Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus vähenes varasema aastaga võrreldes 0,3 protsendipunkti ning absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus 2,4 protsendipunkti, teatas statistikaamet.

Eelmisel aastal elanikkonna sissetulek suurenes ja sissetulekute ebavõrdsus vähenes. Riiklikud toetused ja pensionid aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud 39,2 protsenti ja absoluutses vaesuses 25,2 protsenti elanikkonnast.

Suhtelises vaesuses elas eelmisel aastal inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 429 eurot, 2014. aastal oli see 394 eurot ning absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 201 eurot, 2014. aastal oli see 203 eurot.

Eelmisel aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,7 korda.

Võrreldes 2014. aastaga on vähenenud nii laste, noorte kui ka keskealiste vaesus, suurenenud aga vanemaealiste suhteline vaesus.

Eelmisel aastal elas 40,2 protsenti 65-aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses ning 2014. aastal 35,8 protsenti.

2015. aastal elas alla 18-aastastest lastest suhtelises vaesuses 18,5 protsenti ehk poolteist protsendipunkti vähem kui aasta varem, samuti langes laste absoluutse vaesuse määr – vastav näitaja oli 2014. aastal 9,1 protsenti ja 2015. aastal 4,6 protsenti.

Haridustase mõjutab vaesusesse jäämise riski oluliselt. Põhi- või madalama haridusega inimestest kuulus iga kolmas sissetuleku poolest vaeseimasse ja vaid iga neljateistkümnes rikkaimasse sissetulekuviiendikku.

Samal ajal kuulus kolmandik kõrgharidusega inimestest rikkaima viiendiku hulka ning seetõttu on ka kõrgemalt haritud inimeste suhtelise ja absoluutse vaesuse määr vastavalt 12,4 protsenti ja kaks protsenti ning peaaegu kolm korda väiksem kui põhi- või madalama haridusega inimestel, kus suhtelise ja absoluutse vaesuse määr on vastavalt 34,8 protsenti ja viis protsenti. Kõrgem haridustase on oluline vaesuse vältimise eeldus.