Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku eraldada järgmisel eelarveperioodil, aastatel 2028–2034, sõjalisele liikuvusele 17,7 miljardit eurot. Praegusel perioodil ehk aastatel 2021–2027 oli selleks ette nähtud vaid 1,7 miljardit eurot.

Rahastuse hüppeline kasv peegeldab väga selgelt Euroopa julgeolekukeskkonna muutumist ning liikmesriikidelt oodatakse senisest märksa kiiremat valmisolekut tagada vägede ja varustuse liikumine üle kogu kontinendi.

Eesti jaoks tähendab see, et poliitilised ja tehnilised ettevalmistused ei saa alata siis, kui taotlusvoorud juba avanevad, vaid nendega tuleb tegelema hakata kohe.

Teedeehituse vaatest tähendab sõjalise liikuvusega arvestamine seda, et tee- ja sillataristu peab võimaldama vägede ja rasketehnika kiiret ja ohutut liikumist nii rahuajal õppuste läbiviimiseks kui ka kriisi- või sõjaolukorras. Sisuliselt on tegemist kahese kasutusega taristuga, mis peab samaaegselt teenima nii tsiviil- kui ka riigikaitselisi vajadusi, mistõttu ei piisa enam üksnes tavapärase liikluskoormuse või raskeveokitega arvestamisest.

Projekteerimisel tuleb hinnata, kas taristu talub ka väga raske militaartehnika liikumist, sest selline tehnika avaldab taristule oluliselt suuremat mõju kui tavaline liiklus. See tähendab suuremat tähelepanu katendi paksusele, aluspõhja tugevusele, konstruktsioonide kindlusele ja veel paljule muule.

Sillad on Eesti taristu kõige nõrgem lüli

Eesti olemasoleva taristu seis näitab paraku, et vajadus parandada teede ja sildade vastupidavust militaartehnikale on väga konkreetselt olemas.

Riigiteede hoiukava andmetel on viimastel aastatel sildade seisund halvenenud ning suuremat tähelepanu vajab juba 169 halvas seisukorras silda. Valdav osa meie sildadest ja viaduktidest on projekteeritud aastakümneid tagasi koormustele, mis ei vasta enam tänapäeva erivedude ega sõjalise tehnika vajadustele.

Kui erivedu eeldab kuni 320-tonnisele koormusele vastupidavat silda, siis paljud olemasolevad rajatised on ehitatud kandma kuni 80 tonni ja vanemad neist vaid 60 tonni.

Samal ajal muutuvad nii julgeoleku tagamiseks kasutatavad sõidukid kui ka strateegiliselt tähtsad veosed järjest raskemaks. Teehoiukavas on aastateks 2026–2029 sildade rekonstrueerimiseks ja remondiks ette nähtud keskmiselt ligikaudu kümme miljonit eurot aastas, kuigi tegelik vajadus on vähemalt 17 miljonit eurot aastas.

Sõjalise liikuvuse puhul ei ole aga määrav ainult kandevõime, vaid oluline on ka tee laius, sest sõjalised kolonnid ja erimõõdulised veosed vajavad rohkem ruumi kui tavaliiklus. Seetõttu tuleb tähelepanu pöörata ka sõiduradade laiusele, teepeenarde tugevusele, ristmike pöörderaadiustele ning sildade ja viaduktide kõrgusele.

Kui tankiveok ei mahu kurvi võtma või raske eritehnika ei pääse läbi madala viadukti alt, muutub kogu marsruut kasutuks isegi siis, kui teekatend ise koormusele vastu peaks. Just seetõttu tuleb hinnata kogu liikumiskoridori tervikuna alates sadamatest ja põhimaanteedest kuni terminalide ja sildadeni, sest üksainus nõrk lüli võib katkestada kogu logistilise ahela.

Kriisikindlus eeldab varumarsruute ja tugialasid

Sama oluline on marsruudi järjepidevus ja alternatiivide olemasolu. Taristu peab võimaldama vajaduse korral kasutada ümbersõite ning vältima olukorda, kus üksainus sild või kitsas teelõik kujuneb pudelikaelaks. Sealjuures ei tähenda sõjaline liikuvus ainult punktist A punkti B jõudmist, vaid hõlmab ka logistilisi tugialasid, kus rasket tehnikat koondada, hooldada ja ümber laadida.

Selliste alade olemasolu, nende piisav kandevõime, manööverdamisruum ja hea ühendus põhiteede võrguga on kogu süsteemi toimimiseks sama olulised kui teelõigud ise. Eesti tingimustes lisanduvad sellele hooajalised mõjud, kus tuleb tagada talvine läbitavus, lume- ja libedustõrje, teada kevadise kandevõime piiranguid ning sulamisvee mõju muldkehadele, mis võivad strateegilise marsruudi kasutatavust otseselt mõjutada.

Riigikaitse vaatest peab oluline ühendus olema kasutatav aastaringselt, mitte ainult siis, kui ilm ja pinnas seda soosivad.

Sõjalisse liikuvusse investeerimise vajaduse on selgelt sõnastanud ka meie naabrid. Soome transpordiameti peadirektor Kari Wihlman on rõhutanud, et Soome peab tulevikus püüdma täielikult ära kasutada Euroopa Liidu sõjalise mobiilsuse rahastust, mis eeldab projektide õigeaegset ja piisavalt head planeerimist. Tema sõnul on maksimaalse EL-i rahastuse eelduseks piisav projektivalmidus ja riiklikud rahastamisotsused, mistõttu tuleb juba praegu tagada riiklik raha kõige olulisemate projektide planeerimiseks, et oleks võimalik õigel ajal Euroopa toetust taotleda.

Täpselt sama suhtumisega peab teemale lähenema ka Eesti. Sõjalise liikuvuse rahastuse taotlemiseks valmistumine peab olema osa taristuehituse pikast plaanist, mida riigil on hädasti vaja.

Vähemalt kümneaastane investeeringute vaade annaks sektori ettevõtetele võimaluse teha läbimõeldud otsuseid nii seadmete kui ka tööjõu kohta, samal ajal kui senine praktika, et tegutsetakse sisuliselt ühe aasta numbritest lähtuvalt, loob liiga suure ebakindluse. See ei mõju hästi ei teedevõrgu arengule ega taristuehituse sektori võimekusele.

Kui tahame tagada nii Eesti taristu stabiilse arengu kui ka riigikaitseks vajaliku sõjalise liikuvuse, siis on vaja pikka plaani koos selgete ja piisavate rahastamiskokkulepetega.