Kui lõppenud kohalike valimiste tulemused ametlikult välja kuulutatakse, algab uus ajajärk Eesti haldusterritoriaalses korralduses. See on uus võimalus teha asju paremini või siis vastupidi, oht lasta palju tööd ja raha raisku.

Suured ootused muutusteks on igal juhul üles köetud. Loodan südamest, et haldusreform ei tähenda üksnes seda, et senistest valdadest saavad osavallad, vallavanemad asuvad pärast lahkumiskompensatsiooni kättesaamist abivallavanema ametisse ja vallamajad nimetatakse lihtsalt ümber teenuskeskusteks.

Ühinemislepingud on ilusad. Lühidalt kokku võttes lubavad kõik tagada hea ja turvalise elu. Räägitakse kaasamisest, kodanikuühendustest, kogukondadest. Teenused peaksid muutuma üheaegselt nii mitmekesisemaks, kvaliteetsemaks kui ka kättesaadavamaks.

Märksõnad „tasakaalustatud ja jätkusuutlik areng“, „strateegiline juhtimisvõimekus“, „elanike elukvaliteet“ käivad loomulikult sinna juurde.

Aastaid on mind ikka aeg-ajalt tabanud tunne, et tegemata haldusreform on olnud nagu hea põhjendus, isegi ettekääne, miks midagi teha ei saa. Nüüd ehk ei pea enam sellest haldusreformist lõputult ainult rääkima. Saab keskenduda mitte takistustele, vaid võimalustele.

Ei tasu aga oodata, et omavalitsuste liitumine iseenesest probleemid lahendab. Teiste riikide kogemus õpetab, et ühinemistega kaasnevad vahel positiivsed tulemused nii kulude kokkuhoiu kui ka teenuste valiku paranemise osas. Aga vähemalt sama palju uuringuid osutab ka sellele, et ühinemistest pole tegelikult mingit kasu või mõju on lausa negatiivne. Isegi sama riigi ja sama reformi piires on tulemused erinevad.

Mõned teadusuuringud leiavad, et just suuremateks omavalitsusteks liitumisel on efekt olemas, kuid teised uuringud on jälle järeldanud, et pole oluline, kui suurtest üksusteks ühinetakse. On ka päris huvitavaid leide. Näiteks Saksamaa reforme aastatel 1995–2010 analüüsinud teadlased avastasid, et sundliitmised vähendasid halduskulusid, kuid vabatahtlikel liitumistel mõju kuludele ei olnud.

Vaid kaks selget õppetundi tulevad välja paljudest teadusartiklitest. Esiteks ollakse perioodil omavalitsuste liitumisotsusest kuni tegeliku ühinemiseni altid tegema palju ebaefektiivseid otsuseid, suurendama laenukoormat ja vähendama reserve. Langeb moraal ja võib tekkida organisatsiooniline kaos, sest motivatsioon kokkuhoiuks puudub, võetakse veel viimast. Kulu tehakse ühes omavalitsuses, ent kulu kantakse hiljem liituvate omavalitsuste peale kokku.

Teiseks kaasnevad liitumistega olulised üleminekukulud.

Mõnes mõttes on teadusuuringud poliitikakujundajatele haldusterritoriaalse reformi küsimuses üsna kasutud. Sest kõikjal kehtivaid mõjusid ning selgeid edutegureid välja tuua ei suudeta. Ja me ei saa kunagi teada, kas elu Eesti omavalitsustes oleks paremaks läinud ka siis, kui valitsus oleks lihtsalt tulubaasi tõstnud ja ühinemistoetuse jagu raha niisama ühekordse rahasüstina laiali jaganud.

Ühinemiste edukus sõltub nii majadustsüklilisest ajastusest, poliitilisest olukorrast, reformi administratiivsest läbiviimisest, aga lõpuks ka lihtsalt üksikute inimeste entusiasmist ja tööpanusest. Head tööd ei tee struktuurid, vaid ikka inimesed.

Igal juhul on vaeva ja kulusid meil veel palju. Kasvõi sellise esmapilgul väikese asja nagu aadressiandmete muutmisega. Hiljuti avaldas maa-amet uudise, et haldusreformi tõttu muutub esialgse hinnangu kohaselt umbes 400 000 aadressi, neist ligi 200 000 on elukohaaadressid. Uued sildid, vajalikud muudatused infosüsteemides, teavitused ja muu kaasnev töö ei toimu iseenesest. Kulusid kannab nii avalik kui ka erasektor. 

Järgnevad kuud, mil uued asutused ja töökultuur omavalitsustes üles ehitatakse, on otsustavad. N-ö kohtadel toimuv ja toetus keskvalitsusest määravad, kas suur vaev reformiga tasub ennast ära. Haldusreform ei garanteeri paremat elu. Aga võimaluse värskelt alustada annab küll. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.