Soovitame vaadata kaarti täisekraanil.

Välisriikidel ei ole sisuliselt piiranguid Eestis kinnisvara soetada. Välja arvatud saatkonnahooned ja saadikute residentsid, ei pea Moskva, Washington ega Berliin eraldi aru andma, kui palju neile siin maid ja maju kuulub, vahendas "Pealtnägija".

Pildi teeb segasemaks, et palju kinnisvara ka renditakse. Lisaks võib pind kuuluda hoopis mingile riigistruktuurile või firmale. Kui teha midagi tõeliselt valgustkartvat, ei seo seda riigiga üldjuhul mitte miski. Nagu näiteks Herman Simmi agendijuht oli paberite järgi Portugali kodanik, aga tegelikult Venemaa sõjaväeluure ohvitser.

Varem pole põhjalikku ülevaadet Venemaa kinnisvarast Eesti meedias tehtud. Isegi kui võtta aluseks lihtsalt kinnistusraamat, selgub, et Vene Föderatsioonile kuulub välisriikidest kõige rohkem kinnisvara. Nad on omanikuks kaheksale korterile, mis paiknevad laiali Tallinnas ja Narvas.

Kui "Pealtnägija" päris Vene saatkonnalt korterite kohta, siis hoidusid nad vastamisest ja rõhutasid, et kinnisvara teema on tundlik. Korteriteks on pisikestest kahetoalistest kuni suurte apartementideni, mida valdavalt kasutavad saatkonna või konsulaatide töötajad. Võrdluseks: näiteks USA ei ole Eestis ühegi kinnistu omanik ning Saksa, Läti ja Soome riigile kuulub ainult nende saatkonnahoone.

See, et Vene riik on ostnud mõned korterid Tallinnas, kuhu majutada oma töötajaid, on ühelt poolt ootuspärane. Venemaa on meie suur naaber, Eestis elab palju tema kodanikke ja neil on siin suur diplomaatiline korpus, esindustega mitmes linnas. Teisalt on Vene riigi kinnisvaraportfell siin väga kirju ja kohati võib vaid mõistatada, mida sellega õieti tehakse. "Pealtnägijal" õnnestus Venemaa otseses omandis ja kasutuses tuvastada kokku paarkümmend objekti.

Näiteks Koplis Puhangu tänaval asub kahetoaline, 38-ruutmeetrine korter, mille Vene riik sai kuuldavasti päranduseks. Väiksemate korterite kõrval väärivad mainimist kaks üle 70-ruutmeetrist korterit 2003. aastal valminud majas Alvari tänaval, kiviviske kaugusel uuest õigeusu kirikust, mille ehitamiseks küsis Edgar Savisaar raha toonaselt Vene raudtee juhilt Vladimir Jakuninilt. Kui üks korter seisab tühjana, siis teises elab Vene saatkonnas kõrgel ametikohal töötav daam.

"Mis puudutab saatkonna töötajaid, siis kindlasti osa on seal huvipakkuvamad isikud ja osa vähem huvipakkuvad," ütles endine kaitsepolitsei juht Raivo Aeg (IRL). "Samas see ei tähenda sugugi, et väliselt või näiliselt reatöötaja ei peaks teinekord huvi pakkuma, sest selle sama reatöötaja katte all võib töötada nii mõnigi vägagi oluline isik, võib-olla isegi olulisem, kui näiteks see sama sõjaväeatašee. Kes on ka väga oluline, aga temal võib näiteks resideeruda Eestis temast hoopis kõrgemal tasemel nii-öelda residentuuri juht". 

Aastate jooksul on ka Eesti luuramisega seoses välja saatnud mitu Vene diplomaati, viimati mainis kaitsepolitsei selliseid juhtumeid näiteks oma aastaraamatus kaks aastat tagasi. Kapo ei soovi Vene kinnisvara teemat kaamera ees kommenteerida, sest neil pole aastaraamatutes avaldatule midagi olulist lisada.

Kõige suurem ja huvitavam Venemaa omandis korter asub Tallinnas Kreutzwaldi 4 viimasel korrusel. Neljatoalises 96-ruutmeetrises korteris elasid pikka aega Vene saatkonna sõjaväeatašeed ehk diplomaadipaberitega militaarspetsid. Mis masti meestega tegu, näitab kas või see, et üks neist, 2000ndate algul Eestis diplomaadina teeninud Igor Lelin oli mullu üks põhipretendent Vene sõjaväeluure GRU juhi kohale, aga ei osutunud valituks.

Ühel hetkel koliti sõjaväeatašeed Kreutzwaldi tänavalt mujale ja korteri haldamise võttis üle Vene riigi kinnisvaraga välismaal tegelev riigiettevõte Goszagransobstvennost, mis otsis mingiks ajaks korterisse ka üürnikud. Praegu seisab korter tühjalt, kuid samas majas on Vene riigil ka üüripind, kus tegutseb suursaatkonna sotsiaalkindlustuse osakond. Huvitav detail on, et läbi mitme firma jookseb nende pindade omand Marshalli saartele.

Suursaatkonna nõunik Jevgeni Verlin ütles “Pealtnägijale”, et sotsiaalosakond on seotud Venemaa kaitseministeeriumiga ja see on Eestis, et teenindada erru läinud sõjaväepersonali vajadusi.

Kui maailma meedias tekitasid elevust väidetavate Vene spioonide uhked villad Ameerikas, siis teadaolevalt ainus Vene riigi kasutuses villa Eestis on suursaadiku residents Pirital. Ajaloolise nimega Villa Tannenrodet, kus on 535 ruutmeetrit ja kaheksa tuba, renditakse eraomanikult.

Väiksemaid rendipindu on nii Tartus kui Tallinnas, aga kõige rohkem küsimusi tekitab korter kapo peamaja vaateväljas Kaarli puiestee 11, mida rendib Vene saatkond Tallinna linnalt alates 1993. aastast tähtajatult ja sisuliselt tasuta: saatkond maksab 73-ruutmeetri eest iga kuu vaid 4,67 eurot.

Tallinna Kesklinna linnaosa vanem Alar Nääme (Keskerakond), kes linna vara omastamise tõttu nüüd küll ametist lahkub, ütles, et linnavalitsejana kõiki rendilepinguid vaadates tundub see hind tõesti ebamõistlikult madal. "Midagi muuta seal tõepoolest võiks. Kas ma tänasel päeval näeksin seda, et selle peaks lõpetama? Kindlasti mitte, pigem on see läbirääkimiste küsimus," lausus Nääme.

Raivo Aeg märkis, et sellise korteri olemasolu on kõigile teada-tuntud fakt. "Lihtsameelne oleks ju arvata, et kaitsepolitsei siseturvalisust tagav struktuuriüksus ei omaks ülevaadet, mis seal kaitsepolitsei peakorteri lähiümbruses toimub. Kindlasti see ülevaade on olemas," tõdes ta.

Saatkondade vahetus on siiani lõpule viimata

Suurimad alad Vene riigi käsutuses on riikidevahelise kokkulepe alusel. 2014. aastal allkirjastasid toonane Eesti välisminister Urmas Paet ja Vene välisminister Sergei Lavrov kokkulepe, mille järgi sisuliselt vahetati maid ja maju.

Eesti saab endale Moskva saatkonna hoone ja 99 aastaks rendile saatkonna krundi hinnaga üks rubla aasta. Venemaa saab endale vastutasuks Tallinna vanalinnas Pika ja Laia tänava vahel asuva saatkonnakompleksi ja sellealuse maa 99 aastaks kasutusse hinnaga üks euro aastas. Kuid see polnud kõik. Sama kokkuleppega saab Vene pool enda kasutusse 1,7 hektari suuruse endise Nõukogude piirivalvekordoni Pirital, kust venelased pole sisuliselt kunagi lahkunud. Lepingu juures seisnud eestlaste sõnul on lõppresultaat mõistlik.

Pirita objektil on viis suuremat hoonet, mis on väga erinevas seisukorras, sealhulgas kaheksa korteriga 480-ruutmeetrine korterelamu. Kuna krunt asub strateegilises piirkonnas nii Tallinna sadamate kui kinnisvaraarenduse rakursist, on osaliselt piirdeaiaga ümbritsetud Vene enklaav tekitanud palju küsimusi ja spekulatsioone.

Vene saatkonna nõunik Verlin teatas, et Mähel elavad saatkonna tehnilised töötajad nagu näiteks autojuhid, tehnikud peredega.

"Ega ma ei ütle, et see põhjendus neil oli lausa õhust võetud, aga selge on see, et territoorium on seal üsna suur ja ega meie seda territooriumi päris ju ei kontrolli," tõdes endine Eesti suursaadik Moskvas Mart Helme (EKRE).

Raivo Aeg märkis, et vähemalt sellel perioodil, kui tema kapos töötas, ei olnud see kinnistu mingisugune ohumärk, kus oleks tegeldud Eesti riigi vastase tegevusega.

Selle teema uurimisel tuli aga ilmsiks märkimisväärne uudis, et Paeti-Lavrovi lepe, mis sätestas vastastikku 99 aastaks hoonestusõigused, on tegelikult lõpuni viimata ja täpsemad lepingud nii Moskvas kui Tallinnas sõlmimata. Seetõttu pole kumbki riik ka seni isegi sümboolset tasu maksnud. Teisisõnu: sisuliselt kuulub Eesti saatkond Moskvas praegu ikka veel Venemaale ning Vene saatkond ja Pirita krunt Eestile.

Isegi kui neis kohtades hüpoteetiliselt midagi halba toimuks, siis diplomaatilise staatusega isikuid ei saa vastavalt rahvusvahelisele konventsioonile seoses tavakuritegudega kinni pidada ega läbi otsida.