Praegu maksavad avaliku ruumi prügikoristuse ja avalike prügikastidega seotud kulud kinni peamiselt kohalikud omavalitsused ja teised avaliku sektori asutused, nagu RMK, keskkonnaamet ja transpordiamet. See tähendab, et raha tuleb maksumaksjatelt.

Märkimisväärse osa avalikus ruumis leiduvast prügist moodustavad aga ühekordselt kasutatavad plasttooted, nagu toidupakendid, joogitopsid ja filtriga tubakatooted. Need kuuluvad tootjavastutuse alla.

Kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna nõunik Kelli Seppel rääkis, et Euroopa Liidu riikides kehtib "saastaja maksab" põhimõte. See tähendab, et kui ettevõte laseb turule teatud ühekordseid plasttooteid, peab ta aitama katta ka nende koristuskulusid avalikus ruumis. 

Et selline süsteem tööle panna, loovad tootjad ühise organisatsiooni. See kogub tootjatelt tasud vastavalt sellele, palju nad tooteid turule lasevad.

Seppeli sõnul on kulude hüvitamiseks kaks võimalust. Tootjate ühendus ja avaliku sektori asutused lepivad kokku fikseeritud hüvitise määra. Selle peab tootjate ühendus hüvitama. 

"See võib põhineda näiteks elanike arvul, territooriumi suurusel või avalike prügikastide arvul – ministeerium ei kirjuta ette, kuidas fikseeritud hüvitise arvutamises kokku lepitakse," sõnas Seppel.

Teine võimalus on, et kohalik omavalitsus peab arvestust, palju neil kulub avalike prügikastide tühjendamisele ja avaliku ruumi koristamisele raha. Seejärel arvutatakse jäätmete uuringu põhjal välja, kui suur osa neist kuludest on seotud ühekordsete plasttoodetega.

Kohalik omavalitsus esitab arve tootjate ühendusele eelneval kalendriaastal tehtud kulude osas. Seejärel hüvitab organisatsioon need kulud.

Esimestel aastatel kasutatakse 2025. aastal tehtud riikliku jäätmete sortimisuuringut. Selles analüüsiti, palju konkreetseid ühekordseid plasttooteid avalikus ruumis leidub. 

Seppeli sõnul näitas uuring, et umbes 19 protsenti avalikus ruumis leiduvatest jäätmetest on tootjavastutuse alla kuuluvad ühekordsed plasttooted. 

Edaspidi jääb samasuguse uuringu tegemine tootjate ühenduse ülesandeks. Nad peavad tegema jäätmete koostise uuringu vähemalt iga viie aasta tagant.

Tegemist pole uue nõudega

Tegu pole aga uue nõudega. Seppeli sõnul võttis Eesti selle põhimõtte üle juba 2023. aastal. Toona ei kirjutatud seadusesse täpseid suuniseid, kuidas kulusid hüvitada. Sellepärast pole nõuet praktikas seni täidetud. "Nüüd täpsustame kulude arvutamise ja hüvitamise korda," sõnas Seppel.

Uus süsteem käivitub astmeliselt. Seppeli sõnul on see vajalik, et asjaosalistel oleks piisavalt aega süsteem üles ehitada.

Eelnõu järgi peaks 2027. aasta juuniks olema loodud tootjate ühendus ja hakatud koguma teavet oma liikmete turule lastud toodete koguste kohta. 2028. aasta kohta peavad avaliku sektori asutused pidama arvestust oma territooriumil koristatud prügi ja avalike prügikastidega seotud kulude üle.

Kui eelnõu jõustub plaanipäraselt, saavad omavalitsused 2029. aastal esimesed hüvitised. Need põhinevad 2028. aastal kogutud tegelikel koristuskuludel.

Seppeli sõnul on seni kogu Eesti peale kokku kaotanud omavalitsused ligi 1,5 miljonit eurot aastas, sest süsteem ei läinud õigeaegselt tööle.

Viimsi abivallavanem Alar Mik rääkis, et vallal kulub avaliku ruumi prügikoristusele ja sellega seotud tegevustele ligi 50 000 eurot aastas. Sellest moodustab suurema osa avaliku ruumi pidev prügikoristus, jäätmete äravedu ja heakorratöötaja tööjõukulud. 

Raha läheb ka pakendipunktide ümbruse koristamisele, avaliku ruumi lahtise prügi kogumisele ja järelevalvemeetmetele. "Praktikas moodustavad avalikust ruumist kokku korjatavast lahtisest prügist suure osa just erinevad pakendid, sealhulgas ühekordsed plastpakendid," sõnas Mik.

Praegu kaetakse neid kulusid valla eelarvest. Mik rääkis, et kui tulevikus rakendub Euroopa Liidu ühekordse plasti direktiivist tulenev tootjavastutuse süsteem, aitab see katta osa avaliku ruumi prügikoristusega seotud kuludest. Samuti aitaks see vähendada nende kulude kandmist kohaliku omavalitsuse eelarvest.