Terrorisündmused tuleb lastele lihtsas keeles lahti rääkida ({{commentsTotal}})

Foto: AFP/Reuters/SIPA/Scanpix/Sotsiaalmeedia

Psühholoogid ja meediateadlased on seisukohal, et lapsi ei saa terrorisündmuste kajastuste eest kotis hoida, sest nad aduvad täiskasvanute ärevust niikuinii. Õigem on neile traagilised sündmused neile arusaadavas keeles lahti seletada, mis tagaks neile suurema turvatunde.

Tartu ülikooli meediauuringute teadur Andra Siibak selgitas Vikerraadio saates „Meediatund“ Brüsseli terrorisündmuste kajastuse valguses, et lastega ei peaks võtma protekstionistlikku hoiakut, justkui nad on passiivsed käsnad, kelle eest tuleb kogu negatiivne meediavoog eemal hoida, kuna nad niikuini toimuvat ei mõista. Selle asemel tuleb lähtuvalt lapse vanusest selgitada toimunud sündmusi talle arusaadavas keeles ja arusaadavate paralleelide abil.

Mida noorem, seda konkreetsemalt

„Sõltub palju, mis vanuses laps on. Uuringud on näidanud, et 3-4-aastased näevad uudistest ebameeldivaid kaadreid, aga tihtipeale need nende jaoks ei olegi nii hirmsad kui midagi, mida nad näevad multikatest, sest need ei ole visuaalselt nende jaoks nii köitvad. Näiteks muumide karakter Urr võib olla neile kordades hirmsam tegelane kui pommiplahvatused kusagil Brüsselis,“ tõi Siibak analoogia.

„Eelkooliealiste, 5-7aastaste puhul hakkab fantaasiakangelaste hirm muutuma juba reaalsete sündmuste hirmuks. Nende puhul on esimene soovitus ausalt rääkida lapsega, mida ta näeb ja selgitada seda, mis toimub. Et mitte sulgeda seda tema ees,“ rõhutas Siibak.

„Lapsed tavaliselt ise oskavad väga hästi mõelda välja taktikaid, kuidas ebameeldiva sisuga hakkama saada. Alustuseks nad sulgevad oma silmad, panevad teleka kinni, lähevad teise tuppa, otsivad asendustegevusi, et mitte ebameeldivat asja vaadata. Ei saa öelda, et nad oleksid passiivsed tarbijad. Kui neile midagi ei meeldi, siis nad seda lihtsalt ei vaata,“ täheldas Siibak.

Samal seisukohal oli ka psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel, kes rõhutas, et lapsevanema asi on tagada oma lapse emotsionaalne turvalisus.

„Lapse esimene küsimus võib olla, kas temaga ka võib midagi sellist juhtuda. Näiteks proovida vastata, et see toimus kaugel ja rääkida, mida Eestis tehakse, et seda ei juhtuks,“ soovitas Konstabel ja lähtuda põhimõttest, mida väiksem laps, seda konkreetsem lähenemine.

„Näiteks lasteaias ka mõni laps saab väga vihaseks ja teeb midagi, et saada oma tahtmist – tuleks selgitada, et vahel on suurtega samamoodi. Tuleks tuua hästi konkreetseid paralleele. Selgitada, et teistele haiget tegemine ei ole aktsepteeritav viis ja on selgelt keelatud,“ andis Konstabel nõu.

„Võime selgitada, et ka suurtel inimestel võib olla väga erinevaid seisundeid, võib-olla ta tahab ka tähelepanu saada. Kõige halvem on lastele öelda, et sa ei saa veel nendest asjadest aru, paneme teleka kinni. See ei tähenda, et mingid kujutluspildid lapsega kaasa ei tule. Tuleb kutsuda üles veel rääkima ja selgitada, et need ongi keerulised lood,“ soovitas Konstabel.

Last tuleb jälgida

Konstabel soovitas lapsevanematel laste mänge teraselt jälgida – kui vägivald kaldub juba mängudesse, tuleb vägivald uuesti teemaks võtta. „Ei saa piirduda kolme lausega ja siis teemat lukku lüüa. Lapsevanemal peab olema teravat silma ja see on lapsevanema vastutus puhtalt.“

Konstabeli seisukoht oli, et lastele tuleb selgitada, mis on uudise kriteeriumid: et meediasse jõuavadki vaid ekstreemsed sündmused, mida iga päev ei juhtu.

Siibak pidas oluliseks nüansiks veel selgitada lapsele, et uudistest uudistesse üha korduvad ja täienevad kaadrid on ühe ja sama sündmuse kajastus, mitte üha korduvad analoogsed sündmused – laps ise seda ei mõista, kui talle seda ei selgitata.

„Et see õudus ei ole mitmeid kordi läbi elatav, vaid ühest ja samast juhtumist, et lapsel ei tekiks vääraid arusaamu, et iga natukese aja tagant toimub ühtesid ja samu sündmusi erinevates kohtades,“ pani Siibak südamele.

Meediat ei maksa üle tarbida

Ajakirjanik ja psühholoogiline nõustaja Tiina Jõgeda soovitas ka täiskasvanutel meediatarbimisega piiri pidada, sest selle mõju võib ka täiskasvanule ränk olla.

„Tasub endale ka piirid seada ja mitte kogu aeg endasse ahmida seda. Need irratsionaalsed hirmud ohustavad täiskasvanut ka. See, kes hangib kogu oma info ainult sotsiaalmeediast või ajakirjandusest, tunneb palju suuremat ebakindlust kui see, kes elab oma elu ka tänavatel,“ täheldas Jõgeda.

Jõgeda rõhutas, et lapse hirmu ei tohi välja naerda ega tühisena näidata, vaid sellega peab tegelema ja andma lapsele mõista, et tema jaoks ollakse alati olemas, et hirmu tekitanud teemat vajadusel veel arutada.

„Päris väikestega on alati võimalus lihtsalt koos mängima minna ja nende jaoks see ongi veel kõige suurem turvatunde tekitaja,“ soovitas Jõgeda.

Toimetaja: Merilin Pärli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: