Kui enne Reformierakonna naasmist võimule oli Eesti riigivõlg kokku ligi viis miljardit eurot, siis lähiaastatel lisandub samas suurusjärgus võlga iga kahe aasta jooksul. Riigi võlakoormus tõuseb 2030. aastaks 39 protsendini SKP-st ehk ligikaudu 21 miljardi euroni. See tähendab riigivõla enam kui neljakordistumist võrreldes 2020. aasta tasemega. Kui 2022. aastal kulus riigivõla intressimakseteks alla 30 miljoni euro, siis 2030. aastal ulatuvad need juba ligikaudu 650 miljoni euroni.

Pean Andrus Ansipist lugu, kuid isegi kui ma inimlikult mõistan soovi kaitsta oma erakonda ajal, mil selle toetus on langenud päris madalale, ei tohi fakte moonutada ega numbritega manipuleerida. Oma partei õigustamise käigus on ta püüdnud probleemide põhjustajana kujutada hoopis mind. Selliseid ebaõiglasi süüdistusi ei saa jätta lihtsalt õhku rippuma.

Väide, et Eesti eelarveprobleemid said alguse minu valitsustest, ei pea paika. Minevikku tuleb tõesti mäletada, kuid meenutamine peab olema aus, mitte valikuline.

Tuletan ajaloolise täpsuse huvides meelde, et Eesti riigieelarve oli puudujäägis ka aastatel 2008 (-2,6 protsenti SKP-st), 2009 (-2,7 protsenti SKP-st) ning väiksemas mahus ka aastatel 2010, 2012, 2013 ja 2016, mil ma peaministri ameti Reformierakonnalt üle võtsin. Seega ei ole kuidagi võimalik nimetada mind puudujäägiga eelarvete algatajaks. See "au" ei kuulu mulle.

Rõhutan, et minu juhtimisel pidas valitsus alati kinni Euroopa Liidu eelarvereeglitest. Mingist liigsest "prassimisest" ei saanud juttugi olla. Samal ajal ei pidanud me õigeks, et Eesti eelarvereeglid olid Euroopa Liidu omadest märksa rangemad. See oli Reformierakonna poliitiline valik.

Mina ja toonased koalitsioonipartnerid pooldasime seda, et kogu ühisturul ehk "üle platsi" mängitakse samade, ühiselt kokku lepitud reeglite järgi. Mõõdukas puudujääk annab riigile vajaduse korral rohkem manööverdamisruumi majandustsükli tasandamiseks ja majanduskasvu toetamiseks. Seda kinnitab ka asjaolu, et aastatel 2017–2019, mil eelarve oli kuni pooleprotsendilises puudujäägis, vähenes Eesti riigivõla suhe SKP-sse 8,9 protsendilt 8,3 protsendini.

Aasta 2020 väärib kindlasti eraldi ja põhjalikumat käsitlust. Ansipi toodud numbrid, et tol aastal ulatus eelarvepuudujääk üle viie protsendi SKP-st ning võlakoormus kasvas ühe aastaga ligi kümne protsendi võrra SKP-st, on õiged. Kuid just siin muutub meenutus valikuliseks.

Võtan sõltumatu arbiitri rolli Eesti eelarvenõukogu, kes kinnitas juba toona, et minu juhitud valitsus koostas 2020. aasta riigieelarve nii, et nominaalne eelarvepositsioon oleks tasakaalus. 2020. aasta kevadel selgus aga, et eesmärk jääb koroonakriisi tõttu saavutamata.

Koroonakriisi puhkemisel käivitati Euroopa Liidu tasemel eelarvereeglite vabastusklausel ning Eesti valitsus ei seadnud enam 2020. aasta eelarvepuudujäägile kindlat arvulist eesmärki. Kevadel ja suvel koostatud prognoose ümbritses erakordselt suur ebakindlus.

Rahandusministeeriumi tolle aasta kevadprognoosi järgi võis valitsussektori 2020. aasta eelarvepuudujääk ulatuda koguni kümne protsendini SKP-st. Nii vabastusklausli rakendamine kui ka varasematest eelarve-eesmärkidest loobumine olid eelarvenõukogu hinnangul koroonakriisi mõju leevendamiseks põhjendatud. Nagu matemaatikud ütlevad: M.O.T.T.

See, et majanduslangus ja eelarvepuudujääk kujunesid prognoositust oluliselt väiksemaks, väärib tunnustust, mitte hukkamõistu. Oodatust väiksem majanduslangus kajastus positiivselt ka eratarbimises ja tööturul. Olen selle üle siiralt uhke. Jõudsime vaktsiinid ära oodata ning tulime kriisist läbi oluliselt väiksemate kuludega kui paljud teised Euroopa Liidu riigid.

Täpsuse huvides mainin veel üht eelarvenõukogu hinnangut. Selle kohaselt ületasid valitsussektori kulud 2020. aasta lõpuks tulusid 1,3 miljardi euro võrra ning selle katmiseks tuli riigikassal suurendada riigivõlga. Kuna prognoosid nägid ette märksa sügavamat majanduslangust, kaasati laenuvahendeid ka varuga. Kujundlikult öeldes: kui maja põleb, siis võib suuremast veevarust olla palju abi.

Kokku võeti 2020. aastal võlakohustusi üle 2,8 miljardi euro. Sellest 575 miljoni euro ulatuses emiteeriti lühiajalisi võlakirju (millest 150 miljonit lunastati juba sama aasta jooksul). Lisaks emiteeriti 1,5 miljardi euro väärtuses pikaajalisi võlakirju ning võeti 750 miljoni euro väärtuses pikaajalist laenu Põhjamaade Investeerimispangalt. Kui 2019. aastal moodustas riigivõlg 8,4 protsenti SKP-st, siis 2020. aasta lõpuks oli Eesti valitsussektori võlakoormus 4,95 miljardit eurot ehk 18,2 protsenti SKP-st.

Peamised rõhuasetused on selged. Laenu võeti varuga ning riigivõlg suurenes enam, kui oli vaja puudujäägi rahastamiseks. Kriisiaastate otsused olid vältimatud ja vastutustundlikud. Eesti võlakoormus jäi minu juhtimisel Euroopa Liidu madalaimaks ning laenude teenindamis kulu oli nullilähedane.

Ükskõik kui palju Reformierakond ka ei püüaks oma praeguse vastutustundetuse süüd minu kaela veeretada, see lihtsalt ei päde.

Rahandusministeeriumi tänavuse kevadprognoosi kohaselt ulatub valitsussektori järgmise nelja aasta, 2026‒2029, keskmine eelarvepuudujääk 4,5 protsendini SKP-st ehk kahe või enam miljardi euroni aastas ja riigi võlakoormus kasvab väga kiiresti.

Tõsi, ka praegu kehtib Euroopa Liidus kaitsekulude suurendamiseks mõeldud vabastusklausel, aga see võimaldab ajutiselt suurendada puudujääki üksnes kaitsekulude tõttu kuni 1,5 protsenti SKP-st ning kehtib vaid 2028. aastani. Seda, et näiteks maksuküüru kaotamise tõttu kasvatati samal ajal eelarvepuudujääk 700 miljoni euro võrra, on raske õigustada.

Hea oli muidugi kuulda, et isegi osav numbritega manipuleerimine ei suutnud veenda ei saatejuhti ega kuulajad. Saates korraldatud küsitluse järgi pidas 47 protsenti vastajatest riigivõla kasvatamises peamiseks vastutajaks Kristen Michalit ning 29 protsenti Kaia Kallast. Vanasõna ütleb tabavalt, et tõde tõuseb, vale vajub.

Eesti rahanduse probleemid ei lahene näpuga teistele näidates. Reformierakonnal tuleb ikka tõsiselt peeglisse vaadata. Eesti rahandus vajab tõsist, sisulist ja faktipõhist arutelu.