Räägime Vikerraadio "Reedeses intervjuus" nende inimeste tööst, kelle missioon on lahingute käigus viga saanud võitlejate ja tsiviilisikute päästmine. Stuudios on veresoontekirurg, sõjakirurg ja reservohvitser doktor Tiit Meren.

Üks võimsamaid sõjafilme, mida mina olen näinud, on 2016. aastal vändatud Mel Gibsoni "Hacksaw Ridge'i lahing". See on tõsielul põhinev lugu sõjaväemeedikust Desmond Dossist, kes päästis Teises maailmasõjas Okinawal ühe lahingu käigus 75 meest, ilma et oleks kordagi ise relva kasutanud või tulistanud. Desmond Doss oli mees, kes polnud usuliste veendumuste tõttu nõus relva kasutama, aga läks ikkagi vabatahtlikult sõtta, sest tundis selleks moraalset kohustust. Ta õppis sõjaväemeedikuks, uskudes, et sõda kui niisugune on õiglane, aga tapmine väär.
Ukraina peab praegu samamoodi õiglast sõda, mis toob kirjeldamatuid kannatusi ja kus võitlejate kõrval täidavad iga päev oma moraalset kohustust kümned tuhanded sõjaväemeedikud. Doktor Tiit Meren, kas te olete filmi "Hacksaw Ridge'i lahing" näinud?

Kui sügavalt järele mõtlen, siis olen tõesti tükk aega tagasi seda näinud.

Kas selline moraalidilemma, kus sõda saab õigustada, aga relvakandmist mitte, tuleb inimühiskonnas sageli ette? Kas inimesed, kes selle probleemiga sisimas kokku puutuvad, ongi need, kes jõuavad sõtta sõjaväemeedikutena?

Kõige lihtsam näide on, et ka Afganistanis, kui olukord läks keeruliseks, oli püstol vöö peal. Küsimus on selles, et kui arst toimetab sõjaväehaiglas, siis millal ta võib või peaks relva kasutama.

See on väga hea küsimus. Ilmselgelt mitte patsiendi peal.

Jah, aga mitte ainult head poisid ei saa viga. Kui paha poiss suudetakse kinni võtta ja ta tuuakse haiglasse, on meedikute kohus talle eluvaim sisse puhuda ning siis ta läheb intervjuuks vastavate teenistuste kätte, aga seal võib kõiksugu intsidente tekkida, seega ka sellele küsimusele on raske vastata, millal peaks arst relva kasutama, kui paha poiss käest läheb.

Mees, kellest ma alguses rääkisin, Desmond Doss – temal olid usulised veendumused, mis ei lubanud relva kasutada, siiski läks ta meedikuks, et päästa inimesi, lihtsalt ta ei võidelnud vaenlasega, tema missioon oli tuua inimesed, oma kaasvõitlejad, sealt võimalikult elusalt välja. Jaapanlased jättis ta teisejärguliseks. Kui tihti seda tegelikult sõjas ette tuleb, et sa pead ka vastast ravima?

Kui tavalised inimesed vaatavad filme või kuulavad saateid ja kui vahel öeldakse, et vange ei võetud, siis diplomaatiliselt see tähendabki, et hädasolev vastaspool jäetakse hätta. Nagu juba jõudsin nimetada, siis Afganistanis korjati kõik vigastada saanud pahad poisid üles ja toodi haiglasse. Tänapäeval tahab luure pahadelt poistelt informatsiooni saada ja seetõttu korjatakse nad üles. Meie meedikutena tõesti toimetame – on ta siis oma või võõras – kõige parema äranägemise järgi.

Millal te Afganistanis olite?

Kaks korda, aastatel 2007 ja 2008.

Camp Bastionis?

Jah, Briti sõjaväehaiglas. Olin juhtumisi esimese eestlasena katsetamas, kas eestlased suudavad ka sellises situatsioonis – kus ümberringi on sõda ja lahingutegevus ning ka brittide äärmine pedantsus ja täpsus – vastu pidada.

Kas suutsid?

Kui ma ära tulin ja lõpuõhtul meeskonnale kartulisalatit pakkusin, mis brittide näod algul imelikuks kiskus, ütlesid nad siiski, et on nüüd veendunud, et järgmine eestlane võib tulla.

Kas see, et te brittidega nii hästi läbi saite – kogu Eesti missioon, mitte ainult meedikud, vaid ka võitlejad – on põhjus, miks te olete Briti sõjaväemeedikute ühingu liige?

Jah, eks usaldus ja relvavendlus võidetakse kätte keerulistes olukordades. Brittide tüüpiline ütlus oli, et ühel päeval oled meeskonnaliige, järgmisel päeval määratakse sind võib-olla üksuse juhiks ning nende ütlus oli ka see, et pagana eestlane – tal on vahel isegi vingemad mustad naljad kui meil, brittidel.

Seal on mitu komponenti, mis võis brittidele meeldima hakata, aga lõppresultaadina olid nii Eesti meedikud kui ka Eesti sõdalased ameeriklaste ja brittide juures väga kõrges hinnas, sest nende peale võis loota. Kui lahinguüksusele anti käsk, siis teiste riikide võitlejad küsisid vahel: "Oot-oot, kas me võime seda ja seda teha ja lasta?", siis eestlastel oli see volitus maksimaalne. Kui eestlastele anti käsk, täitsid nad ülesande, tulid oma posti tagasi ja siis öeldi: "Vaadake, eestlased – ei mingit küsimust, ei mingit virinat. Ülesanne täidetud."

Lisaks Briti sõjameedikute ühingu liikmelisusele olete ka NATO sõjaväearstide organisatsiooni esindaja Eestist. Mida see organisatsioon endast kujutab ja millised on teie ülesanded?

Ma liitusin sellega juba 20 aastat tagasi. Kuni 2022. aastani, kui me üritasime avalikus meedias tsiviilühiskonnale rääkida, kuidas tsiviilhaiglad võiksid kriisi tekkides käituda, vaatasid kõik meid imelikult. Kuid tänasel päeval on see üsna loomulik asi, et eri riikidel on kriisiks erinev valmisolek. See NATO reservohvitseride meditsiiniorganisatsioon kooskõlastab, briifib ja koolitab eri riikide tsiviil- ja sõjaväemeedikuid selleks, et kriisi puhkedes oskaksid nad asjalikult tegutseda.

Kriis on meile suhteliselt lähedal – Ukrainas toimub juba neli aastat ja viis kuud täiemahuline sõda. Tavaliselt öeldakse, et järgmiseks sõjaks valmistutakse eelmise sõja baasil ning tulevikusõjaks ei suuda keegi end ette valmistada.
Minu küsimuse mõte johtubki sellest: kui palju on sõjameditsiin selle nelja ja poole aasta jooksul muutunud, mil ukrainlased vabadussõda peavad?

Kui nimetan Esimese ja Teise maailmasõja, Afganistani sõja, Lahesõja või mis tahes muu kriisikonflikti kogemused, millest meedikud on õppinud, siis tänasel päeval – kuna Eesti on Ukrainale nõnda lähedane relvavend – tundub, et Ukraina luure usaldab Eestile üsna palju sõjalist informatsiooni. Selle alusel saavad ka meedikud iga paari nädala tagant oma tegevustaktikaid korrigeerida. Sõjal Ukrainas on meie jaoks õppimise mõttes kolossaalselt suur tähtsus.

Küsimust esitades pidasin pigem silmas, kuidas on muutunud sõja iseloom, sellest tingitud vigastused, nende ravimine ja kõik järgnev. Esimeses maailmasõjas kasutati palju gaasi, Teises maailmasõjas olid suured tankilahingud ja pommilained tõid kaasa laskevigastusi ning Vietnami sõjas kasutati muu hulgas napalmi. Kuidas mõjutab sõjapidamise muutumine vigastuste iseloomu, ravi ja evakuatsiooni?

Ukrainas kohtab laskevigastusi suure tõenäosusega harva, seal on plahvatused ja põlemised. Plahvatused on sellised, et kui temperatuur on väga kõrge, on küsimus, kas sealt üldse leiab kõrbenud inimvare või mitte.

Vigastused on tõesti hoopis teistsugused. Kui avalik rahvusvaheline meedia näitab tsiviilobjekti tulistamist – purunevad aknad ja lendavad klaasikillud –, siis meie nimetame neid penetreerivateks ehk läbistavateks killuvigastusteks.

Meilgi öeldakse, et olge kahe seina vahel ja ärge seiske klaasi lähedal. Kujutage ette, kui käib plahvatus ja klaasikillud lendavad inimese sisse – miljon kildu inimese sees! Sellist inimest on väga keeruline elule aidata. Nii et muutused on kolossaalsed.

Üks muutus, millest hästi palju räägitakse, on see, et tänapäeva sõda on droonisõda. Su pea kohal sumiseb kogu aeg midagi ja selle sumiseja küljes võib olla lõhkekeha, mis sulle pähe visatakse. Klassikalist rindejoont, kus ühes kaevikus on ühed ja teises teised ning vahemaa on 50–100 meetrit, enam ei ole. Vahemaa on muutunud hästi pikaks, surmatsoon on 15–20 kilomeetrit. Kuidas meedikud seal toimetavad?

See on ülimalt keeruline, ülimalt ohtlik ja ülimalt ohvriterohke. Kui Afganistani konflikt lõpule jõudis, oli meditsiinimaailmas käibel "kuldse tunni" mõiste. See tähendas, et kui esimese tunni jooksul saad vigastatu kätte ja tal verejooksu pidama ning elulised funktsioonid taastada, jääb inimene ellu.

Tänapäeval, kui droon kogu aeg pea kohal sumiseb, on tehtud arvutused: läheb kuskil 9–10 tundi, enne kui meedik jõuab vigastatuni. Selle aja peale on enamik vigastatutest tõenäoliselt surnud. Tuleb kasutada hoopis eriüksuste taktikat – kuidas aidata haigeid, kui nad on 8–10 tundi ilma abita lahinguväljal või kuskil mujal haavatuna vedelnud. See on hoopis teine taktika. Samas annab see tohutuid võimalusi meditsiinitööstuse innovatsiooniks.

Võitlejate külge võiks riputada elektroonilised seadmed, kui ta saab vigastada, saab kogu aeg informatsiooni, kas ta on elus ja millised vigastused tal on. Innovatsioonile on tohutult palju ruumi.

Ehk "kuldsest tunnist" me tänapäeval enam ei räägi.

Kahjuks mitte.

Räägime pigem "kuldsest päevast". Minu arusaamist mööda tähendab see, et esmatähtis pole vigastatu kiiresti arsti juurde saamine, vaid kuidagimoodi verejooksu peatamine ja haavade kinni saamine. See muudab kohapeal, mitte välihaiglas toimetavate parameedikute ehk rindemeedikute ülesandeid.

See tundus kolossaalne revolutsioon, kui Afganistanis lendas kopter pool tundi, aga jõudis lennata päris kaugele, ning sageli juhtus, et kui kopter vigastatu peale võttis, sai ta vereülekande õhus, enne haiglasse jõudmist. Täna, kui see võtab kaheksa, üheksa või kümme tundi, on veri juba välja jooksnud ja pole enam midagi teha. Vigastuste ja tegevuse laad on muutunud improvisatoorsemaks.

Tolles filmis, millest me alguses rääkisime, kui kangelane Desmond Doss fikseeris haavatu verejooksu ja lasi ta köitega kaljuservalt alla, siis nüüd inimesed, kes konkreetselt lahinguväljal toimetavad, ei saagi enam haavatu juurde. Võitleja enda oskused omaenda vigastustega akuutselt toime tulla on muutunud olulisemaks.

Kaitseväes on lahingupaarilise mõiste: lahingupaarilised jälgivad teineteist – kui üks saab pihta, siis teine kohe aitab.

Võib-olla tasuks mainida Genfi konventsiooni. Esimese ja Teise maailmasõja ajal tõenäoliselt austati, kui oli punase ristiga auto, meedikukott või Punase Risti märk käevarrel – siis ei tulistatud. Samuti ei tulistatud valge lipu väljatõmbamisel.

Tänapäeval on vastupidi. Juba Afganistanis, kui suur Chinook-helikopter lendas, kõhu all punane rist, üritasid pahad poisid sellele Stingeriga pihta saada, sest mõelge vaid – sellega on evakueerimise meetod kaotatud ja hulk meedikuid tapetud. Need on hoopis uued olukorrad, kus vastase poolt kasutatakse lubamatuid taktikaid.

Parameedik enam haavatud võitleja juurde ei jõua, aga nüüd kasutatakse selleks juba maismaadroone, mida juhitakse eemalt. Tekib lihtne küsimus: kuidas suudab haavatu, kes ei ole liikumisvõimeline, ennast selle drooni peale lohistada?

Tavalisele tsiviilinimesele tundub järgmine lause mõistetamatu, antihumaanne või mis iganes, aga tegelikult on tõesti niiviisi, et kui maismaadroon saadetakse lahinguväljale ja ta jõuab vigastatu juurde, kes on nii raskelt puruks, et ei jõua raami peale ronida, siis ta paraku jääbki sinna. Ükski meedik tema juurde minna ei saa.

See moodustabki kriteeriumi, kes jääb ellu ja kes mitte: kui suudad viimast jõudu kokku võttes ennast drooni raami peale veeretada, tuuakse sind ära ja jääd ellu. Kui ei jõua, oled läinud.

Vigastuste iseloomust lähtudes on minu jaoks moraalne küsimus: kas ilma käteta, jalgadeta ja nägemise kaotanud inimeste vaatest on nende päästmine üldse õige tegu? See võib olla karm küsimus, aga usun, et meedikud puutuvad sellega iga päev kokku.

Afganistanis ei saanud küll öelda, et see oleks olnud igapäevane tegevus, aga väga sageli juhtus nii, et meie kohus oli puhuda puruks lastud kehale eluvaim sisse ja see õnnestus tänapäeva tehnoloogiate, trikkide ja meetodite abil üsna hästi. Sageli tuli järgmisel nädalal satelliitkonverentsil sõnum: "Kuulge, sellel lihakehal, kelle te ellu jätsite ja Birminghami toimetasite, läheb päris hästi."

Aga kui ma liikusin Inglismaal ja nägin noori inimesi, kes polnud abielus, aga kellel oli tüdruksõber ja võib-olla laps, siis oli tähtis need inimvared teatud aja elus hoida, sest kui abikaasale sai vormistada sotsiaalsed garantiid, toimus abiellu pühitsemine sealsamas haiglavoodis. Noor vigastatu suri küll ära, aga perekonnal olid sotsiaalsed garantiid ja lapsel sümboolselt isa olemas.
Need on keerulised küsimused, aga sõjas tuleb sageli läheneda väga pragmaatiliselt.

Kuidas saab üldse sõda õigustada või sõda olla õiglane, kui tapmine ja vigastamine on väär?

Arstina oli huvitav jälgida ameeriklaste ja brittide sõjapsühholooge, kui nad oma üksusi briifisid teemal, kuidas vastast tappa. Öeldi, et kui sulle on antud ülesandeks mingi punkt ära võtta ja vaenlased sealt likvideerida, siis sa tegutsed ilma igasuguse emotsioonita. See on kõige parem lahendus "ohvrile" ja kõige parem sellele, kes lahinguülesannet täidab.

Kui Saddam Hussein hukati, oli hukkamise juures šiiitide seltskond ning käis paras sõjatants. Siis öeldi, et niimoodi ei peaks vaenlast või vastaste pealikku tapma. See kõlab võib-olla kehvalt, aga isegi tappa võib inimlikult.

See kõlab üsna ebainimlikult. Ka neile, kes on sunnitud sõjas teist inimest tapma, ei möödu see jälgi jätmata. Siit tulevadki posttraumaatilised stressid ja muu. Öeldakse, et sõjas olemine, lisaks sellele, et ta võib kaasa tuua füüsilisi vigastusi, toob igal juhul kaasa psühholoogilisi ja vaimseid vigastusi.

Camp Bastionis oli ka väike Eesti laager. Kui ma õhtul sinna läksin, siis mina meedikuna, nagu juba jutuks oli, ei võidelnud lahinguväljal, vaid üritasin vigastatutele abi anda ja neid päästa, oli ta meie oma või vastane. Aga Eesti võitlejad vaatasid minu poole imelikult, kui tuli anonüümselt jutuks, millisest olukorrast üks või teine vigastatu oli toodud. Eesti võitlejad ütlesid, et kui nad näevad, et neid paarikümne või paarisaja meetri kauguselt sihitakse ja kui nad suudavad kiiremini päästikule vajutada, siis nemad jäävad ellu.

Meedik ja lahingväelane käsitlevad tapmistööd tõesti väga erinevalt. Need on eri viisid, kuidas teist inimest teise ilma saata ja omaenda eksistentsi garanteerida.

Venemaa on nelja aasta ja viie kuuga sõjas kaotanud hinnanguliselt 1,4 miljonit (inimest), nendest umbes pool miljonit on saanud surma, teine pool miljonit raskelt vigastada. Ukraina poolel on numbrid hinnanguliselt üle kahe korra madalamad, aga riik ka väiksem. Olen uudistest ja analüüsidest aru saanud, et Venemaa haavatud võitlejate suremus on oluliselt suurem. Millest see tuleb – kas asi on lihtsalt selles, et nende lahingumeditsiin on kehvem või nad ei hooli oma inimestest? Mis on kõige suurem erinevus?

See on see Vene imperiaalne ambitsioon ja tundub, kui avalik informatsioon tõesti tõele vastab, mis ka rahvusvahelises meedias liigub, et Vene pool ei arvesta (inimesega), nende jaoks on tähtis ülesande täitmine, mingi poliitilise ambitsiooni saavutamine mis iganes kaotuste hinnaga.

Kui me mõtleme tagasi Talvesõjale, kuidas sealgi sai kolossaalne hulk venelasi surma – soomlased kehitasid õlgu ja kortsutasid kulmu, öeldes: "Meie küll omasid niimoodi kahurilihana lahingusse ei saada", siis jah, selline tundub olevat Vene poole suhtumine.

Olen olnud huvitavas olukorras, kui sain Pirogovi konverentsile Tartus kutsuda oma pealiku, Briti tuntud sõjahundi, esinema ning samal ajal oli seal Peterburi sõjaväeakadeemiast üks noor kirurg, kes tundus olevat asjalik vend.

Kindlasti on meditsiiniteenistus – julgen arvata – tasemel, aga kui neil on hoopis teine lähenemisviis, siis loomulikult on kaotused kolossaalselt suured. Kuna lähenemisnurk on teine, siis pole meedikutel võimalik seda tõenäoliselt väga palju parandada.

Venemaa on suur ja rahvaarv võrreldes Ukrainaga suur, aga isegi üle poole miljoni raskelt viga saanud, ilma käteta ja jalgadeta või põrutada saanud inimese on ühiskonna jaoks ikkagi tohutu koorem.

Minu meelest on päris hea võrdlus Hiina ühe lapse poliitikaga, kus üritati saavutada, et perekonda jääks üks laps ja seegi meessoost, kuid täna ägab Hiina selle all, et meestel pole naisi võtta.

Täpselt sama on praegu Vene poolel, kui konflikt peaks ühele poole saama, siis kuidas nad suudavad kompenseerida kolossaalse noorte meeste defitsiidi ühiskonnas.
Juba need on ülesanded, millele on väga raske näha head ja tulusat lahendust.

Ukrainlastel ei ole olukord kergem. Jah, raskelt viga saanuid on vähem, aga ikkagi.

Aga tundub, et nende lähenemisnurk on selles mõttes inimlikum, et nad hoolivad inimestest ja üritavad neid päästa. Noh, see võib ka mitte päris õige jutt olla, aga kui vaadata neid niinimetatud liikuvaid krematooriumiaparaate Vene poole peal – põletatakse surnuid, et ei peaks peredele kompensatsiooni maksma –, siis see näitab elementaarset lähenemisnurka.

Teine küsimus on, kuidas nende inimestega pärast ühiskonnas hakkama saada – kas nad lihtsalt peidetakse ära, sest tavalisel inimesel on psühholoogiliselt valus ja ebamugav vaadata invaliidi liikumas, midagi ei ole teha. Ma mäletan oma nooruspõlvest – sellest on hulga aastaid möödas –, kui olin Nõukogude armees ja sattusin Peterburi, toonase Leningradi lähedale sõjaväehaiglasse ning parasjagu käis Afganistani sõda. Seal olid mõned noored mehed, kes olid Afganistanist toodud, kellel olid jäsemed amputeeritud ja mitte keegi ei tahtnud nendega suhelda. Nad ise ka ei tahtnud suhelda. Selge see, et noor mees ja tohutu trauma üle elanud, aga nad kuidagi lükati ära. Kas tänapäeval on see üldse variant? Vene ühiskonnas võib-olla on. Aga kuidas ühiskond kõigi nende inimestega hakkama saab?

Kõigepealt kõneleksin kolm rida Suurbritannias nähtust. Seal olid need ilma käteta ja jalgadeta veel elusad kehad, kus iga voodi juures oli kas naine või pruut. Seal sai tegelikult selgeks, kui palju üritati teha taastusravi, psühholoogilist ja füüsilist. Jah, ega ükski riik – ei Ameerika Ühendriigid ega Suurbritannia – ei suutnud mitmed ja mitmed aastaid kestvalt neid ravi- ja taastumisarveid kinni maksta ning sellepärast ütlevad kõikide riikide veteranid ühel hetkel, et meid on unustatud.

Aga ma siiski arvan, et Lääne ühiskonnas on humaansus ja kaastunne kordades suurem kui Venemaal.

Kas ka meil?

Arvan küll. Loomulikult, mõne vigastatu trauma on selline, et ta saab sellest kergemini üle, teine raskemini ning see, kes raskemini üle saab, võib oma kõnelustes ja intervjuudes taastumise süsteemi mustata ja öelda, et see on ebapiisav. See kindlasti ongi ebapiisav, sest üleelamisi, mida võitlejad lahinguväljal kogevad, ongi väga raske klattida.

Aga veel kord, arvan, et Lääne ühiskondades – nii palju, kui ma eri NATO riikide meedikutega olen vestelnud ja nende ettekandeid kuulanud – on suhtumine üsna humaanne. Nii palju, kui raha seda võimaldab.

Kui me räägime füüsilistest vigastustest, siis see on üks asi, see paistab silma, sellega saab tegeleda, sa saad kaastunnet välja näidata ja nii edasi, aga vaimne pool ehk posttraumaatilise stressi käes kannatajad, millega on ka Eesti ühiskond kokku puutunud: veteranide enesehävituslik käitumine – on see siis alkoholism, enesetapud, kahjuks äärmuslikumatel juhtudel ka laiendatud enesetapud. Nende inimeste mõistmine ühiskonnas on minu jaoks veel kõige suurem probleem. Me ei saa ju lihtsalt öelda, et see on nende inimeste endi asi, ja vaadata seda vaikides pealt. Mida peaks ühiskond laiemalt tegema, et selliseid väga äärmuslikke asju ei juhtuks?

Ma tahaksin selle seltskonna, kes on käinud missioonil ja olnud lahinguolukorras, lüüa kaheks. Ühed on sellise närvikavaga võitlejad, kelle puhul – nagu eestlastel – on sageli tavaline see, et ollakse viiendat, kuuendat või seitsmendat korda missioonil. Võib-olla kõlab see heatahtliku huumoriga, aga kui abikaasad tulid endistele pealikele ütlema, et kuulge, saatke mu mees jälle Afganistani rindele, kuna ta muutub rahuolukorras väga närviliseks, siis need vennad tulevad omadega toime.

Loomulikult on minu käestki küsitud, kuidas mõjus kõik see, mida Afganistanis näha sai ja kuidas posttraumaatiline stress on. Ega see tõesti olnud külastus Estonia teatrisse balletti vaatama, et järgmisel hommikul mõtled, küll oli võimas muusika ja kena liikumine.

Eks inimesed saavad aru, miks see kõik toimub. Sinna liitub natukene ka see, kui Eesti võitlejate käest küsiti – kuna Eesti on nii väike riik –, et miks teie võitlejad siin Afganistanis on. Sageli vastas Eesti võitleja inglise keelt rääkivale ajakirjanikule: "Ma kaitsen siin Eesti iseseisvust." Selle peale ajakirjanikud neelatasid ja ütlesid: "Ahah."
Nii et meie motivatsioon seal olla oli natukene teine kui võib-olla ameeriklasel, britil või taanlasel.

Võitlejatel küll, kuid kas meie ühiskonnal on piisavalt mõistmist.

Kirurgi ja arstina, selle alaga kokku puutujana pean sageli tegelema veteranide vigastuste, järelravi ja muuga. Ma siiski arvan, et veteranide silmist on näha, et neist hoolitakse.

Minge palun kõndige Magdaleena haigla ümber, te näete Ukraina vigastatud, kes käivad uhkelt ühe või kahe jala proteesiga, seda on kaugelt näha, metallosad on nähtaval. Mulle tundub, et ka need vennad on rahul sellega, et ühiskond neid aktsepteerib.

Kui me juhtume ühte lifti, siis ma olen ikka öelnud: "Jõudu teile, relvavennad, ma olen Afganistanis käinud!" Neile tähendab see väga palju.

Kas see on üleskutse ka tavalisele Eesti inimesele, et nähes võitlejat, kes on näiteks proteesitud, siis võiks talle austust välja näidata, et me mõistame, et ajad meie asja?

Absoluutselt! Tegelikult tuleb ajakirjanike kaudu sõnumeid ka Venemaalt: kui nähakse, et oled vigastatud, ja saadakse aru, et oled tulnud Ukrainast, siis mis sest, et meie mõistes see ei sobi meile – et nad ukrainlastega võitlevad –, aga ka Venemaal on siiski austus, et Ukrainast tulnud võitlejale öeldakse: "Au talle!" See tundub teatud määral olevat üldhumaanne hoiak.

Samas on sotsiaalmeedias levinud üsna palju ka selliseid kaadreid, kus sõjaliselt erioperatsioonilt tulnud nõuavad ühiskonna liikmetelt erilist austust väga kõvahäälselt ja rusikaid kasutades.

See on vana jahilugu. Kui sa ei nõua, vaid sul on terakene alandlikkust, siis sa jõuad paremini sihile kui siis, kui trambid jalgu ja nõuad oma õigust.

On öeldud, et sõda Ukrainas kujuneb tõenäoliselt Euroopa suurimaks sõjaveteranide ja raske traumaga patsientide rehabilitatsiooniprojektiks alates Teisest maailmasõjast ning ilmselt see nii ongi – selle mõju kestab arvatavasti aastakümneid ka pärast seda, kui sõda ühel või teisel kombel läbi saab. Kui pikk see protsess olla võib ja mismoodi muudab see, kui üldse, ühiskondlike kokkulepete aluseid?

Nii nagu mu Briti kolleegid ütlevad: see the bright side of life ehk vaadake elu paremat poolt. See vigastatute hulk Euroopas põhjustab tõenäoliselt kolossaalselt positiivse innovatsioonilaine meditsiinitööstuses: üritatakse käiku panna igasuguseid proteese ja asendusvahendeid, ravi- ja järelravimeetodeid ning psühholoogilise toestamise meetodeid. Nii et tegelikult võikski vaadata positiivset poolt.

Mulle tundub, vaadates ka ukrainlasi, kes Eestiski ravil on, et perekondade toetus tähendab väga palju. Nähes naisi, kelle mehel on üks või mõlemad jalad läinud ja ta liigub ratastooliga, kui kiindunud on naine, et näed, mees tuli ikkagi tagasi, ta on olemas!

See ei kõla võib-olla hästi, aga on väga eluline: kui Afganistanis tõi kopter vigastatud inimese, kes oli astunud miinile, mille tagajärjel olid mõlemad jalad läinud, siis Briti või Ameerika sõduri esimene küsimus oli: "What about my balls?" See tähendab, et kas mul on jalge vahel midagi alles, kas ma veel lapsi saan. Elusoov ja motivatsioon on siiski olemas, oled sa nii vigastatud kui tahes, ning perekonnaliikmete ja ühiskonna toetus mõjutab positiivselt.

Ma võiksin ju ka viriseda ja öelda, et oi, kui palju on vigastatuid, oi, kui halb ja keeruline kõik on. New Yorgi börsimaaklerid on ka kogu aeg õnnetud, kuna nad arvavad, et neil on arvel liiga vähe raha, aga tavalisele inimesele tundub, et seda rahahulka ei saa isegi veoautoga ära vedada. Õnnelikuks saamine on alati suhteline asi.

See on mõneti paradoksaalne lähenemine, et suur hulk sõjas vigastatuid või tapetud inimesi mõjub ühiskonnale kuidagimoodi positiivselt.

Jah, aga niisuguse veidra reaalsuse tekitamine, et igavene rahu peaks kestma ja inimesed ei tohiks üksteisele halba teha, on ju võltsreaalsus. Kui ma räägin oma heade tuttavate, ajalooharidusega Eesti kirjanikega, siis eravestluses ütlevad nad kõik, et ajalugu on kulg ühest sõjast järgmiseni. Ja kuigi see kõlab kehvalt, on igas sõjas head ja halvad pooled.

Selle jutu kokkuvõtteks peab ütlema, et sõda toob üsna kiirelt inimestele talupojamõistuse kahe kõrva vahele. Kui saime kümme-viisteist aastat tagasi NATO kohtumisel eri maade ohvitseridega kokku, siis paljud ütlesid, et pagan, heaoluriigi kestmine rikub tavainimeste mõistuse ja mõtteviisi niivõrd ära, et kui Euroopas oleks kas või nädal aega sõda, siis saaksid inimesed aru: nüüd ei ole vigisemiseks aega, nüüd tuleb enda, oma perekonna, küla, linna või haigla eest hoolitseda. Kui selline muremõte pähe tuleb, on talupojamõistus taas kahe kõrva vahel ja inimesed hakkavad jälle normaalselt tegutsema.

Ega see hosianna-laulmine igipõlisest rahust ole võimalik – see muudab inimesed võitlusvõimetuks. Kui praegu öeldakse ka, et miks te räägite sõjast ja kriisist nii palju, siis see ei ole mingi sõjahüsteeria tekitamine, vaid inimestes valmiduse tekitamine. Et kui läheb jamaks, siis ei kaotata närvi, vaid tehakse liigutused üks, kaks, kolm: kuidas ma pean toimetama iseenda ja oma perega, kuhu liikuma ning mida tegema.

Kui inimene valmistub vaikselt võimalikuks kriisiks, mida ei pruugi Eestisse üldse tulla, siis ta on aktiivselt tegev ega hakka mingisuguseid ullikesi mõtteid kombineerima, et ei tea, mis siis juhtub, kui jamaks läheb, vaid siis tuleb teha liigutused üks, kaks ja kolm.

Ma kujutan ette, et teie viimane mõttekäik ajab paadunud patsifisti ja humanisti täiesti hulluks. Aga tõepoolest, natukene võib siin tuua paralleeli metsatulekahjuga: kui vana mets mingi välgulöögi tagajärjel ära põleb, siis tuleb uus, noor ja kasvav mets peale ning asi muutub paremaks. Erinevus on muidugi selles, et kahjuks on sõja puhul tegemist inimestega ja iga inimene on teatavasti väärtus.

Kuid moraalne küsimus – sõda versus rahu, tapmine versus parandamine... Nendes kategooriates kulgemine ja liikumine on tavainimese jaoks ilmselt väga keeruline. Kas arstidel, eriti sõjaväearstidel, on suhtumine teistsugune ja pragmaatilisem?

Kindlasti, sest me oleme endale aru andnud, et tahame või ei taha – inimese arengulugu liigub ühest katastroofist järgmiseni. Ja kui see katastroof käes on, siis on nii, nagu britid õpetasid: kui esialgu tundub, et kõik on kaos ja midagi ei lähe korda, siis tuleb samm-sammult hakata kaoses korda looma. Sõjameedikud on selle kõik endale selgeks teinud.

Mulle meeldib rääkida ühest juhtumist, mil britid kutsusid mind Norrasse ühele suurele NATO miitingule, kus ka NATO riikide kaitsejõudude peaarstid koos olid. Ja britid ütlesid, et Tiit, esialgu ole vakka, aga kui me sulle märku anname, siis hakka rääkima sellest, mis te Eesti tsiviilhaiglates teete, et võimalikuks kriisiks valmistuda.

Kui see hetk kätte tuli, hakkasin ma nagu lihtne maamees rääkima, mida me üritame Eesti tsiviilhaiglatega teha – kuidas nad peaksid toimetama ja tegutsema, juhul kui tõesti peaks sõjaolukord tekkima. See oli päris põnev, kuidas kõik need NATO kaitsejõudude peaarstid vaatasid mind nagu mingisugust muinasjutuvestjat: "Noormees, räägi, räägi, laula, laula!"

Aga kui ma rääkisin üha rohkem, mida me üritame Eestis teha, siis nad küsisid, kas te tõesti valmistate rahuajal tsiviilarste niimoodi ette. Saalis oli loomulikult ka Briti meedikuid, kes ütlesid: "Kuulge, te vist ei ole eestlastega varem tegemist teinud! Mida lähemale Vene piirile, seda riskiteadlikumad ja konfliktiteadlikumad on riigid, rahvad ja kaitseväed."

Prantsusmaal, Hispaanias või Portugalis suhtutakse võimaliku kriisi tekkimisse Euroopas loomulikult õlgu kehitavalt ja sama on ka meedikute seas. Nad ütlesid, et Lääne-Euroopas ei ole mõtet hakatagi tsiviilmeedikutele rääkima, kuidas valmistuda ja mida teha, kui sõjaks läheb.

Ainukene väga hea näide on minu meelest Soome – nad on kogu aeg vakka olnud, samas kogu aeg valmistunud. Nüüd on neil kaljude sisse kaevatud sadade kilomeetrite pikkuses suuri tunneleid, kuhu võib mitu miljonit elanikku paigutada ning kuhu teha sõjaväehaiglaid ja ladusid. Soomlased pole sellega kiidelnud ega uhkustanud. Kui nad NATO-sse tulid, siis öeldi, et nad on ette valmistamata, aga tegelikult on neil kõik ette valmistatud – soomlastelt on väga palju õppida.

Püüdke tavalisele kuulajale lihtsasti selgeks teha, millist praktilist kasu saab täna tavameditsiini korraldus sõjameditsiinist.

Saan jällegi öelda, et sellest on kolossaalselt palju kasu. Kuigi on palju neid, kes ütlevad, et see on jamajutt ja ma teen mingisugust sõjapropagandat. 

Kui Afganistanist hakkas Eesti arste ja õdesid koju Eestisse tagasi tulema ja nad läksid oma tsiviilhaiglasse tööle, oli kolleegide hämmastus ja vastuseis väga suur. Öeldi, et meil on siiski akadeemilised kriteeriumid ja guideline'id ehk ravijuhised, kuidas tegutseda, kuid te hakkate siin väga emotsionaalselt tegutsema – võib-olla ei pane kiires olukorras isegi operatsioonipesu selga, vaid vajutate näpu veritseva koha peale. Me ütlesime, et kui sa näed sõjaolukorras, et veri jookseb, siis vajutadki näpuga inimene jääb ellu.

Sõjameditsiin toob palju innovatsiooni ja hoopis lihtsustust senistesse akadeemilistesse guideline'idesse. Ka tsiviilhaiglatesse toodud haiged võidavad, sest nende ravi on palju efektiivsem ja parem. 

Kuidas akadeemilise meditsiini esindajad teisse ja teie juttu suhtuvad?

Lubage mul olla avameelne: ma tean, et kui ma siit stuudiost lähen, siis kindlasti tahaksid mõned mind auklikuks lasta. Aga kogu lugupidamisega akadeemiliste ringkondade suhtes – jah, need sõjameditsiini meetodid, lähenemisviisid ja käitumisviisid võivad tunduda bravuursed ning vastuvõetamatud, aga ometi säilitavad nad palju rohkem inimelusid.

Tüüpiline näide, mida olen ikka toonud: kui Rootsi välisministrit Anna Lindhi Stockholmi kesklinnas tulistati, siis teatas Rootsi meedia, et arstid üritavad neli tundi välisministri elu päästa ja operatsioon kestab. Järgmine teadete voor, kuus-seitse tundi ja operatsioon ikka kestab. Briti sõjakirurgid ütlesid selle peale: "Ainult tund võib esimene lõikus kesta, kas midagi läks untsu, et esimene lõikus nii pikalt kestab."

Need on asjad, mis akadeemilisele seltskonnale tunduvad esialgu, et nii küll ei käituta. Kuid sa üritad kõige keerulisema vigastuse kontrolli alla võtta ja suunad patsiendi avatud haavadega intensiivi – seal stabiliseeritakse haige seisund. Kui on stabiliseeritud, viiakse haige tagasi, tehakse järgmine remondifaas. Niimoodi etapi kaupa kannatab haige kirurgilise remondi üle. See on tohutu innovatsioon, mida senine akadeemiline guideline ette ei näinud.

Kas see tähendab, et iga akadeemiline arst peaks mingil kombel mõnel sõjameditsiini õppusel või ettevõtmises osalema?

Õnneks on Eesti meditsiin nii kaugele arenenud, et kui te võtate noore residendi, noore arsti, räägite temaga ning küsite: "Kuule, kui sul selline vigastus tuleb ja sa oled EMO-s valves, mis sa siis teed?", siis nad kõik teavad ja vastavad, et teevad nii ja nii. Ja siis nad küsivad vastu: "Aga mis seal sõjameditsiinis siis teistmoodi on?"

Ma ütlen: "Kullakesed, teil on ju juba kasutusel kõik NATO standardid!" Nii et akadeemilise seltskonna suhtes olin ma võib-olla natukene ülekohtune, sest noored on tegelikult just sellesama akadeemilise seltskonna poolt koolitatud.

Eesti haiglate EMO-des kasutataksegi juba sageli damage control surgery't ehk suure kahjustuse likvideerimise kirurgiat – mitte ei püüta kohe ühe lõikusega kõike lõpuni teha, vaid saadetakse patsiendi seisundi stabiliseerimiseks ta intensiivi, siis tuleb järgmine etapp remondist ja jälle intensiivi. Eestis on see juba toimiv praktika.

Tuletan meelde sedasama NATO kohtumist Norras, kus teiste riikide pealikud ütlesid, et neil ei ole võimalik tsiviilhaiglaid niimoodi ümber koolitada, siis tundub, et Eestis hakkab see võimalikuks osutuma.

Olete öelnud, et Eesti meditsiin on liiga suurte haiglate keskne ning kriitilises olukorras, eriti sõjaolukorras on see väga ohtlik. Piisab ühest tiib- või ballistilisest raketist ja seda suurt keskust ei ole enam. Milline oleks lahendus, et Eesti oleks nii-öelda löögikindlam?

Vastaksin selle esimesele poolele hoopis niimoodi: kuulan sageli Eestis erinevate elualade esindajaid, kes räägivad oma arengukavadest, ja sageli jääb mulje, nagu oleks meil ees viiskümmend aastat ideaalset rahuaega.

Kui ümberringi on maailm nii rahutu ja sõjaaldis, siis peaks ka Eestis seda arvestama. Me loodame, et meie territooriumile konflikti ei tule, aga selleks tuleb ikkagi valmistuda. Ja kui selleks on korralikult valmistutud, siis on hoopis lihtsam asjadega hakkama saada.

Vastuväide on tavaliselt see, et ühes suures haiglas on võimalik kõike tunduvalt paremini korraldada, selle eesmärgi nimel üritati ka uut Tallinna Haiglat ehitada, mille projekt on praeguseks peatatud.

Jumal tänatud! Ausalt öeldes sõdisime kõigi jäsemetega selle teema vastu, sest sõjaväenduse printsiip on hajutada. See tähendab, et kui sul on kõik hajutatud, kaasa arvatud haiglad, siis on nendele raske pihta saada. Kui on kaks suurt haiglat – Tartu Ülikooli Kliinikum ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla –, siis piisab lihtsalt nupuvajutusest: Iskander lendab Pihkva kandist alla poole tunni ning Tartu kliiniline linnak või PERH on kadunud. Ja mis siis teha?

Kõik, kes rääkisid, et Tallinna Haiglat on vaja – jah, kui ideaalne rahuaeg kestaks kolossaalselt pikalt, võiks sel teemal heietada. Aga selline klaasist ja metallist ehitis...

Ma saate alguses puudutasin teemat, missugused vigastused tekivad... Jestas, kui plahvatus toimub – missugune tohutu klaasivigastuste hulk! Nii et jumal tänatud, et sellist haiglat ei tule!

Hiljem võidakse ju öelda, et asjatult valmistusite sõjaks. Võib-olla tõesti saab viie või kümne aasta pärast öelda, et Eestisse ei tulnudki konflikti, aga me vähemalt valmistusime ning see on ikkagi mõistlikum käitumisviis kui see, et teeme oma arengukavad 10 ja 20 aasta peale nii, nagu ei juhtuks mitte midagi. See on vastutustundetu!

Kas see tähendab, et tegelikult peaks senisest rohkem arendama hoopis selliseid haiglaid nagu Haapsalu, Viljandi, Paide, Kuressaare või Kärdla?

Kuidas need ministrid täna ütlevadki, et ma ei tahaks nii selgelt väljenduda, et vaenlane ei saaks teada, mis meil mõttes on. Aga põhimõtteliselt nii on jah, et me peame riske lahjendama. Ukraina luureinformatsioon ütleb meile ju kogu aeg: "Lahjendage, lahjendage, ärge kogunege ühte kohta, sellepärast et siis on teid väga lihtne maatasa teha!"

Aitäh saatesse tulemast!

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.