Kuidas teile paistavad need otsused, mis president Volodõmõr Zelenski on nüüd teinud. Ta on ametist tagandanud nii kaitseminister Fedorovi kui ka relvajõudude ülemjuhataja Sõrskõi. Mida sellest kõigest järeldada?

Praegu tundub kõrvalt vaadates, olemata nende kõneluste juures, mida president Zelenski on seal nüüd kuus päeva pidanud, et valitsuse vahetus oli eelkõige motiveeritud soovist lahendada tekkinud vastuolu kaitseväe juhataja ja kaitseminister Fedorovi vahel. 

Näib, et president tegi algul valiku vahetada välja minister ja jätta kaitseväe juhataja ametisse. See oli skeem, mida ta üritas teha, aga nüüd ikkagi selgus, et see ei ole poliitilistel põhjustel siiski tehtav. Presidendi tahe kutsus esile väga tõsise protesti ja tegelikult ka varjatud vastuseisu, mida avalikult võib-olla ei näe. 

President sai nüüd aru, et ta peab vabastama ka kaitseväe juhataja. Kuigi päris alguses, kui ta tegi otsuse minister Fedorovi uude valitsusse mitte nimetada, ütles ta korra, et tegelikult tuleks mõlemad välja vahetada. President seda ei taibanud või ei soovinud seda mingil väga tõsisel põhjusel teha. 

Nüüd jõudis ta ikkagi punkti, kus tuli ka kaitseväe juhataja välja vahetada. 

Ma arvan, et see on protsess, kus president läks tõepoolest olukorda lahendama, sest ta sai aru, et sellisel kujul ei ole enam võimalik Ukraina keerulist olukorda kontrolli all hoida, kui minister ja kaitseväe juhataja ei suuda omavahelisi vastuolusid ise ära klaarida. Ta tegi võib-olla natukene rutaka ja poliitilise otsuse, mis ei pidanud Ukraina ühiskonna kriitikale vastu.

Kuidas teile tundub, kas see probleem oli seal pigem põlvkondade erinevus või tehnoloogilise lähenemise erinevus? Fedorov tahtis rohkem uusi tehnoloogiaid kasutusele võtta. Millest see vastuolu tekkis?

Ma arvan, et need vastuolud olid siiski rohkem detailides, mitte mingis väga üldises strateegilises nägemuses. Väita nüüd, et Fedorov oli innovatsiooni poolt ja Sõrskõi vastu, ei ole absoluutselt kohane. 

Kui kindral Sõrskõi sai 2023. aasta suvel Ukraina kaitseväe juhatajaks, siis on ta algusest peale kõnelenud, et rindel edu saavutamiseks peame tehnoloogiliselt Venemaad ületama. See on ainukene võimalus, kuidas Vene armeed tegelikult lüüa. Ei ole võimalik luua Vene armeele vastukaaluks samasugust massiarmeed, nagu Venemaa kasutab või on siiamaani kasutanud. 

Juhin tähelepanu, et ka Vene armees toimub mingil kujul tehnoloogiline innovatsioon. Väga paljude seniste relvaliikide kasutamisest on peaaegu loobutud või kasutatakse neid äärmiselt vähe. Selle asemel kasutatakse täiesti uusi relvasüsteeme, valdavalt mehitamata relvasüsteeme. 

Ukraina armee ei saa mingisugusel vanamoelisel moel sõda pidada, nagu Sõrskõile on ette heidetud, ja minu arust kindral Sõrskõi ei ole seda ka väga püüdnud teha. Ma arvan, et küsimus on võib-olla rohkem stiilis, meetodites ja mingites pisiasjades, mis hakkasid kuhjuma. 

Loomulikult ei ole siin tegemist ainult kindral Sõrskõi ja ministri vaheliste vastuoludega, vaid tõenäoliselt on neid vastuolusid olnud ka kaitseministeeriumi sees. Minister Fedorovi vastu oldi mitmesugustel põhjustel. On märgata, et tema algatatud hankeprotsessid läksid rutiinist rohkem välja.

Kindlasti oli Fedorovil väga palju lennukaid ja uudseid ideid, millega ei suudetud kaitseväes ega kaitseministeeriumi alati kaasa joosta. Kahtlemata tuleb siin teatud mõttes esile põlvkondade konflikt – mõned tahtsid jätkata vanamoodi ja ei tahtnud ennast väga reformida, teised tulid kaitseministeeriumi juhtima ja tahtsid asju väga kiiresti ümber teha. Sellest võivadki niisugused konfliktid tekkida. 

Ma arvan, et siin ei ole küsimus niivõrd strateegilises visioonis, vaid selles, et minister Fedorov tahtis peaaegu kogu olemasoleva ressursi suunata uute tehnoloogiate kasutamisesse ja seda protsessi veelgi kiiremini forsseerida. 

Võib-olla leidis kindral Sõrskõi, et päris niimoodi ei ole võimalik armeega korralikku tulemust saavutada.

Kes teab, neid detaile võib seal palju rohkem olla. Kindlasti on mõned taolised probleemid tekkinud juba varem, enne kui Fedorov üldse kaitseministriks nimetati. 

Ma arvan, et siin võisid kõike seda võimendada isiklik iseloom või psühholoogilised elemendid. Tundub, et nii minister Fedorov kui ka kindral Sõrskõi on üsna jäärapäised inimesed. Antud juhul see võib-olla töötas konflikti kasuks.

Kui räägime sellest, mis seisus on sõda ja olukord lahinguväljal, siis tegelikult on ukrainlastel praegu väga hea momentum. Aga kui nüüd on välja vahetatud nii kaitseväe juhataja kui ka kaitseminister, siis mida see võiks tähendada olukorrale lahinguväljal?

See ei peaks olukorda lahinguväljal väga otse mõjutama. Juhtimisprotsessid on märksa keerulisemad ja ei ole nii sõltuvuses kahe inimese igapäevastest otsustest, vaid eelkõige strateegilistest otsustest. 

Kui see protsess oleks jäänud venima, oleks see kahtlemata avaldanud negatiivset mõju Ukraina vägede võitlusvõimele. Inimesed oleksid paratamatult haaratud mingitest muudest tegevustest, eriti komandöre oleks üritatud mingil moel sellesse protsessi kaasata. 

Näib, et uue kaitseväe juhataja valik peaks ukrainlastele vähemalt emotsionaalses plaanis meeldima ja sobima. Ei ole põhjust kahelda, et tegemist on võimeka kindraliga. Selles osas oleksin üsna rahulik ja ma arvan, et puhtalt juhi vahetamise pärast Ukraina armeele mingeid suuri tagasilööke ei teki. 

Tuleb öelda, et lühemas perspektiivis on kaitseväe juhataja kindlasti olulisem isik kui kaitseminister. Aga kui kaitseministriks tuleb nüüd vale inimene, siis tema valedest otsustest hakkavad mõne aja pärast probleemid tekkima. See on potentsiaalselt negatiivne mõju, kui niimoodi juhtub, aga kui tuleb inimene, kes suudab tööga väga hästi toime tulla, siis ei tohiks probleeme tekkida.

Mis te arvate, kas Zelenski annab rahva pahameelele järele ja võtab ikkagi Fedorovi tööle tagasi? Lugesin, et talle oli pakutud juba uusi ametikohti, aga ta ei võta neid vastu, sest ta saaks oma nägemust kõige paremini ellu viia kaitseministeeriumi juhina.

Fedorov on selle signaali saatnud. Ta ei ole seda ise päris niimoodi avalikult öelnud, aga endine minister peaks aru saama, et Ukraina president ei saa teda uuesti ametisse nimetada. Siis muudaks ta kogu selle protsessi farsiks ja näitaks ennast täiesti ebapädeva juhina. 

Ma siiski arvan, et siin pidi olema mingeid kaalukamaid põhjusi, miks president Zelenski pidas alguses mõttekamaks vahetada välja minister Fedorov, kes on tema jaoks väga oluline inimene, ja jätta ametisse kindral Sõrskõi, kes on samuti tema jaoks väga oluline inimene. Muidu oleks president võib-olla üritanud seda olukorda teistmoodi lahendada. 

Ma arvan, et minister Fedorovi vaates on väga raske ette kujutada, et ta läheb nüüd niimoodi kuulekalt nagu lammas kuskile presidendi nõunikuks või muud sümboolset tööd tegema. Tundub, et ta on märksa suurem ja tugevam isiksus, kui siiamaani on silma jäänud. Kindlasti on ta veel noor ja poliitilises elus mitte nii kogenud. 

Ega president Zelenskil pole teda ka vaja kuidagi kõrvale lükata, tulevikuvaates oleks tal Fedorovi kindlasti väga vaja. Kuidas ta suudab Fedorovi nüüd motiveerida, on suure küsimärgi all. 

Vaevalt hakkab Fedorov presidendile mingisugust eraldi opositsiooni kujutama või midagi niisugust üles ehitama. Sõjatingimustes ei ole see hetkel teema, aga peale sõja lõppu võib see osutuda otsuseks, mis ei hakka mõjutama niivõrd president Zelenskit isiklikult, kuivõrd tema partei võimalusi valimistel edu saavutada.

Oskate te midagi uue ülemjuhataja Mõhhailo Drapatõi kohta öelda? Ta saavutas rahvuskangelase staatuse juba 2014. aastal, aga pärast seda olid tal ka mõned tagasilöögid. Ta ju ise astus tagasi pärast ühte intsidenti.

Sõda perfektselt pidada on väga keeruline. Ei tahaks talle midagi siin ette heitma hakata, aga tundub, et ta on väga initsiatiivikas ja otsustuskindel nooremapoolne ohvitser. 

Kindraliks on ta kindlasti saanud ainult tänu sellele, et on olnud sõda Venemaaga ja tema julgus otsuseid langetada ning olla tõhus välijuht ja samas ka suuremate üksuste juht on väga kiiresti esile tulnud. 

Tundub, et ta on väga populaarne, sest 2014. aastal andis just tema 72. brigaadi tegevus Ukraina inimestele lootust, et peale vabatahtlike üksuste on ka Ukraina armee siiski võimeline tõsisemaid sõjalisi operatsioone tegema. 

See, mis kindral Sõrskõile kaitseväe juhatajana ette heideti, oli liiga detailne sekkumine konkreetsetesse operatsioonidesse eri suundadel. Nägime ka, et kindral Sõrskõi külastas väga tihti rindepiirkondi ja käis eri suundadel. 

Siit tulebki välja dihhotoomia: ühtepidi, kui sa seda ei tee, siis hakatakse sind süüdistama, et sa ei tunne huvi, mis kohapeal toimub. Kui sa aga tuled kohale, hakkad inimestega suhtlema ja neile suuniseid andma, siis süüdistatakse sind sekkumises. 

Strateegiline juhtimine ongi väga keeruline. Nüüd me näeme, ma pakun, et poole aasta kuni aasta jooksul, kas uus kaitseväe juhataja kindral Drapatõi on ka selle võimega inimene või jääb see kuidagimoodi rohkem varju. Seda ette ennustada on erakordselt keeruline, aga vähemalt armee võtab ta tõenäoliselt soojalt vastu. Tal on kõik eeldused teisi komandöre kaasates ühiselt midagi korda saata.

Päris huvitav on see, et kui kindral Sõrskõi ametisse tuli, ei olnud ta enne seda peaaegu üldse avalikkusega suhelnud. Kindral Drapatõi kipub olema sama tüüpi inimene – talle vist ei meeldi väga avalikult, pikalt ja põhjalikult oma plaanidest ja tegemistest rääkida, aga nüüd on ta sunnitud seda tegema hakkama. Nii nagu ka kindral Sõrskõi pidi järjest tihedamini sõna võtma, et selgitada armee plaane ja eesmärke. 

Võib-olla saabki kõige suuremaks väljakutseks see, kuidas kaitseväe juhatajana seda rolli kanda ja ta suudetakse veel kedagi teist endaga koos avalikku kommunikatsiooni tegema kaasata. 

Armeesse värbamine on Ukrainas jätkuvalt kogu armee kõige nõrgem koht ja kõige suurem väljakutse. Samuti uute üksuste moodustamine – sellega on Ukraina olnud rohkem hädas kui tehnilise innovatsiooni või mingite muude elementidega.