uued sõjad, kogu maailmas on õhk pingest paks. Rahvusvaheline süsteem, mis pidi selliste olukordadega tegelema, ei reageeri piisava kiiruse ega jõuga – tihtipeale ei tule institutsiooniline raamistik selle ülesandega toime ja inimesed jälgivad murelikult, mis nende eludega toimub.

Samal ajal tungivad maailmapoliitikasse tagasi võim, sundimine ja erandid. Paistab, et mõni juht tahab teistele oma väge ja võimu peale suruda, väärtused ja ühisosa leidmine on aga pausile pandud. Väikeriikide jaoks, kelle hulka kuulub ka Eesti, on need märgid murettekitavad, eriti meie ajaloolist kogemust arvestades.

Me oleme alati toetanud innukalt mitmepoolsust ning pidanud rahvusvahelisi institutsioone ja nende põhimõtteid ülimalt väärtuslikuks. Ühiselt kokkulepitud reeglid, mida kõik järgivad, annavad meie olemasolule kindluse ja etteennustatavuse, vähendavad hõõrumist rahvusvahelistes suhetes, tekitavad stabiilsust ja vähendavad ebakindlust.

Selline elukorraldus peaks tagama meile (ja kõigile teistele rahvastele) parima keskkonna ja tingimused arengu ja heaolu saavutamiseks ning õnne poole püüdlemiseks, nagu Thomas Jefferson seda iseseisvusdeklaratsioonis väljendas. Peaks, aga kas ka tagab?

Me peame aru saama, mis on tegelikult kaalul: maailmakord. See kord, mis pandi paika pärast maailma suurimat verevalamist, teist maailmasõda, et hoida ära sellise veresauna kordumine ja anda rahule tulevikus paremad võimalused. Selle korra nurgakivid olid ja on siiani rahvusvaheline õigus ja õiglus, riikidevahelised sõbralikud suhted, enesemääramise austamine, inimõiguste ja põhivabaduste edendamine, vaidluste rahumeelne lahendamine ja suveräänne õigus enesekaitsele.

Ausalt öeldes ei räägita nendest põhimõtetest ja sellisest hoiakust enam nii nagu varem. Võib-olla võtame neid liiga enesestmõistetavalt, võib-olla tunduvad need põhialused meile liiga ilmselged, et tunda ära nende hääbumist. Me peame need põhimõtted oma päevakorras jälle esikohale seadma, muidu võime ühel päeval ärgates märgata, et vabadust ei ole enam.

Küsimus on selles, kuidas me džinni pudelisse tagasi saame. Mida me saame teha, et tulla sellest olukorrast välja kilbiga, mitte kilbil? Kuhu see veerev lumepall meid viia võib?

Kõige tähtsam kõigepealt

Kõigepealt tuleb peatada Venemaa agressioon Ukraina vastu, et selle toimepanija – ja kõik teised, kellel on agressioonimõtted – enam kunagi midagi sellist ei kordaks. On tehtud mitu katset anda Venemaale väljapääs olukorrast, kuhu ta on end ise asetanud, aga nähtavasti ei taha Venemaa kõigist oma sõnadest hoolimata taganeda ega oma geopoliitilisi püüdlusi muuta.

Ukrainlaste jaoks on kaalul nende iseseisvus ning nad on maailmale näidanud, et nad tahavad selle eest võidelda ja suudavad seda teha. Aga mitte ainult. See, mis Ukrainas praegu toimub, on väga tihedalt seotud Euroopa julgeoleku ja maailmakorraga. Siin on kaalul ka Euroopa tulevik. Seega peaks meie vastus olema meie ees seisva proovikivi tõsiduse kohane ja jätkama seni, kuni olukord nõuab.

Tõsi, see pole lihtne. Venemaa ressursid on üpris ulatuslikud, oma juhtidest allasurutud ja ajupestud venelased on harjunud kannatama ning kõik teised maailma autokraadid on valmis toetama Venemaa sõda, muu hulgas oma vägede võitlema saatmisega.

Rohkem kui kolme aasta jooksul alates 24. veebruarist 2022 on Eesti ja meie liitlased koostanud igakülgse meetmete kogumi, mille abil sundida Venemaa tagasi tema enda piiridesse. Nende meetmete peamised tugisambad on sanktsioonid Venemaa majandusele, Venemaa diplomaatiline isoleerimine ning Venemaa juhtkonna vastutusele võtmine sõjakuritegude, sealhulgas inimsusevastaste ja agressioonikuritegude eest.

Me oleme tublisti tegutsenud Venemaa külmutatud varade kasutamisel Ukraina abistamiseks, aga peaksime paremini takistama sanktsioonidest kõrvalehoidmist ja Venemaa varilaevastikku.

Kõik see koos jätkuva poliitilise ja – mis veel tähtsam – jätkuva sõjalise toetusega Ukrainale viib meid sõja ainsa soodsa tulemuseni: Venemaa agressiooni lüüasaamiseni. Meie vastus nõuab vastupidavust, kannatlikkust ja ühiseid jõupingutusi. Ehkki pidevalt tundub, nagu ajaksime tühja tuult taga ja tulemusi pole ollagi, peame olema järjekindlalt motiveeritud, võttes arvesse, mis on Ukrainas tegelikult kaalul.

Eestlased teavad oma kogemusest, et Venemaa imperialistlikud ambitsioonid ei kao. Meie kõik, kes me elame demokraatlikus maailmas, oleme näinud, et imperialism on endiselt olemas. On mõistlik meeles hoida, et see ei lakka lähiajal olemast.

Selleks, et hoida Venemaad tema enda piirides, kaasa arvatud pärast seda, kui lõpeb tema agressioon Ukrainas, peame meie, eurooplased, olema valmis pikaajaliseks vastasseisuks Venemaaga.

Selles suhtes oli õigeaegne, vajalik ja strateegiliselt mõistlik NATO Haagi tippkohtumisel tehtud kollektiivne ja ühehäälne otsus kehtestada oma liikmete kaitsekulutuste määraks viis protsenti SKP-st. Selle otsuse mõju saab olla püsiv ainult juhul, kui liikmesriigid astuvad selgeid samme oma sõjalise struktuuri tugevdamiseks, tööstuse tootmisvõimsuse suurendamiseks ja kerksuse parandamiseks. Vastasel juhul kahaneb otsuse positiivne mõju ning alliansi kaitse- ja heidutusvõime ei vasta enam meie ees seisvatele ülesannetele.

Teine pakiline küsimus, millega me silmitsi seisame, on USA vägede viibimine Euroopas. Ameerika sõjaline kohalolek meie mandril on külma sõja ajast alates hoolsasti Euroopa julgeolekut ja heidutust teeninud ning ma olen kindel, et selline kohalolek võib ka tulevikus olla Venemaa vastu parim heidutusvahend. Seetõttu toetavad kõik Läänemere piirkonna riigid täielikult niisugust jätkuvat kohalolekut, poliitiliselt, materiaalselt ja sõjaliselt.

See, et USA tähelepanu kandub nüüdsel ajal teistele operatsioonitandritele, on ühest küljest mõistetav, aga neid otsuseid ei tohiks teha lõplikult, järsku ega kiirustades. Igal juhul jätkab Eesti tihedat koostööd USA-ga, et olla üheskoos sõjaliselt valmis kõigiks eriolukordadeks NATO idatiival.

Me ei tohi unustada ka Gazat ja selles piirkonnas aastakümneid kestnud konflikti kogu oma keerukuses ning hiljuti vallandunud sõda ja vägivalda. Tuleb rõhutada, et endiselt tuleb anda võimalus kahe riigi kooseksisteerimisel põhinevale lahendusele ja kokkuleppe saavutamisele, mööndes samal ajal, et kui jätkub ebaproportsionaalse jõu kasutamine, ei pruugi see olla võimalik. See konflikt mõjutab nii Euroopa stabiilsust kui ka konflikti lahendamist Euroopas.

Kuidas jääb ÜRO-ga?

Euroopa kaitse suund näib olevat selge. Aga mida me teeme selles küsimuses, millest jutt algas? Kuidas saada mitmepoolsus, ÜRO ja selle põhikiri jälle õigele teele? Kuidas saab ÜRO edaspidigi innustada riike töötama stabiilse ja rahumeelse maailma nimel? Kuidas väärtused ja põhimõtted jälle au sisse tõsta?

Oma huvide esikohale seadmine viib lõppkokkuvõttes ainult vastasseisu tugevnemise ja terve mõistuse kadumiseni. Ka siis, kui tundub, et kuulud maailma vägevate hulka. Mitmepoolsuse õõnestamisel on sama tagajärg. Praegune areng tekitab muret ja ärevust väikeriikides, see tähendab enamikus maailma riikides. Ka nõrgestavad need suundumused kogu maailmas demokraatiat ja õigusriigi tähtsust.

Kõigepealt peame tooma oma poliitilistesse aruteludesse tagasi väärtused, voorused ja põhimõtted, seda nii riiklikul, piirkondlikul kui ka maailma tasandil. Ilma selleta on meil väga raske jõuda üksmeelele suurte probleemide suhtes, millega me silmitsi seisame. See ei tohi piirduda jutuga, me peame tegutsema, muidu lähevad kõik meie jõupingutused tühja ja ÜRO-st saab tühi kest.

Praeguse peasekretäri António Guterrese algatatud ÜRO reformimine on selles suhtes õige ja ajakohane samm. Me peame teda kuulda võtma ja toetama. Alternatiiv on rohkem võimupoliitikat, suurem ebaõiglus ja ebavõrdsus, kontrollimatu ja seadusevastane tehnoloogia kasutamine, rohkem totalitarismi ja autokraatiat, vähem inimväärikust, vähem õnne ja arengut, vähem vabadust kõigi jaoks.

Reformi ei ole vaja selle enese pärast, vaid selleks, et suurendada ÜRO tõhusust ja taastada liikmesriikide usk, et muutus paremuse poole on võimalik. Senised reformipüüdlused on hõlmanud mandaatide läbivaatamist, organisatsioonilise struktuuri lihtsustamist ja vähendamist ning – mis võib-olla kõige olulisem – tulemuste parandamist kulutõhususe mõttes. Tuleviku kindlustamiseks on tähtis tagada, et iga dollar kulutataks tulemuslikult ja sihipäraselt põhikirjas sätestatud eesmärkide saavutamiseks.

On vaja üle vaadata poliitilise tegevuse peamiste sammaste vahel jaotatud vahendite tasakaal. On arusaadav, et põhiosa läheb rahu ja julgeoleku tarbeks, sest need kulutused edendavad stabiilsust. Ilma stabiilsuseta on raske edendada arengut, inimõigusi ning rahvusvahelist õigust ja õiglust.

Aga kui need muud elemendid kaotavad tähelepanu puudumise tõttu mõtte, siis kaotavad ka rahu ja julgeolek suure osa oma tähendusest. Selles kontekstis on ebamõistlik ja koguni mõttetu, et inimõiguste sambale eraldatakse kõigest viis protsenti ÜRO eelarvest. ÜRO põhikiri on tervik, selle osad on omavahel seotud. Kui kannatab üks, siis kannatavad ka teised. Eelarve tasakaalustamatus toob kaasa kogu organisatsiooni tõhususe vähenemise. Ma loodan, et reformipüüdlused käsitlevad ka seda.

Julgeolekunõukogu reform – lõputa lugu

Kõige teravam reforminool tuleb sihtida julgeolekunõukogu poole. Kui jääme nähtavate tulemusteta tiirutama, nagu oleme viimastel aastakümnetel harjunud, jäävad laiemate reformide tulemused kasinaks.

Reformide keskmes on viie alalise liikme vetoõigus, eriti olukorras, kus üks alalistest liikmetest on konflikti vahetu osaline. Selles olukorras halvab veto kõik rahupüüdlused ning tõepoolest venitab konflikti ja petab teisi riike. Pole ime, et usk sellisesse korraldusse on vähenenud ja selle usaldusväärsus mureneb.

Julgeolekunõukogu reformimiseks on mitu ideed, mis on kiiduväärt ja milles on positiivsete muutuste potentsiaali. Kui aus olla, siis viimase kümne aasta jooksul on reformide valdkonnas toimunud mõningane areng paremuse poole. Põhiprobleemid – veto kasutamise põhimõte ja nõukogu koosseis – on alaliste liikmete vastuseisu tõttu siiski alles jäänud. See tähendab, et meie, teised, peame sellele vastuseisule vastu astuma ja viis alalist liiget nende endi kaevatud urgudest välja sikutama.

Tean hästi, et seda on lihtsam öelda kui teha, aga lubage esitada paar ettepanekut, kuidas siit edasi minna. Esiteks peaks ÜRO Peaassamblee võtma endale julgeolekuküsimustes suurema rolli, eriti juhul, kui julgeolekunõukogus on arutelud pideva vetostamise või päevakorraküsimuste blokeerimise tõttu ummikusse jooksnud.

Peaassambleel ei ole küll õiguslikult siduvaid volitusi, aga see saab hoida protsessi elavana, esitada üleilmse kogukonna vaateid ja seisukohti ning saata julgeolekunõukogu liikmetele selge sõnumi, et põhikiri ja liikmesriigid on teinud neile ülesandeks maailm jõhkrustest vabastada, mitte neid õhutada. Selles on peaassamblee juba muutunud aktiivsemaks ja silmanähtavalt rohkem kaasatuks, kuid vaja on veel rohkem jõudu ja veel rohkem otsustavust.

Teiseks peaksid väikeriigid meeles pidama, et nemad on ÜRO-s enamuses. Nad lihtsalt peavad tegema end kuuldavamaks ja nähtavamaks, suurendama nii oma mõju ja tõstma oma häälte hinda. Sellesse rühma kuulub riike kõigist maailma piirkondadest, ent nende vaated, huvid ja prioriteedid on liiga sageli erinevad.

See ei tähenda, et oleks võimatu võtta ühist seisukohta üldistes küsimustes, mida need põhimõtted tegelikult on. Selleks peame lihtsalt tihedamalt suhtlema ja oma tegevust koordineerima ning loobuma mõnest rühma olemasolevast eelistusest.

Juba aastakümneid on tegutsenud väikeriikide foorumi nimeline rühm, mis pakub sellist võimalust ja võimaldaks väikeriikide häält ÜRO kontekstis paremini kuuldavaks teha. Ja miks mitte anda väikeriikidele julgeolekunõukogus näiteks teatav kvoot?

USA on läbi vaadanud oma panuse ÜRO-sse ja arengukoostöö poliitika. Kahjuks jätab USA panuse vähendamine eelarvesse väga suure augu ja mõjutab oluliselt kogu ÜRO tegevust. Soovimata analüüsida selle otsuse põhjuseid, on selge, et sellel sammul on suur ja ebasoodne mõju ülemaailmsele arengukoostööle ning tegelikult kogu maailmakorrale.

Euroopa Liit, mis on endiselt üks ÜRO suurimaid rahalisi toetajaid, suurendab praegu märkimisväärselt oma kaitsekulutusi, peaks oma mõju säilitamiseks leidma viisi, kuidas tekkinud lünk vähemalt osaliselt täita. Selle üle peaksid mõtlema kõik demokraatlikud riigid. Vastasel juhul täidab lünga keegi teine, ja mitte niisama, vaid uute põhimõtete, uute vaadete ja uute reeglitega. Loomulikult pole raha ainuke, mis loeb – suurem poliitiline tähelepanu ja pidev lugupidav suhtlemine teistega on iseenesest tõhus ja tähtis ega maksa midagi.

Ees ootab raske aeg. Muidugi oleme selliste probleemidega varemgi silmitsi seisnud ja on julgustav teada, et oleme nendega alati hakkama saanud, oleme leidnud väljapääsu. Me vajame tarkust, et mõista, mis toimub, ning tahet ja julgust lahenduste leidmiseks ja tegutsemiseks. Me peame tegema seda kõike koos, koostöös. Siis on meie tulevik siiski lootusrikas.

Kommentaar ilmus algselt väljaandes Bled Strategic Times.