On aasta 2010. Istun oma mugavas kodus ja skrollin läbi SEB jõulupuu-kampaania lastekodulaste soove. Valin annetusteks teadlikult Ida-Virumaa lastekodud, et mitte olla üks neist, kes viskab terake võõristust tekitava piirkonna kõrvale.

Põlistallinlasena ei taha ma olla ülaltvaatav, vaid pigem järeleaitav, sest tuleb vaadata enda ninaesisest kaugemale. Laste soovid on nii lihtsad – soovitakse dušigeeli ja muid hügieenivahendeid –, et isegi praegu seda kirjutades on klomp kurgus. Ma ei soovi, et kasvaksid üles venekeelsed noored, kel on rusikas taskus, sest meie, kes meil läheb paremini, kukkusime läbi. Hoolimises ja märkamises.

On 2021. aasta sügis. Töötan Euroopa Liidu (EL) toetuste kommunikatsioonikoordinaatorina. Ma tean peast, kui palju panustatakse Ida-Virumaale Euroopa ja Eesti maksumaksja raha, et piirkonda järele aidata, aga kommunikatsioonis on midagi justkui viltu.

Iga-aastased avaliku arvamuse uuringud näitavad, et me ei jõua oma EL-i sõnumitega kohalike elanikeni, nad on kuskil "mujal". Kutsun EL-i toetustega tegelevate asutuste võrgustikukohtumisele kõnelema kommunikatsioonieksperdi Raul Rebase, lähteülesandeks küsimus: "Kuidas me jõuame venekeelse elanikkonnani, ja keda me peaksime kõnetama?" Rebane näitab meile Vladimir Solovjovi propagandasaateid ning küsib umbes nii: "Miks te üldse arvate, et suudate sellega konkureerida? Teie lootus on ainult noortel."

Sõjahõng ei ole veel paksult õhus, küll aga on õhus see, et me oleme ise käega löönud. Asutustevaheline koostöö liipab vähemasti üht jalga ja kui üks nuputab, kuidas Ida-Virus kõneleda eesti keele oskuse vajalikkusest, siis teine omakorda mõtleb rohepöörde selgitamisest ja keegi kolmas tahab tutvustada Euroopa väärtusruumi ja kõike seda, millega piirkonda aidatud on. Igaühel oma tekike, mida sikutada, igaühel oma sõnumid skeptikute suunal, kes vaatavad Venemaa kanaleid. Sõnumikaos.

Pärast Venemaa 2022. aastal alustatud Ukraina sõda ollakse rohkem "kohal". Kuigi narvakad tunnevad juba ühel hetkel, et on justkui puuriloomad, keda käiakse silmitsemas kui piiriäärseid potentsiaalseid separatiste. Üks delegatsioon teise järel, enamasti Euroopa Komisjoni ametnikud ja välisajakirjanikud, käib vaatamas, kui hull see asi siis on. Välisajakirjanduses kultiveeritakse mõnuga ideed, et "Narva is next" (Narva on järgmine), kuigi sedalaadi turbulentsi õhus tegelikult ei ole.

Meedia vastutus

Olen kuulnud mitmelt poolt, et "ah, mis me sinna Narva läheme, venelaste linn, üritustel nagunii joodikud ja seal kontserdi korraldamine on pigem "sea selga sadul" kui mingi arukas investeering tulevikku."

Mu kulmud ilmselt kerkisid seda kuuldes nii kõrgele, et neid oleks võinud näha kosmosest. Kuidas me kanname ühe piirkonna maha? Et las pusserdavad vaenuliku meedia loodud inforuumis VPN-ide abil? Või mis see strateegiline vaade on?

Pidasin kolledžitudengitele loengu sellest, kuidas pool miljardit euroraha on voolanud piirkonna arendamisse. Need promenaadid, koolimajad, kergliiklus- ja maanteed, raekojast kolledžini ja tänavavalgustusest puhta joogiveeni, need kõik on ellu viidud Euroopa Liidu raha toel. Kultuurisündmused ooperipäevadest Station Narvani, Ida-Virumaa sportimisvõimalused Kiviõlist Aiduni ja looduskaunid kohad nagu Valaste juga…

Eesti kuulub Euroopa Liitu ja investeeringud Ida-Virumaale, et piirkond oleks puhtam, ilusam, toredam, kultuuriliselt mitmekesisem, on tulnud tänu sellele, et me pole enam osa vanast maailmast, kus olid viisaastakuplaanid, ei olnud sõnavabadust jmt. Vaadake või üle jõe, milline on Narva pool ja millisena paistab too teine kallas.

Ja siis, põmaki, ütleb üritusel viibinud kohalik ajakirjanik, et mis sa meile nendest veetorudest räägid, neid ei ole ju näha. Jahmun. Ei ole näha, aga ehk tunnete kvaliteeti?

Aimdus, et kommunikatsiooniga on viltu, üha süvenes. Mingi positiivne muutus saabus siis, kui õiglase ülemineku fondi 340 miljonile eurole loodi eraldi veebileht ja kohalikud said konkreetse koha, kuhu vaatama minna, et mis ja kuhu. Riigikantselei toonane strateegilise kommunikatsiooni valdkonna juht Priit Talv rääkis ERR-iga läbi, et ETV-s oleks Euroopa päeva puhul samaväärne ülekanne nii Tallinnast kui ka Narvast, sest üks pole teisest vähem tähtis. Me ei unusta Narvat. Nii on see nüüd 2026. aastal teist korda järjest.

Millised on meie valikud?

Muidugi mõista võime me kalapilguga tühjusesse vaadata ja oodata, et eks lõimugu seal. Kui te üks hetk olete valmis omadega, helistage siis ja andke Tallinnale ka teada. Aga ma tuleksin tagasi 2021. aastal Rebase öeldu juurde: noored!

Kas me tegelikult saame mis tahes kommunikatsiooni või anneveskitega meelitada jõe äärest ära Euroopa päeva pidama ära need, kelle isad teises maailmasõjas osalesid? Ilmselt mitte, see on nende perekonna lugu, neile sellisel moel oma koos Venemaa üha korratud narratiiviga, et "meie siin võtsime võidu natside üle ja olge tänulikud ja see on kõik, mis loeb".

Seejuures unustatakse mugavalt ära, et pärast Eesti nn vabastamist ei lahkunud natsidest vabastajad, vaid jäid siia 50 aastaks "hängima" ja oma korda kehtestama. Neid me ei muuda. Küll aga on meil noored, kes on sündinud ja kasvanud vabas Eestis. Kellel ei ole mingit põhjust tahta kolida teispoole jõge.

2025. aasta Euroopa päeval Narvas tõi nublu esinemine raekoja väljakule rohkem osalejaid kui Anne Veski. Mitte et üks esineja oleks teisest parem olnud, vaid see oli selge märk põlvkondade erinevusest. Vanem põlvkond eelistas kiigata üle jõe ja noorem vaatas Euroopa poole, jämmides kaasa "Gorod Narvaga" või ümisedes: "Mina tänan loojat. Hingerahu toojat…". Eesti lipud lehvisid. Isegi jagasin neid.

See on meie peale kasvav põlvkond, kes on eestikeelsele haridusele ülemineku keerises, kelle tuleviku nimel pingutavad sealsed koolijuhid ja kellel võiksid Eestis olla igati võrdsed võimalused põlistallinlasega. Aga miski sellest, mis juhtub seal mõnes võõristust tekitavas piirkonnas, ei saa olla juhuslik. Me peame ise Tallinnas ja mujalgi otsustama, et me tahame neid inimesi, me tahame neid noori, me tahame, et nad oleksid meie inforuumis, me tahame, et nad oleksid osa meie majandusest, meie väärtusruumist ja mingi turbulentsi korral meie kõrval, meiega koos ühtsena.

Kas me saame endale lubada suhtumist "need seal"? Ei saa ju? Meie endi aastatepikkune tegemata töö on see, mille vilju me mõrult mekime ja kohalike valimiste tulemusi nähes justkui üllatunult ahhetame, et kes tegi. Ise tegime. Kui ma oma ameti tõttu aastatel 2022–2025 käisin Narva ja Ida-Viru piirkonnas sagedamini kui kunagi varem, oli mul küll üks tähelepanek, mida peaks kiiresti kohalikul tasandil parendama: linnaruumis on Eesti Vabariiki vähe näha.

Kui me tahame järgmistel valimistel Kirde-Eestist vähem stalnuhhinlikke seisukohti ja võimuvõbelusi, siis eks meil tuleb ikkagi peeglid välja otsida. Eesti riik ei lõpe enne Narvat. Ei lõpe Kiviõlis või Sillamäel. Need on meie vabariigi linnad ja meie kohustus nendesse jõuda, neid arendada ja sealsete elanike muresid kuulata on täpselt sama suur kui kuulata Saue, Tartu, Viimsi või Tallinna elanikku. Ja ma ei pea silmas ainult poliitikuid. Rongi, bussi ja autoga ei ole kellelgi sinna pikk tee. Need kõik on mul läbi proovitud. Kuulad paar Vikerraadio saadet ja oledki kohal.

Kõrgemalt mäe otsast või kaugemalt on mugav osatada, et "ega seal muutu midagi ja sea selga sadul". Aga kui ei ole ülemäära proovitudki? Kui ei ole strateegiliselt ja tõsiselt proovitud üle 30 aasta? Äkki oleks aeg? AI-programmide kõrval vajame ühiskonna suuremat sidusust ja läbimõeldumat regionaalpoliitikat, mis meie riigil potentsiaalses julgeolekuohus pigem tabeli plusspoolel oleks. Iga okas loeb, eks?

Narvas toimub 9. mail Euroopa päeva tähistamine, mida peamiselt veab Euroopa Komisjon, aga prooviks ehk nii, et Eesti riik on ka kohal, sest nemad seal on meie inimesed. Minge Narva!