Oleme Hiinast mitmel korral rääkinud, kuid riik on suur, arengud huvitavad ja minevik pikk. Nagu Hiina uurijatele meeldib toonitada, on sel rahval selja taga 5000 aastat ajalugu ja arengut. Kriitilisemad ajaloolased märgivad, et esimese kahe aastatuhande kohta on andmestik liiga puudulik, et sellest mingeid järeldusi teha. Ja ka ülejäänud aastatuhandete jooksul ei olnud sugugi tegemist ühtse rahva või riigiga, sõditi omavahel, oldi välisjõudude valitsemise all ja nii edasi.

Keegi aga ei eita, et Hiina rahva ajalugu ja kultuur on pikk ning rikkalik. Ja samuti ollakse ühel meelel, et mineviku mõtlemisel on nüüdis-Hiinas kindel koht ja mõju.

Praegu on geopoliitilises plaanis tegemist ajajärguga, mil USA senine globaalne mõju, eriti aga Ameerika niinimetatud pehme jõud, on allakäigul. Hiina on samal ajal paljuski tõusuteel. Liikumine sellel teel on algselt majandusliku arengu tagatud eelistelt nihkunud edasi just sellesama pehme jõu suunas, eriti globaalse lõuna riikides.

Läänes, sealhulgas Euroopas, vaadatakse Hiina poole kahtlusega, kuigi temas nähakse ka vastukaalu USA hoolimatule poliitikale. Mõneti on see paradoksaalne, aga majandussuhted Hiinaga võivad praegu näida stabiilsemat tulevikku pakkuvat kui USA oma suhtumisega senistesse liitlastesse. Ehk siis Hiina võib praegu kasutada Washingtoni rahvusvahelise rahmeldamise pakutud võimalusi.

Hiina püüab oma maine kasvatamisel mõnede vaatlejate arvates kasutada niinimetatud moraalset realismi. Tuginedes seejuures riigivalitsemise klassiku Xunzi mõtetele. Xunzi andis ühena esimestest ilmselt kõige põhjalikuma ülevaate ka iidsest kontseptsioonist Tianxia ehk kõik taevalaotuse all ja ilmus see töö niinimetatud sõdivate riikide ajastul vahemikus 475–221 aastat enne meie aega. Oleme Tianxiale ka varem taustajuttudes viidanud. Meenutan, et see koondas imperiaalse Hiina maailmavaate, milles teadaoleva maailma keskmes on üks ja ainus Taevapoeg.

Sajandite vältel laienes see kese kuninglikust keskmest ehk vahetult ühe valitseja juhitavalt ja tema paleed ümbritsevalt alalt Hiina südamaale. Neid ümbritsevaid alasid nähti läbimatute kindlustena, mis keskust kaitsesid. Xunzi kirjeldas põhjalikult nõudeid ühtse impeeriumi rajamiseks ainsa Taevapoja valitsemise all. Teiste Konfutsiuse koolkonna mõtlejatega sarnaselt luges Xunzi valitseja kõrgeimaks kohustuseks hoolitsust alamate heaolu eest.

Xunzi sõnul "taevas ei loonud inimesi valitsejale kasu toomiseks, ta lõi valitsejad rahvale kasu tagamiseks". Xunzi oli siiski ka realist ja mõistis, et tõelise valitseja ülesanne impeeriumi ühendamisel oli kergem, kui tema õiglust toetas sõjaline jõud, kuigi ta oli ka kindel, et ainult surve ja domineerimisega kogu taevaalust allutada ei õnnestu. Ehk siis tegemist on moraalse ja sõjalise jõu kombinatsiooniga ja seda võib ilmselt täheldada ka Hiina praeguste valitsejate juures.

Võib tunduda kummaline rääkida sellistest asjadest praeguse kommunistliku režiimi kontekstis, kuid Hiinas on võimu taustal pea alati olnud mingid ajalooliselt kujunenud ja läbi sajandite kandunud mõttemallid. Kui reaalsuse vaatevinklist lähtuda, on rahvusriikidel põhineva ilmakorra puhul teatud hierarhia justkui vältimatu.

Nüüdis-Hiina võimud ei ole avalikult väljendanud soovi maailma valitsejaks hakata, pigem on püütud rääkida jagatud saatusega globaalsest ühiskonnast, milles Hiina positsioneerib end kui usaldusväärne ja õiglane partner. Seda viimasel ajal just USA käitumisele vastandudes.

Ühe Hiina mõtleja sõnul võib püsivale rahule viiv maailm kujuneda ainult siis, kui Hiina tõuseb esile humaansuse autoriteedile tugineva ülijõuna.

Seni on Hiina tõus teadupärast enim tuginenud majanduskasvule, kuid see kasv on aeglustumas ja Hiina on heaolu kasvades kaotanud ka odava tööjõu maa eeliseid. Suur osa odavat tootmist on kolinud teistesse riikidesse ja lisaks on Hiinat vaevamas ka demograafilised probleemid. Nimelt madalast sündimusest tulenev tööjõu nappus. Seetõttu on Peking võtnud suuna tehnoloogilise juhtpositsiooni saavutamisele. Tehnoloogia, eriti digivaldkond on tegelikult Hiina pehme jõu üks ilminguid.

Hiina niinimetatud digitaalse siiditee projekt on selle ilmingu üks peamisi vorme. Kuigi peab kohe märkima, et digitee näikse olevat muuhulgas ka digitaalse jälgimise süsteemide kujundamine, andmehaldus ja tehisaru standardite vormimine Hiina-kesksel viisil.

Mineviku mõtlejate pärandit kasutades on Hiina arendamas uusi globaalseid norme, mis tuginevad harmoonial, stabiilsusel ja kollektiivsel arengul, seda vähemalt sõnades. Sellist arengumudelit esitatakse vastusena lääne normidele, mis tuginevad individualismile, väljendusvabadusele ja piiramatule konkurentsile.

Kui tulevikku vaadata, näikse uus ilmakord Hiina moodi põhinevat läänest erineval kaasaja mõistmisel. Hiina mudel tuleneb traditsioonilistest sõjalis-poliitilise võimu määratlustest ja pakub alternatiivse ilmakorra loomist tehisaru, kvantarvutite, insenergeneetika ja kosmosetehnoloogiate abil.

Kui Pekingi väited soovimatusest hegemooniks saada kõrvale jätta, siis kipub jääma mulje, et Hiina eesmärk on siiski juhtroll läbi rahvusvaheliste normide ja algoritmide kontrolli. Seda on nimetatud paradigmaatiliseks nihkeks, mis muudab põhjalikult seniseid võimu definitsioone.

Hiina eripära on seegi, et kunagi ei saa kindlalt öelda, mis sealsel võimul kavas on. Sõjaliselt näikse Hiina tõesti seni piirduvat vaid lähiümbruskonna kontrollimisele pürgimisega, kuid selle põhjus võib olla vajalike võimete puudumine jõu kaugemale projitseerimiseks. Sõjalise arengu seniseid plaane vaadates võib vähem kui kümne aasta pärast Hiina isu juba suurem olla. USA tegeleb senise ilmakorra lammutamisega, Hiina aga valmistub uues korras suuremat rolli võtma.

Kogu seda pilti võib mõjutada Hiina sisemine areng. President Xi Jinpingi tegevus lähikonna puhastamisel võimalikest rivaalidest ja tema ainuvõimu konsolideerimine võib mingil hetkel viia üsna ootamatute tulemusteni. Ainujuht võib hakata uskuma, et ongi ainus taevapoeg taevalaotuse all.

Viited lugemishuvilistele

• Xunzi and the Legalist Legacy: The Untold Story of China's Philosophical Architect – Ancient War History
• China's Identity through a Historical Lens
• Unraveling China's Grand Strategy: Its Aim is to Erode U.S. Global Hegemony, Not Seek World Domination - The Institute for Peace and Diplomacy - l'Institut pour la paix et la diplomatie
• China's Global Hegemony Strategy
• China's ancient statecraft and the future of global order: Does China pursue hegemony or harmony?