Teatavasti peab erakonnas olema 500 liiget. Teil oli laupäeval erakonna asutamiskoosolek, mis see staatus siis täpselt on, kas seda võib juba erakonnaks nimetada?

Me soovisime luua erakonda ja asutamiskoosolek oli ära. Moodustasime esialgse juhatuse ja nüüd meil on aega korjata liikmeid. Ma usun, et me saame järgmise nädala jooksul ettenähtud 500 liiget täis. Huvi on väga suur. Pöördumisi on olnud 390 juba, ametlikult oleme üle 50 juba vormistanud ühe päevaga. Kui ma olen inimestega kohtunud, siis kõik ainult kiidavad ja ütlevad, et oli viimane aeg see ära teha.

Ehk siis kuskil 390 huvilist justkui on juba?

Kes on andnud teada, et nad on nõus meiega liituma. Meil on meiliaadress olemas, aga meil ei olnud erakonda astumise blanketti valmis. Ei olnud kodulehel üleval. Nüüd ta on kodulehel üleval, nüüd on võimalik sealt kohe sisse lülitada ennast ja liita erakonnaga. Samamoodi käib töö ka inimestega. Ausõna, et me teeme selle ära.

Te ei ole sugugi esimest korda ühe erakonna liige. Olete olnud Keskerakonnas, olete olnud Reformierakonnas. Need erakonnad tegutsevad tänaseni, on teisigi erakondi, kellel on kõrge reiting ja väga suur potentsiaal jõuda riigikogusse. Miks te tundsite, et olemasolevatest erakondadest te ei leia midagi, millega oma mõtteid ellu viia?

Minul seda ambitsiooni esialgu üldse ei olnudki. Ma tegelesin ka pensionäride ja pensionäride organisatsioonidega ja kuna meil oli väga suur võrgustik üle Eesti. Üle 24 000 liikme. Kuid viimastel aastatel on valitsuse poolt olnud seisukohad, et tegevustoetusi organisatsioonidel vaja ei ole. Et vaadake ise, kuidas hakkama saate ja leidke raha. Aga see on suunatud ainult projektidele, mitte ellujäämisele.

Ja nüüd sai pöördud ka riigikogu liikmete poole, sotsiaalkomisjoni esimehe poole ja ka peaministri poole, et kas on võimalik lahendust leida? Lubadused olid olemas, aasta läks ja keegi enam ei tahtnud ei telefoni võtta ega meilile vastata.

Sai suur juhatus kokku kutsutud, et otsustame, mis me teeme. Kas lähme laiali või tegutseme edasi. Leidsime, et on vara laiali minna, sellepärast, et mõtteid meil veel on. Ja võiks ju veel edasi tegutseda, kuna võrgustik on ka olemas.

Et miks ei võiks ju pensionäride esindus olla? Samas on mult ka küsitud, et aastaid tagasi on ka erinevaid katseid olnud pensionäride ühendust luua. Aga erakonnad on ära sulandanud selle huvigrupi ja siis on nad hingusele läinud. Aga nüüd leidsime, et on õige aeg uuesti välja tulla, kuna huvi on olemas

Poliitikud arvavad, et kui natukene tõstame pensionisummat, siis pensionärid jäävad rahule. Saavad raha ja on vait. Aga pensionäre on ju praegu üle 310 000 ju. Inimesed tahavad olla kaasarääkijaid, mitte ainult kodus istuda. Suhtlus on tähtis. Meid ju kujutatakse tegelikult ükskõik kust pildi peal vaadata, kas kepiga või ratastoolis. Tegelikult me ei ole kepiga ja ma ei tulnud ratastoolis ega kepiga siia intervjuud andma.

Me käsitleme eakaid 55 plussist juba kuni elukaare lõpuni. Meil on veel võimekust natukene. Meil on teadmised-oskused ja meil on elukogemus. Ja leidsime, et ega see ei ole ainult eakate erakond. Meil on vaja kõiki kaasata, erinevaid põlvkondi. Et ka noortel on väga palju probleeme, noortel peredel on probleeme, tööealistel on probleeme. Ja kõik tööealised kunagi jõuavad ka pensioniikka ja et nad suudaksid ette valmistada seda perioodi, kuhu nad kunagi kuuluma hakkavad.

Mõte on muidugi hea ja see Põlvkondade nimi on väga hea, aga turunduslikult on teil vist ikkagi natukene asi läinud rappa. Kui te ütlesite, et 55 kuni elukaare lõpp. Ma arvan, et 55-aastane on väga solvunud, kui teda eakaks nimetada.

Aga miks ta solvunud on? Kui meie meedia ütleb, et eriti on raskusi töökoha leidmisel inimestel 55 pluss. Neid ei aktsepteerita, neid ei taheta tööle võtta. Ma mäletan aega, kui ma veel noorem olin, kui Eesti riik tekkis. Siis öeldi, et 30 pluss võib maha kanda ja nendega pole midagi teha.

Me arvestame kõiki inimesi, kes tahavad meiega liituda. Me ei sea piiri vanusele, vaid kellel on head iseloomu, tahavad kaasa rääkida, kes arvavad, neil on midagi öelda. Sest praegu on nii, et üldiselt kõiki neid seadusi, mis tehakse, meid mõnikord kaasatakse. Et öelge oma arvamus, kui kõik on juba valmis tehtud. Tegelikult see on ju püsimuudatused, mida on võimalik lisada. Aga meid ei kaasata otsustamisprotsessi.

Võimekust on meil olemas, me võiksime kaasa rääkida, aga meid ei taheta millegipärast kuulata. Nüüd otsustasime, et proovime, kas suudame ennast kuuldavaks teha või mitte.

Teil ambitsioon on suur, jõuda järgmisel aastal riigikogu valimistele. Valimisaktiivsuse osas on eakad olnud alati väga aktiivsed, ehk siis jõuõlg on ka tugev. Mis võiks olla teie kindlad lubadused ja teemad pensioni kõrval, millega minna valimistele?

Palju asju on tegelikult. Me leidsime, et kas meie väiksel grupil on õigus kogu see programm kokku panna. Meie koostame, teised hääletavad, kui me paneme erakonna programmi kokku. Meil on natukene praegu aega.

Aga mingeid ideid on ju, laupäeval kindlasti te arutasite, mis need teemad on?

On hoolekandereform, kuidas saaks pensioni eest elukaare lõpus väärikalt oma elu lõpetada. Pensionid, pensionide suurus selle pärast, et indekseerimine on olemas, aga see ei taga ka elukvaliteedi säilimist, sest hinnad lähevad kiiremini ära, kui meil pension järgi tuleb.

Võtate pensione tõsta?

Loomulikult tuleb vaadata kogu süsteem üle. Kõik ütlevad, et pensioni jaoks meil raha ei ole ja me ei suuda midagi teha. Aga kui me süsteemi praegu muudame, siis kui 20-aastased hakkavad teistmoodi suhtuma, siis nemad jõuavad pensioni ikka 50 aasta pärast. Need otsused, mis me praegu teeme, nende mõju hakkab olema 50 aasta pärast. Me peame mõtlema ka selle peale, mitte ainult selle peale, et mida me täna teeme ja viie aasta pärast asi on kõik uus ja toimib. Ei ole.

Te olete pensionäride ühenduses olnud, milliseid muutusi võiks Eesti pensionisüsteemis teha?

Muutusi võiks palju see olla, võib-olla et vaataks seda indekseerimise üle. Kuidas see raha tuleb ja kuidas seda käsitletakse. Et kas inimesed peavad olema, kuidas nüüd öelda, elama vajaduse piiri peal, kui ta pensionäriks saab? Või elama ka inimväärselt elu.

Kust see raha tuleb, ma ei oska öelda. Vähendada või kokku hoida, see on kõige lihtsam moodus. Ühiskonna eesmärk on ikkagi hästi elada. Kunagi üks erakond lubas ka, et me viie aasta pärast elame viie rikkamaja riigi hulgas. Sinnapoole tulebki ju püüelda. Poliitika ongi selleks, et majandust elavdada. Kui me majandust ei elavda, siis me ei jõua mitte kuskile, me hääbume lihtsalt.

Milline on teie idee majandusse elavdada? Ma tahaks jõuda ikka selleni, et kust koha pealt see raha leida, mille eest pensione tõsta?

Aga selleks meil on väga asjalikke spetsialiste olemas, kes on pensionile jäänud. Võtame nad kokku, moodustame töögrupid. Loomulikult on palju, nagu ma ütlesin, hooldusreform on, siis ka meditsiini kättesaadavus, liikuvus.

Tund aega tagasi rääkisime just sellest, et Eesti meditsiini peamine probleem on, et raha on vähe.

Jah, raha on vähe. Aga kui igaüks ütleb, et kogu see aeg on raha vähe, aga samas uudistes jääb kõlama, et miljon sinna, miljon teise kohta, kümme miljonit kolmandasse kohta. Mina saan aru, et meil on raha küll. Ainult, et kas see on suunatud õigesse kohta, kas õigesti kasutatakse, see on iseasi.

Mul on väga hea võimalus siis teie käest küsida, et kui te peaks kuskilt ära võtma raha, kust te võtaksite? Kuhu seda praegu liiga palju antakse?

Mina niimoodi ei ütleks kohe, et kust ära võtta. Ma leiaksin seda. Meil tuleb lähitulevikus leida see koht, kust raha juurde tuleb. Käsitleda seda, kogu energia sinna suunata, mitte otsida, et kelleltki midagi taskust ära võtta.

Kust siis raha juurde tuleb?

Majandusest, tootmisest, see tähendab, et mitte ainult need pehmed töökohad, mis meil siin on, vaid tuleb intensiivselt tegeleda tööstusega ja soodustada tootmise ja tööstuse arengut. Sealt tuleb raha sisse.