Euroopa Parlament võttis 2025. aasta novembris vastu mittesiduva raporti, milles kutsus üles kehtestama Euroopa Liidus sotsiaalmeedia kasutamisele vanusepiiri. 2026. aasta septembris tutvustas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen lähenemist, millega soovitakse noorte sotsiaalmeedia kasutust piirata.

Eestis on alates 1. septembrist 2025 koolidel seadusest tulenev kohustus töötada koostöös kogukonna ja hoolekoguga välja põhimõtted, millele tuginedes kujundatakse kooli kodukorda nutiseadmete kasutamise reeglid. Koolid on nutiseadmete reguleerimisele temale lähenenud erinevalt, alates suuremast kasutusvabadusest kuni rangete piiranguteni.

Sellel teemal arutledes tuleb esmalt tunnistada lihtsat tõsiasja, et liigne sotsiaalmeedia ja nutiseadmete kasutamine võib olla kahjulik. See võib häirida keskendumist, kujundada ebatervislikke harjumusi ning võtta aega tegevustelt, mis on noore arenguks olulised.

Probleem tekib aga siis, kui hakkame uskuma, et keelamisega on võimalik need probleemid lihtsalt ära kaotada.

Läbi ajaloo on korduvalt proovitud erinevaid ühiskondlikke probleeme lahendada keeldude abil. Näiteks kehtis Ameerika Ühendriikides aastatel 1920–1933 alkoholi tootmise ja müügi keeld. Samuti piirati Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis rangelt sõnavabadust ja informatsiooni levikut. Keelu olemasolu ei tähenda aga automaatselt, et ebasoovitud käitumine ka tegelikult kaob, eriti siis, kui keelu vajalikkuse või otstarbekusega ei olda nõus.

Sama mõttekoht tekib ka sotsiaalmeedia ja nutiseadmete puhul. Kui reegel tundub noorele ebamõistlik või ebaõiglane, leitakse sageli viis sellest mööda minna. Nutiseadme puhul võib see tähendada selle salaja kasutamist, sotsiaalmeedia puhul aga vanuse kohta valeandmete esitamist või teise inimese konto kasutamist.

Euroopa Parlamendi enda 2023. aasta raport "Online age verification methods for children" (EPRS, 2023) tunnistab samuti, et olemasolevatest vanusekontrollimehhanismidest on võimalik mööda hiilida ning nendega kaasnevad ka täpsuse ja privaatsusega seotud probleemid.

Kui mõni õpilane kasutab telefoni koolis vahetunnis õppimise asemel mängimiseks või sotsiaalmeedias olemiseks, ei peaks see tähendama ennatlikult automaatselt, et sama käitumine on omane kõikidele õpilastele. On ka õpilasi, kellel on soov kasutada vahetunnis telefoni õppematerjali kordamiseks, uudiste lugemiseks või muul kasulikul eesmärgil.

Vahetund ei pea tingimata tähendama ka ainult aktiivset suhtlust, kus iga hetk tuleb sisustada ühiste tegevustega. Mõne noore jaoks võib telefon olla võimalus kuulata isekeskis muusikat, suhelda sõpradega mujalt koolidest, teha plaane õhtuks või lihtsalt korraks muust keskkonnast välja lülituda ja omaette olla.

Sotsiaalmeedias on küll tõesti palju sellist sisu, mille eesmärk on kasutaja võimalikult kauaks platvormile jääma panna, kuid sotsiaalmeedias leidub ka õpetlikku ja praktilist materjali alates kokkamisest ja õmblemisest kuni auto hooldamise, puutöö või mõne uue oskuse õppimiseni.

Kui piirame kõiki ühetaoliselt, tekib olukord, kus vastutustundlikult käituvad noored peavad sisuliselt vastutama nende eest, kes nutiseadmeid ja sotsiaalmeediat kuritarvitavad.

Ühtlasi on naiivne mõelda, et nutiseadmed ja sotsiaalmeedia on nähtused, mida saab lihtsalt noortest eemale lükata ja probleem on sellega lahendada. Kui probleemi enam ei näe, ei tähenda see, et probleemi enam ei ole.

Nutiseadmed ja sotsiaalmeedia on osa tänapäeva ühiskonnast ning noored peavad varem või hiljem õppima nendega toime tulema. Seetõttu peaks kooli ja kodu ülesanne olema piiramise asemel õpetada seda, kuidas neid vahendeid targalt kasutada. Digipädevus ja head harjumused tekivad harjutades, arutades ja oma käitumise tagajärgi mõistes.

Nüüd jõuame ka elevandini ruumis, millest ei ole alati mugav rääkida. Sotsiaalmeedia ja nutiseadmete liigse kasutamise probleem ei ole tekkinud tühjast kohast. Tasub küsida, kust laps oma esimesed nutiharjumused saab.

Lapsevanemana võib olla väga mugav anda lapsele telefon või tahvelarvuti selleks, et laps pool tundi või paar tundi rahulikult omaette oleks ning vanem saaks samal ajal oma tegemistega tegeleda. Üksikuna ei pruugi selles midagi halba tunduda. Probleem tekib poolsalaja, kui sellest kujuneb järjepidev harjumus ning laps õpib juba varakult, et igavuse, rahutuse või ebamugavuse esimene lahendus ongi ekraan.

Ei saa kogu vastutust noorte õlgadele panna. Laps õpib oma harjumusi eelkõige keskkonnast, milles ta kasvab, sest laps on paljuski oma kodu peegel.

Noorte kaitsmine liigse sotsiaalmeedia ja nutiseadmete kasutamise eest on vajalik, kuid ainult keeldudele lootmine ei lahenda probleemi. Ma ei pea õigeks kõiki noori ühe mõõdupuuga piiramise-keelamise raames hinnata, sest nutiseadmeid ja sotsiaalmeediat saab kasutada ka õppimiseks, suhtlemiseks ja uute oskuste omandamiseks.

Piirangute kõrval peaksime rohkem keskenduma sellele, et õpetada noortele teadlikku ja vastutustundlikku digivahendite kasutamist. Samuti ei saa kogu vastutust noorte õlgadele panna, sest nende harjumusi kujundab suuresti keskkond, milles nad kasvavad, ning eeskuju, mida nad kodust saavad.