Sigrid Petofferi sõnul on lapsendajate registrit tarvis juba selle pärast, et asjast huvitatud inimene saaks abi ühelt ametnikult ning ei peaks eri maakondadesse pöörduma.

Kui inimene, kelle katsed lapsi bioloogilisel teel saada ei ole õnnestunud, peab oma lugu taas ja taas rääkima, on see talle psüühiliselt kurnav. "See ei ole väga lihtne otsast peale alustada ühe ja sama teemaga," rõhutas Petoffer.

Ta peab oluliseks, et potentsiaalsel lapsendajal oleks põhjalik ettevalmistus. Petofferi sõnul peitub bürokraatia oht praegu selles, et inimesed jäävad ootele, ja kui hakatakse lapsele peret otsima, siis otsitakse kandidaate nimekirjast, aga osa soovijaid on võib olla sealt pika ootamise järel lahkunud.

Petoffer tõi ühe kitsaskohana esile selle, et praegu pole täpselt teada, kuidas ja kes teeb lapsendada soovijatele pereuuringut. Osa maavalitsusi soovitab pöörduda perel spetsialisti poole, osa teevad seda ise.

Lapsendajate koolitust soovijatele pakutakse, aga seda on Petofferi hinnangul nii vähe, et osa soovijaid ootab järjekorras koguni neli aastat.