See ei ole enam pelk mõtisklemine, et naised sobivad kenasti koduhoidjaks ja lastega tegelema ning mehed toogu ikka leib lauale ja juhtigu vägesid. See on tingimuste seadmine.

Kui sa julged olla erinev sellest, mis meile meeldib, siis võib sinuga kõike teha, oled lindprii. Kui sa oled lihtsalt inimene, kes elab oma elu nagu ta tahab, kedagi kahjustamata – sellest ei piisa.

Kui mõtted liiguvad taolisel viisil, siis pole selles ju mingit erinevust võrreldes seltskonnaga, keda kardetakse siia suurte hordidena saabuvat Lähis-Idast ja Aafrikast ning keda väidetakse naistesse alavääristavalt suhtuvat. Internetis on viimastel päevadel levinud video saudi „pereterapeudist“, kes õpetab meestele, kuidas õigesti naist peksta – siis, kui on vaja naist distsiplineerida, mitte niisama viha pärast. Happega või kividega näkku naisele juhul, kui võõrast meest vaatab. Kui naine käitub sobimatult, siis ise teab, millega riskib...

Üksi juba mõtteviis, et konventsiooniga tegelikult ei tahetagi niivõrd kedagi vägivalla eest kaitsta, vaid suruda läbi „radikaalfeministlikku mõtteviisi“, on ehmatav. Siin taga saab olla kas usk, et vägivalla probleemi Eestis lihtsalt pole, või siis tohutu hirm, et müütiline radikaalfeministide jõuk haarab Eestis võimu ja selle vältimiseks lihtsalt tuleb tuua ohvreid. Jätta kaitseta kõik naised ja lapsed, näiteks.

Muide, kas meeste traditsioonilise soorollli juurde nõrgemate kaitsmine ei kuulu? Naisi, lapsi, vanainimesi tuleks kaitsta ainult siis, kui nad käituvad vastavalt sellele, kuidas see aegade algusest peale on olnud, mitte muidu?

Kuidas siis antud partei või nende mõtteviisi pooldajad konventsiooni sõnastaks? Kas sinna tuleks panna sisse tingimuslaused selle kohta, et vägivalda ei tohi kasutada ainult nende naiste puhul, kes on nõus olema traditsioonilisel moel emad ja pigem kodule orienteeritud ja leebe loomuga? Ja laste puhul, kes on traditsioonilises lapse rollis, ehk siis käituvad kenasti.

See traditsiooniliste soorollidega ja vahel juba loodusest seatud korraga vehkimine – et neid peaks kas eeskujuks seadma või justkui leppima millegagi, mis on aegade algusest peale olnud – see on tegelikult tüütu. Inimesed ei ela kogu maailmas ühtemoodi, pole kunagi elanud. Isegi n-ö traditsiooniliste soorollide ajastutel oli variatiivsust.

Viieteistkümnenda sajandi lõpul juhtis korralik pereema ja truu abielunaine Kastiilia Isabella reconquista’t ja ärgitas maadeavastajaid teele asuma võrdselt oma mehega. Ühendas edukalt karjääri ja pereelu, nagu nüüd peaks ütlema. Jeanne d’Arc sättis end plikakesena raudrüüsse ja kamandas mehi. Kas see käitumine on traditsioonilisele soorollile vastav, sest tegemist oli neitsiga? Neid näiteid, vähem ja rohkem kuulsaid, saaks tuua veel ja veel.

Kui vaatame loomariiki, siis sealgi pole igal pool ühtemoodi agressiivsus ja isased karju juhtimas. Ärme räägi palvetajaritsikatest, vaatame lähemaid sugulasi. Kääbusšimpansite bonobode karjas on emastel juhtroll ja bonobodest tehtud loodusfilme on lastega keeruline vaadata mitte sellepärast, et seal aina tapetakse. Vastupidi, hipi-ahvideks nimetatud bonobod hoiavad kõik konfliktid vaos ohtra ja väga eriilmelise seksiga. Kas peaks sellest lähtudes siis inimestele mõeldud vihajuhtimise koolitused ümber tegema – looduses ju on nii?

Ma tegelikult tahaks, et EKRE-lased ja nende mõttekaaslased saaks kohtuda naiste ja lastega, kes on olnud reaalsed koduvägivalla ohvrid. Räägiksid oma „ei toeta ratifitseerimist, sest tradtsioonilised soorollid on ohus“ juttu seal. Vaataksid otsa neile, kes on üleni katki ja püüavad ometi eluga edasi minna. Naistele, kes tavaliselt on enne abi otsimist igal moel üritanud paarisuhet päästa, pingutanud mehele meeldimise nimel, kodurahul nimel. Vaataks otsa lastele, keda on igas mõttes väärkoheldud ja kes ikka armastavad oma vanemaid.

Ja siis nad võiks minna ka koolidesse rääkima. Tüdrukutele seda juttu, et kui sa plaanid saada elektrikuks või tippjuhiks, julged otse öelda, et lapsi sa ei taha ja meestega soovid suhelda vaid ühe öö kaupa – et siis, jah, sind polegi vaja kaitsta ja aidata.

Ja poistele räägiks ka ühte-teist - sest kui olla samas vaimus järjekindel, peaks küsima, et mida teha siis meestega, kes ei taha korralikult traditsioonilist meherolli kanda. Jäävad töötuks. Ei ole poegadele eeskujuks tarkuse ja sirgeselgsusega. Joovad end vahel täis. Jahil ja kalal käia ka ei oska. Maja ise valmis ei ehita. Autot ei mõista remontida, hobusest rääkimata.

Kas neid tuleks ka füüsiliselt karistada või vähemalt avalikult häbistada? Tõsi, seda kardavad ju mehed niigi. Tunne, et polda piisav, ei saada hakkama – ja sellest tundest edasi tuleb teinekord depressioon ja suitsiidki.

Vaatame reaalsusele otsa. Perevägivald, suhtevägivald on suur probleem ainult mitte selle tõttu, et nii ja nii palju naisi või lapsi saab otseselt viga. Mõju on oluliselt laiem. Lapsed, kes on varasest peale näinud vägivalda, on samamoodi traumatiseeritud, kui need, keda ennast on väärkoheldud. Need lapsed – kui nad abi ei saa – kasvavad väärastunud arusaamaga nii piiridest, turvatundest kui ka sellest, kuidas oma emotsioonidega toimetada.

Kui laps saab kaasa perest teadmise, et pahane kas ei tohi üldse olla või tuleb see teiste peal karjumise ja löömisega välja elada, siis see on tema elu normaalsus – ja ümberõppimine on väga raske. Teiste emotsioone tähele pannagi on raske, kui kogu aeg ollakse enda turvalisuse ja tunnete vaoshoidmise pärast mures. Endal ei arvata olevat õigust piiridele, turvalisusele ja seda ei osata näha olulisena ka teiste juures.

Nad ei hakka tingimata teisi lööma ega vägistama, nad lihtsalt ei taju, et piirid on oluline teema. Et lugu tuleb pidada endast ja teistest; et teiste n-ö ruumi – olgu vaimsesse või füüsilisse – ei tohi minna, kui teine ei taha.

Jah, eks me võime siingi rääkida eestlaste õnnetust saatusest – et kuna meie piire on nii palju rikutud, on vallutatud ja haiget tehtud, siis võib-olla on meis seetõttu palju kibedust, läbi põlvkondade. Aga seda enam peaksime üksteise turvalisuse ja heaolu eest hoolitsema ise, kus vähegi võimalik.

Alustada tuleb kõige lihtsamatest põhimõtetest, mis kehtivad universaalselt, sõltumata soost ja vanusest. Teha teisega midagi sellist, milleks too pole nõusolekut andnud – ei tohi. Haiget teha teisele ei tohi. Solvata, mõnitada, kiusata, alandada, sildistada, tühistada inimest – ei tohi. See on ju nii lihtne?

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.