Arendajad ootavad juba aastaid rohelist tuld esitatud kaeveloa taotlusele. Eesmärk on 5200 hektarilt saada kätte ligi 150 miljonit tonni põlevkivi.

Arendajatel kaevandada lubatud aastaseid kaevemahte arvestades on taotletava loa kehtivusajaks 30 aastat.

Keskkonnaministeerium algatas kaeveloa taotluse põhjal keskkonnamõjude hindamise juba 2013. aasta juulis. Protsess jõudnud lõppjärku ning aruanne on kinnitamise etapis.

Arendajate jaoks tuli halb uudis aga mais, kui neile sai teatavaks et alale on plaanitud olulisel määral täiendavaid lendorava püsielupaikasid [vt kaarti allpool]. Lendoravate püsielupaigaks määratud alad suureneksid kordades. Olgu öeldud, et Sonda kaevandusalal on umbes 40 lendorava pesapuud.

Arendajad Viru Keemia Grupp ja Kiviõli Keemiatööstus märgivad, et püsielupaikade moodustamisel kantakse maha ca 16,3 miljonit tonni põlevkivi varu, mis muudab juba niigi raskesti tasuval kaevandusalal paiknevad varud veelgi väiksemaks.

"See omakorda suurendab kogu kaevanduse tasuvusperioodi veelgi ja muudab selle isegi standardse lahenduse puhul küsitavaks," seisab nende murekirjas keskkonna- ja rahandusministrile.

Arendajad ei välista, et nad oleks sunnitud tegevusest loobuma, kuna majandustegevust keelavad püsielupaiga alad muudavad kaevandamise nii tehniliselt kui ka majanduslikult mõttetuks.

Saamatajääv raha

Arvestades, et keskmiselt kulub ühe tonni põlevkiviõli tootmiseks kaheksa tonni põlevkivi, jääb planeeritavate piirangute tõttu tootmata ligi 2 miljonit tonni põlevkiviõli.

Kui arvestada asjaolu, et riigile laekub tonni toodetud põlevkiviõli pealt riigitulu ainuüksi keskkonnamaksude ja tööjõumaksude pealt 55 eurot, siis jääb antud otsusega riigieelarvesse laekumata umbes 112 miljonit eurot, arvutasid arendajad.

Kaevandusluba taotlevad ettevõtete hinnangul võib praeguses juhtumis näha signaali, mille alusel teeb arendaja tulevikus planeeritavate kapitalimahukate ja pikka planeerimisaega nõudvate investeeringute osas otsuse neid Eesti riiki mitte rajada, kuna keskkonnaministeeriumi poliitikat arvestades on riskid liiga kõrged.

"Seega jääb antud otsusega laekumata märkimisväärne tulu riigi eelarvesse ning kahjustatakse ühtlasi ka Eesti ärikliimat, mis on tulevasi investoreid silmas pidades oluline näitaja," seisab kirjas.

Arendajad ei näe ohtu

Lendoravaeksperdi Uudo Timm ütlustele tuginedes väidavad arendajad, et planeeritavad alad ei oma potentsiaalset väärtust lendorava püsielupaigana, vaid kannavad pigem liikumiskoridori eesmärki.

Kuna arendajad plaanivad maa-alust kaevandust, siis ei ohusta nad endi hinnangul oma tegevusega lendoravatele vajalikke liikumiskoridore, mistõttu jääb arusaamatuks püsielupaiga loomise vajadus, mille tõttu vastavalt looduskaitseseadusele kaevandustegevust nendel aladel enam teostada pole võimalik.

Liikumiskoridoride säilitamiseks tegid arendajd keskkonnaministeeriumile ettepaneku ajakohastada looduskaitseseadus selliselt, et oleks võimalik tagada nii kaevandamine kui säilitada lendoravate liikumiseks vajalikke puid.

Ministeerium: detailne arutelu on ees

Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja Taimo Aasma sõnul on laiem arutelu alles ees ja kuulda võetakse kõiki argumente, nii looduskaitselisi kui majanduslikke, kuid ennekõike lähtub ministeerium lendoravate huvidest.

"Küsimus on selles, et mis on optimaalne ja mõistlik tulemus ja lahendus lendorava jaoks, mis tagaks liigi säilimise. Kindlasti on momente, mida annab läbi rääkida," ütles Aasma ERR-i raadiouudistele. "Tulemus peab olema võimalikult mõistlik mõlemale poolele, see ongi detailsete läbirääkimise küsimus."

Väljasuremisohus lendoravad

Eestis võib sobilikku elupaika leiduda vaid sadakonnale lendoravale. Praegune väljavaade lubab aga oletada, et aastaks 2020 on lendoravad Eestis välja surnud [loe lähemalt siit].

Osalt peitub nii põhjus kui lahendus metsamajandamises. Veel 1990. aastatel pesitsesid lendoravad 3180 ruutkilomeetril. Aastal 2015 on asustatud metsamaastike alles jäänud vaid 550 km2, millest sobivaid pesitsuspaiku on vaid 1-2 km2.

Pikaajalistele vaatlustele ja uuringuandmetele tuginedes leiab Tartu ülikooli zooloog Jaanus Remm, et praeguse trendi jätkudes on lendoravad Eestis viie aasta pärast välja surnud.

Lendorav on pesitsuspaiga suhtes väga valiv eelistades vanu kõrgeid haavametsi, mille tüvedeõõnsustesse on võimalik teha pesa. Ühest kõrgest haavikust teise liikumiseks sobivad ka kõrgemad kuusikud. Paraku soodustab Eesti metsamajandus nooremate metsade kasvatamist ning fragmenteeritust, kus vana metsa laike ümbritsevad noorendikud.