Kui veel mõni aeg tagasi ei meenunud mulle peale filmi „Magnus“ näitamise keelamist aastal 2008 ning saate „Täna õhtul Leo Põld“ edastamise keelamist ühtegi juhtu, siis paari nädala sees on lisaks „Pealtnägija“ juhtumile saanud ka Äripäev 21. oktoobril avalduse Eerik-Niiles Krossi poolt esitatud hagi tagamiseks.

Seega on põhjendatud küsima hakata, kas sellised meetmed on põhjendatud ja proportsionaalsed vahendid nn meediavaidluste lahendamiseks.

Mis karvane või suleline „hagi tagamine“ on?

Hagi tagamine on tavaliselt selline meede, mida kohus rakendab hageja taotlusel juhul, kui on alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Mitterahalise nõude puhul tagab kohus hagi eelkõige, kui see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks. Hagi tagamine on kiireim tsiviilkohtumenetluse toiming – tavapärases olukorras otsustab kohus avalduse saamisest järgmisel tööpäeval.

Samas – ajakirjanduses avaldatavaga seonduv vaidlus (ehk meediavaidlus) ei ole tavapärane. Nimelt olukorra näol, kus kohus keelab info/teabe/ideede avaldamise, on rahvusvahelise meediaõiguse õpiku autorite E. M. Barendi ja Lesley Hitchensi hinnangul tegemist kohtuliku eeltsensuuri meetmega.

Samas sisaldab väljendusvabadus kirjapandud põhiõigusena alati selliseid sõnu nagu „kohustused“, „vastutus“, „tingimused“, „piirangud“, „vastutus“. Seega ei ole hagi tagamine väljendusvabaduse piiramisena kindlasti keelatud põhiõiguste standarditest lähtuvalt. Kuid lähtudes euroopalikust väärtusest, kus meedial on ühiskonnas „vahikoera“ ülesanded ning ajakirjandusvabadust loetakse demokraatliku ühiskonnakorralduse eelduseks, ei saa kindlasti hagi tagamine olla igal juhul ja alati põhjendatud.

Ei olegi. Juba 1969. aastal Suurbritannias leidis lord Denning kohtuasjas Fraser v Evans, et on teemasid, mille avaldamise vastu meedias on avalikkusel põhjendatult kõrge huvi ning igaühel on õigus sellisel teemal infot avaldada või selle kohta põhjendatud hinnanguid anda. Tegemist on väljendusvabaduse lahutamatu osaga. Sunday Times väidab, et tegemist on just sellise asjaga ning ajaleht on nõustunud, et nende tegevuse kaudu saab kannatada Mr. Fraser’i maine, kuid et nende tegevus on õigustatav. Kohus ei saa suhtuda sellisesse kaitseväitesse eelarvamusega, rakendades esialgset õiguskaitset. Sunday Times’il peab olema õigus avaldada artikkel enda riisikol. Juhul, kui hiljem leiab kohtus kinnitust põhjendamatu au ja väärikuse riive […], mõistetakse ajalehelt välja kahju hüvitis hageja kasuks. Kuid me ei tohi kohaldada hagi tagamise vahendit etteulatuvalt.

Kas on olemas kaasaegne standard hagi tagamise üle otsustamisel?

Eelnev tsitaat oli kohtuotsusest aastal 1969. Sõnavabadus on demokraatliku ühiskonna üks alusväärtusi ka täna. Samuti on seda õigus eraelule. Need kaks õigust ei ole kumbki absoluutne ega ka omavahel hierarhilises suhtes – neil on võrdne väärtus. Järelikult tuleb kaaluda igal konkreetsel juhul kaalul olevaid õigusi ja huve. See tähendab, et hagi tagamisel tuleb tagada, et mistahes meede oleks lõpuks proportsionaalne.

Demokraatlikus riigis oleme harjunud selliste õiguse üldpõhimõtetega, mille hulka kuulub ka proportsionaalsuse põhimõte, et mistahes rakendatavad meetmed oleksid seatud eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale, kui eesmärgi saavutamiseks vajalik. Just nimelt proportsionaalsusest võib hagi tagamisel meediavaidluses jääda vajaka.

Arvestades Eesti riigikohtu vähest praktikat väljendusvabaduse üle otsustamisel ning Eesti kohustust lähtuda Euroopa standarditest, on asjakohane küsida, kas Euroopa Inimõiguste Kohus on andnud liikmesriikidele teemaks olevas küsimuses juhiseid. Vastus sellele on jah. EIK üldine seisukoht on esialgse õiguskaitse osas väljendusvabaduse ja eraelu puutumatuse õiguse konflikti korral, et eraelu on prioriteetne vaid olukorras, kus vaidlusalune informatsioon oleks delikaatse ja intiimse iseloomuga, mille levitamise vastu ei ole avalikkusel põhjendatud huvi.

Võib lisada, et hagi tagamise korral etteulatuvalt võib tekkida olukord, kus ei ole võimalik ka õiguspärase informatsiooni avaldamine. Näiteks, kui hagi tagamisena on kohus otsustanud, et A ei või avaldada mistahes teavet B kohta seoses valdkonnaga C kuni kohtuotsuse jõustumisena, siis mida toob see kaasa ajakirjandusele, kui ilmneb uusi andmeid justnimelt hagi tagamise eseme suhtes? Sellisel viisil tulevikku suunatud hagi tagamiste osas on raske leida põhjendatust või jaatada proportsionaalsust.

Hageja õiguskaitsevahendiks peaks olema ikkagi ebaõige informatsiooni ümber lükkamine ning kahju hüvitamine, mitte aga tulevikku suunatud abstraktse informatsiooni avaldamise keelamine. Selle seisukohaga nõustuks ka Eesti riigikohus, sest 2004. aastal tõdes riigikohus, et ei ole võimalik esitada abstraktset nõuet tulevikus võimalike asetleidvate sündmuste suhtes.

Eraldi küsimus on, kas „olulise kahju“ ärahoidmise egiidi all on võimalik asuda tagama hagi, kui on selge, et tagamine tekitab hagejale veelgi suuremat kahju. Nimelt on kolleeg, vandeadvokaat Villu Otsmann öelnud tabavalt, et hagi tagamine on kõrgendatud huvi allikaks iseeneses. See tähendab, et hagi tagamise taotlemisel meediavaidluse puhul tekitab hageja ise vaidlusaluse asja suhtes kõrgendatud avalikkuse huvi ja tähelepanu ning asi saab tõenäoliselt oluliselt suuremat tähelepanu kui ta ilma sellise nõudmiseta oleks kunagi saanud.

Hea näide selle kohta on ajakirja Die Zeit ajakirjanike Joffe ja Jochen Bittneri hagi tagamise nõue keelata ZDF-il satiirilise televisioonisaate "Die Anstalt" edastamine, sest ajakirjanikele teadaolevalt oleks saates edastamisele tulnud ebaõiged väited nende seostest erinevate Ameerika Ühendriikide huve esindavate organisatsioonidega. Tõenäoliselt ei jää kellelgi puänt märkamata: käesoleva loo lugeja ei teaks kunagi nimetatud saksa ajakirjanike olemasolust, veel vähem nende seostest mistahes organisatsioonidega, kui nad ei oleks soovinud ajakirjanduse piiramist läbi hagi tagamise meetme.

Ka "Pealtnägija" saatejuht Mihkel Kärmas nentis enda kommentaaris Vikerraadiole õigesti paratamatut: „Reaalsuses tuleb tõde lõpuks kunagi ikka välja ja keelustamine tõmbab juhtumile hoopis rohkem tähelepanu“.

Seega – kuidas oleks hagi tagamine ajakirjanduse suhtes üleüldse võimeline teenima hageja õiguste edaspidise kahjustumise ärahoidmise eesmärki? Samas just see on hagi tagamise obligatoorne tingimus. Sellise eesmärgi teenimine oleks võimalik vaid olukorras, kus hagi tagamise korras keelatakse ka avaldada informatsiooni selle kohta, et hagi on üldse tagatud.

Sellist instituuti tunneb Inglise õigus – nn super-hagi tagamine (ingl. k. super injunction), mille puhul on tegemist esialgse õiguskaitsega, mis piirab isiku õigust avaldada teavet, mis puudutab hagejat; ja avalikustada või teavitada, et selline esialgne õiguskaitse on üldse rakendatud. Vaatamata sellise instituudi olemasolule, on selle rakendamine ülimalt harv. Seda arusaadavatel, eelpool juba kirjeldatud põhjendustel ning Euroopa Inimõiguste Kohtu teadaolevalt ülimalt kriitilisel suhtumisel sellise instituudi kasutamisesse.

Kui ei ole keelatud, siis peab ju olema lubatud?

Teatud juhtudel võib hagi tagamine siiski olla õigustatud ja proportsionaalne meede.

Näiteks kui väljendusvabaduse piiramiseks esialgse õiguskaitse korras oleks kõrgendatud nõuded. On mitmeid riike, nt Inglismaa, kus sellised nõudmised on seaduses sätestatud. Viimase puhul on väljendusvabaduse kaitse eesmärgil avaldamise keeldu lubatud rakendada hagi tagamise abinõuna vaid ja ainult juhul, kui hagiavaldus on selgelt perspektiivne. Sellise kohtuniku siseveendumuse tekkimise eelduseks on siinkirjutaja arvates eelkõige kostja, ehk meediaettevõtte, seisukoha ärakuulamine. Sellele järeldusele on jõudnud käesoleval aastal EIK ka otsuses Cumhuriyet Vakfi v. Türgi (nr 28255/07), milles kohus leidis, et esialgse õiguskaitse rakendamise suurimaks legitiimsuse puuduseks on see, et kostjat ei kuulata ära enne hagi tagamise otsustamist.

Kuigi Eestis võimaldab kohtureeglistik selgesõnaliselt, et: „kohus võib kostja eelnevalt ära kuulata, kui see on ilmselt mõistlik“, ei ole autorile teada, et meediavaidluste puhul oleks kostjat enne otsustamist ära kuulatud. Ometi – proportsionaalsuse põhimõte seda justkui nõutaks!