Kes tegelikult vastutab, kui abivajajal alternatiive ei ole või need ei täida oma ülesannet? Ja kuidas teha nii, et tõelised abivajajad edaspidigi abi paluda julgeksid, uuris "Aktuaalne kaamera. Nädal".

"Ma ei nimetaks seda täna veel otseselt raviraha raiskamiseks, aga kindlasti kiirabi eesmärk ei ole sellisel puhul inimestele sellist tavapärast, esmast terviseabi osutada," nentis sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna juhataja Agris Koppel.

2014. aastal oli elustamisi kokku üle Eesti umbes 600, mis on 0,25 protsenti kogu kiirabi tööst. See on see, mida Eesti täna riigina kiirabilt ostab ja muuhulgas nad siis täna tõesti teevad ka seda tööd, mis peaks olema tehtud perearstisüsteemis ja ka eriarstide poolt.

Koppel nimetas mitmeid reforme, tervisekeskuste loomist ja haiglatereformi, mis probleemile tulevikus lahendust peaks pakkuma. Mida aga teha täna kutsega, mille sisuks on näljas inimesed, verevillid, klaasikillud sõrmes, palavikud ja peavalud ning palju muud?

Numbreid, kui paljud kutsed tegelikult vältimatu abi andmise alla mitte kuidagi ei mahu, keegi ei kogu. "Ma arvan, et umbes pooled," pakkus Tartu Kiirabi brigaadijuht Karin Märtin.

"Paljudel puhkudel võib seda käsitleda kiirabiressursi viletsa haldamisega. Häirekeskuse dispetšerid vajaksid punkt üks - kaasaegset tegevusjuhist. Aga selleks, et selle juhisega ka loominguliselt ringi käia, peaks neil olema oluliselt kõrgem haridus ja ettevalmistus," selgitas omakorda Tartu Kiirabi ja Eesti Kiirabiliidu juht Ago Kõrgvee.

"Väga lihtne on ju vaadata häirekeskuse otsa ja öelda, et probleem on teis. Tegelikult arvan mina, et see probleem on palju laiem, see on tervishoiukorralduse küsimus, see on see, et kui hästi kättesaadav on meil esmatasandi arstiabi," lausus häirekeskuse peadirektori asetäitja Eva Rinne.

Häirekeskuse ja kiirabiliidu vaidlusest selgub muuhulgas, et uut tegevusjuhist on põrgatatud kahe asutuse vahel 10 aastat.

"Me esitasime oma tegevusjuhiste versiooni juba 10 aastat tagasi, paraku pandi see sealsamas häirekeskuses sahtli põhja ja ei võetud seal mitmetel ettekäänetel üldse mitte väljagi. Kõiki kiirabiliidu poolseid ettepanekuid viia mingisuguseid muudatusi nendesse tegevusjuhistesse on siiamaani tagasi lükatud," lausus Kõrgvee.

"Täna meil kasutusel olev küsimustik on häirekeskuse peadirektori allkirjaga kasutusel olev juhend, seda ei ole allkirjastanud tervishoiuvaldkond ise ja seetõttu oleme me ka tagasi saatnud nende pakkumised ja öelnud - me oleme nõus tegema muudatusi, kui te selle vastutuse ka võtate ise ehk panete sinna oma allkirja. Jah, me oleme valmis seda tegema, jah, me oleme valmis muutma väljaõpet, me oleme nõus muutma ka neid küsimustikke, aga te peate võtma tervishoius ise vastutuse," sõnas Rinne.

Kõigil kolmel korral 10 aasta jooksul on paberid kiirabiliidu ja häirekeskuse vahel liikunud läbi terviseameti.

"Ma usun, et terviseametis, mille roll ei ole ainult kiirabi korraldamine, vaid ka tervishoiupoolne järelevalve ja kogu muu keskkonnatervisega seotud ülesannete täitmine... ja selles osas me vaatame ka terviseameti töö üle," ütles Agris Koppel sotsiaalministeeriumist.

Tartu Ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kuido Nõmme sõnul on riik medistiinilise kiirabi näol muretsenud endale väga kalli tööriista, millega ta aga midagi teha ei oska.

"Kasutab seda, näiteks mikroskoopi, siis palju lihtsamatel eesmärkidel, nagu näiteks naelade seina tagumiseks. Sest sellest saab riik aru ja seda ta oskab teha. Tööriist läheb katki, kui mikroskoobiga naelu taguda ja ka kiirabiga niimoodi juhtub, sest kiirabitöötajad on siiski väljaõppinud meedikud ja kui krooniliselt, igapäevaselt peavad nad käima kutsetel, mis ei ole vältimatu abiga seotud ja osad üldse mitte meditsiinilisedki, siis nad tüdinevad sellest ja kui nad satuvad oma põhitööd tegema, siis ka selle jaoks on nad väsinud," rõhutas Nõmm.

Mõelda võib ka nii, et ajal, kui keegi tellib endale kiirabi, sest palavikualandajad on kodus otsa saanud, sureb vastasmajas noor mees infarkti, sest lähim vaba kiirabibrigaad on lihtsalt liiga kaugel.

"Ega enne aru ei saada, kui see ei juhtu lähedase, tuttavaga, siis alles jõuab see päris reaalne elu kohale. On ju teada siit paari kuu tagusest juhusest, kus Võru brigaadid olid kinni ja Põlva läks elustama 23 minuti kauguselt," kommenteeris Tartu Kiirabi brigaadijuht Karin Märtin.

Ka sotsiaalministeeriumi osakonnajuhatajale ei meenu ühtegi teavituskampaaniat, kus riik tervishoiuteenuse korraldajana oleks inimestele selgitanud, mis otstarbeks ta kiirabi loonud on. "Jah, see teavitame, et miks ja mida kiirabi täna tegema peaks, seda võiks täitsa teha. Täna peaks seda tegema terviseamet, kes kiirabile raha annab," arvas ta.

Küsimusele, kes selle raha raiskamise lõpetama peaks, vastas Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kuido Nõmm nii: "See on miljoni dollari küsimus, kahjuks mul on ainult ühedollarilised vastused - see on töö- ja terviseminister."