Ühel 2012. aasta palaval suvepäeval seisin reporterina keskkriminaalpolitsei väravate taga. Terve parv ajakirjanikke ootas Kristen Michali ja Kalev Lillo lahkumist majast, kus nad olid juba mitu tundi tunnistusi andnud. „Päevakaja“ alguseks lahkusin vahipostilt. Hiljem selgus, et tunnistuste andmine venis peaaegu südaööni.

Need olid Reformierakonnale rasked päevad, sest partei mainet laastas niinimetatud kilekotiskandaal. See skandaal sumbus eimillessegi.

Miks ma seda räägin?

Kohalike valimiste üks põhiküsimus peaks olema Tallinnas linnavalitsuse tegevuse läbipaistvus, et mitte öelda korruptsioon. Ja selles kontekstis on raske tõsiselt võtta linnapeakandidaati, kel vaid mõned aastat tagasi tuli tumendatud klaasidega autoga ülekuulamistel käia.

Mida erakond siis sellises olukorras ette võtab? Tuleb otsida teema, mis kütab kirgi ja võimaldab polariseerumist. Suurepäraselt saab ära kasutada olukorda, kus pool pealinna elanikest räägivad emakeelena vene keelt. Ja juba tuligi Reformierakonnalt ettepanek alustada lasteaedade eestistamisega.

See on kindlasti oluline teema, kuid kas Tallinna arengu seisukohalt kõige olulisem teema? Ma kahtlen selles sügavalt.

Muidugi rõõmustab Michali valimise üle EKRE, kes uustulnukana saab ainsana jõuliselt rõhuda linnavalitsemise ausamaks muutmisele ja loomulikult etnilisele kaardile. Rahvuste teineteise vastu mängimine rõõmustab omakorda ka Keskerakonda, kes mängib samuti inimeste rahvuslike emotsioonidega, kinnitades venekeelsetele valijatele, et Keskerakond on nende ainus huvide kaitsja ja EKRE on tulekul.

IRL ja sotsiaaldemokraadid on Tallinnas aga olukorras, kus kardetakse valimiskünnise alla jäämist, see aga peletab nimekirjadest värskust ja nende kandideerijad ise ka ei usu, et edu oleks võimalik.

Tallinna linnavalitsuse kabinette ja koridore oleks kindlasti vaja tuulutada. Mitte et võimul oleks vale erakond, vaid Keskerakond on olnud ainuvõimul liiga kaua. Kuid näib, et aknad ja uksed jäävad suletuks ka järgnevaks neljaks aastaks.

Keskerakonda ei kõiguta miski, eriti kui üks peamine konkurent ei mõju korruptsiooni teemal rääkides usutavalt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.