Riina Kionka on varem töötanud ka Euroopa Liidu välisteenistuse inimõigusepoliitika büroo juhina. Aastatel 2005-2009 töötas ta Euroopa Liidu välispoliitikajuhi Javier Solana kabinetis. Aastatel 2000-2004 oli ta Eesti suursaadik Saksamaal. Riina Kionkat intervjueeris saates "Välisilm" ERR-i korrespondent Brüsselis Johannes Tralla.

Te olete õppinud sovetoloog, Nõukogude Liidu asjatundja. Kui olulist rolli mängib haridus selles, et olete olete Tuski kabinetis välispoliitika nõunik?
Mu õpingud tulevad nüüd uuesti kasuks. Vanad õpikud ja raamatud on jälle aktuaalsed. Ma ei tea, kas see oli nii määrav Tuski jaoks kui mind valiti. Ta otsis kedagi, kes mõtleks samamoodi kui tema välispoliitika küsimustes, kellele ei peaks kõike A-st ja O-st ära seletama. See moment, et oleks keegi, kes mõistab meiepoolset mandriajalugu ja muresid oli määravam.

Kui toimub ülemkogu ja valmistatakse ette järeldusi, siis kas välispoliitika osa kirjutate teie?
Jah. Meie kirjutame esialgse kavandi, siis see arutatakse läbi kabinetis ja siis läheb liikmesriikidele ja hakatakse arutama sõnastusi. Esimene variant tuleb siit.

Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy oli tuntud kui suur kompromissidemeister, kes tegi ära suure osa tööst kabinetisügavustes, ilma, et omaenda hinnangutega oleks välja paistnud. Mulje Tuskist on mõneti teistsugune, ta on jõuliselt sõna võtnud päevapoliililistel teemadel, eriti mis puudutab välispoliitikat ja Venemaad. Kas see ka teie teene?
See on Tuski teene. Sellest hetkest kui see sõna tuleb tema suust välja, siis see on tema mõte. Herman Van Rompuy oli väga õige mees õigel ajal. See kompromissivalmidus ja geneetiline hoiak, mis on belglastel sees tänu nende riigi ülesehitusele, oli just see, mida oli eurokriisi ajal vaja. Tusk on rohkem huvitatud välispoliitikast, ta ei ole ilmaasjata seitse aastat läbi elanud Poola peaministrina. Ta on tugev liider ja juhtimine on osa tema rollist, mitte ainult tekitada kompromisse, vaid tuua inimesi kaasa.

Mulle näib, et Donald Tuski ja Federica Mogherini lähenemine on üsna erinev. Mogherini otsib rohkem lepitust, Tusk on retoorikas jõulisem. On see hea ja halva politseiniku mäng või on õigus ka neil, kes ütlevad, ülemkogu presidendi ja välispoliitika kõrge esindaja vahel on Venemaaga käitumise osas eriarusaam?
Tusk ja Mogherini saavad omavahel hästi läbi. Kooskõlastavad, räägivad palju. Nende mõlema eelkäijad - see oli silmnähtavalt vahekord, kus keemia hakkas natuke vastu töötama. Mõlemad saavad aru, et selleks, et olla edukas välispoliitikas, peavad nad koostööd tegema.

Aga retoorikas on erinevus. Selle tajumiseks piisab võtta ette Twitter. On see taktika või paratamatus?
Ma ei usu, et see on taktika. Vähemalt siitpoolt vaadates ei ole. Ei ole kokkulepitult hea ja halb politseinik. Meenutage, kuidas neid valiti ja mis põhjustel. Siin oli juba sisseehitatud ülemkogu poolt tasakaal, mis puudutab just ida asju.

Kui vaatate Minski rahuleppe teist katset, kas nõustute, et see oli Kremli dikteeritud nõrk kompromiss. Seni kuni Ukraina piirikontrolli Venemaaga tagasi ei saa, võib liigutada Ida-Ukrainasse humanitaarmissioonide sildi all ükskõik mida.
Kahtlemata Minski kokkuleppe puhul on mitte väga selgelt lahtikirjutatud kohti, mõned on üpris tähtsad. Üks neist on piirikontroll, mis on suveräänsuse üks tundemärke. See on probleemne. Kõige olulisem Minski kokkuleppe puhul on see, et relvarahu peaks. Praegu ta eriti ei pea. Kui seda kokkulepet ei rakendata, on selgelt välja öeldud, mis võib juhtuda. Sellele ei järgne vaikus

Teil on uued sanktsioonide ettepanekud juba lauasahtlis ritta seatud?
Ma ei saa päris seda kommenteerida, aga kui vaatate, mis president Tusk pressikonverentsil ütles, siis ettevalmistused käivad edasi.

Kuidas te kirjeldaksite Putini tegevust praegu Ukrainas. Kas teile tundub, et tal on ratsionaalne plaan? Tema enda peas vähemalt ratsionaalne.
Ma ei näe tema mõtetesse, ma ei saa päris aru. Mõned analüütikud arvavad, et ta tahab kehtestada uuesti Nõukogude Liitu, mõned arvavad, et tahab tekitada Ukrainas külmutatud konflikti, mõned arvavad, et soovib ainult austust, Venemaa tagasitulekut maailma parketile. See ei ole tegelikult nii oluline, mis ta motivatsioon on. Olulised on teod. Mida tuleks vaadata eeskätt on mitte visioone ja kuulata sõnu vaid vaadata, mis tegelikult toimub.

Kui murelik te olete, et ta Ida-Ukrainas ei peatu?
Tuleb kõigeks valmis olla.

Kas Euroopa Liidu suhted Venemaaga võiksid tänastes tingimustes taastuda sama kiiresti nagu nad taastusid pärast 2008. aasta Gruusia sõda?
Ma ei usu. Julgeolekupoliitilised alused pärast Teist maailmasõda, see terve arhitektuur on õõnestatud. See on fundamentaalne muudatus, mis on toimunud. Ma ei usu hästi, et kõike võib lihtsalt unustada. Samas tuleb öelda, et mingil ajal tuleb kujutada ette, millised saavad olema Euroopa Liidu ja Venemaa suhted olukorras, kus on pinged. Kuidas me tegutseme edasi? Kas meil on uus külm sõda, kuidas me toimime?

Kas meil on uus külm sõda?
Ma arvan küll.