Miks nad ei astu naiste kaitseks avalikult välja ega ütle, et tõesti, ükski endast ja teistest lugupidav mees ei tee selliseid asju, olgu seadus või olukord missugune tahes. Et see pole kuidagi õigustatud, et mees hõõrutab end vastu naisi, käperdab nende keha või vägistab, sest ta tõlgendas naise vastupanu kui ürgne kütt.

Ahistatud naiste hulk viitab sellele, et tegu pole pelgalt üksikute hälvikute käitumisega, vaid kollektiivsete hoiakute, moraali, piiride ja ka vastastikuse austuse küsimusega. Kuna lisaks terapeuditööle olen ma enam kui kolm aastat kogunud materjali meesteteemalise raamatu tarvis, pakun ma oma senisele tööle tuginedes välja mõned võimalikud põhjused vaikusele, mida lõhestavad aeg-ajalt kommentaarid, millest jääb mulje, et naiste käperdamine ja üle piiride minek on mehelikkuse norm, mitte ebanormaalsus. 

See on naiste teema!

Paljud mehed, kes käituvad sotsiaalselt adekvaatselt, ei tunne, et see teema puudutaks neid. Peamiselt põhjusel, et nagu erinevate vägivallavormide puhul, liigub ka ahistamisest rääkides fookus imekiiresti ohvrile, kes kord kannab liiga nappe rõivaid, oli seltskonnas joogi võtnud, ütleb valel ajal „ei“ või ütleb seda nii, et mees kuuleb „jah“. Kui me vaatame valusaid teemasid kajastavate lugude fotosid, siis näeme neil pekstud näoga ja nurgas käkrus olevaid naisi, mitte mehi, kes pärast vägistamist pükse üles kisuvad (üks erand tuli hiljuti välismaalt).

Seda pöördmehhanismi, kus fookus läheb süüdlaselt ohvrile (taasohvristamist), kirjeldas hästi üks ameeriklanna oma ülikoolipäevilt, mil mõttemaailma poolest progressiivne meesõppejõud rääkis küll õiget asja, aga vales vormis. Ta lajatas noortele tudengitele karmi vägistamisstatistikaga ja lisas veel, et mõelge, siit ruumist iga kümnes naine on langenud vägistamise ohvriks! Kujutage endale ette, mis pilguga oleksite ise selles auditooriumis ringi vaadanud. Tarmukas naine ütles aga vastu: „Seega on siis iga kümnes mees siin ruumis vägistaja!“

Nii kaua kuni fookuses on ohver ehk naine, liigitub ka ahistamise teema paljude meeste ajudes automaatselt naiste teemaks (nagu lapsed, kodu ja sotsiaaltöö), mis organiseeritakse kiiresti ebaolulisele äärealale. Tegelikult on see meeste teema, sest kui me räägime naiste, laste ja ka teiste meeste vastu suunatud vägivallast, ahistamisest, vägistamisest, siis me räägime ju valdavalt meestest, kes neid asju korda saadavad. Tähelepanuta jääb väga oluline küsimus: mis toimub ühiskonnas meestega? 

Lojaalsed vaikijad

Paljud teadlased on leidnud, et sündides on tüdrukud ja poisid rohkem sarnased kui erinevad, ent sugudevahelised lõhed kultiveeritakse meisse peaasjalikult kasvatuse ja sotsialiseerumisprotsessi käigus. See ei halasta kummalegi soole, ent vaatame praegu, kuidas vormitakse meest.

Mehelikkus on norm, mille ümber hakkab keerlema kogu poisi elu. Eelkõige defineeritakse seda läbi naiselikkusele vastandumise: sa oled eit või plika, kui sa näitad välja oma tundlikkust, sest seda seostatakse otsejoones naiselikkusega ja nõrkusega. Küll aga on poisile lubatud agressiivsus, seda isegi ergutatakse.

Teiseks: kui poiss erineb massist, on ta eakaaslaste silmis kohe pede, pehmo, homo – ehk vähemus! Erinevusi nähakse nõrkusena ja neid tõrjutakse. Meeste maailmas kehtivad kirjutamata reeglid, millest üks on tugevuse ja murdumatuse printsiip, teine aga: kui sa pole meie poolt, siis oled sa meie vastu. Ehk massist (kamp, eakaaslased, töö- ja trennikaaslased, sõbrad jne) erinevale seisukohale jäämine ning eristumine tähendab häbistamist ja väljaarvamist. Sa jääd üksi.

Mehelikkus on sotsiaalne staatus, mida valideerivad teised mehed. Nad võivad sind tunnustada või ka mitte – eluaegset garantiid ei saa keegi. Ehk küsimus pole selles, kas sa oled naise silmis piisavalt mees, vaid kas sa oled teiste meeste meelest piisav. Mida nõrgem on mehe sisemine mina, seda enam on ta mõjutatud massist, seda lojaalsem on ta karjamentaliteedile ega julge vastanduda. Ja kui tema sõber käitub naistega alandavalt, solvab geisid vms, siis ei ütle ta midagi, naerab kaasa või teeb nägu, et ei kuulnud ega näinud. Nii kujunevad neist vaikivad kõrvalseisjad, kes ise ei ründa ega ole ka ohvrid, ent oma vaikimisega toetavad nad hälbinud käitumise jätkumist. Vaikimisega kinnitab ta: ma pole sinu vastu, järelikult olen sinu poolt. 

Naistele on otsesest solvangust ja rünnakust oluliselt valusam kogemus, kui mees, kes peaks hoolima ja armastama, ei julge tema kaitseks välja astuda. Ei ole vaja rusikatega vehkida, piisab kui sa ütled, et sulle ei meeldi selline jutt ega sellised naljad ühegi naise aadressil. 

Mehed kuulavad mehi

Õnneks on palju neid mehi, kelle sisemine mina on nii tugev, et nad ei vaja pidevat välist valideerimist. Nad vilistavad vaikivatele reeglitele ja standarditele, sest elavad oma parimast ja õigemast sisetundest lähtuvalt. Nende sulest on juba ilmunud mitmeid naisi toetavaid ja väga adekvaatseid artikleid, mille alt olen leidnud solvavaid kommentaare stiilis: kas see tüüp töötab tõesti meie kollektiivis; täiega haiget juttu ajab jne. Ehk mehed, kes julgevad seista naiste kõrval ja neid toetada, ning hukka mõista sookaaslaste halba käitumist, riskeerivad rünnakuga oma mehelikkuse aadressil.

Mul on hea meel, et selliseid selgrooga väärikaid mehi on üha rohkem, et nad julgevad seista selle eest, mida moraalselt õigeks peavad. On hea, et nad ei jäta naisi üksi lahingutesse, mida macho-kultuur meile ette veeretab ja mille all kõik kannatavad.

Ent mehed, teil on võimu ühiskondlikul tasandil palju enamat ära teha. Reaalsus on tihti selline, et kui naised räägivad, siis mehed juba enam ei kuula. Nad lülituvad välja, sest see on n-ö naiste jutt, naiste teema jne. Nad panevad käed rinnal vaheliti ja naalduvad tagasi tooli seljatoele.

Aga! Mehed kuulavad teisi mehi, eriti staatusega mehi ja on vaja, et teie nüüd esile astuksite ja suud lahti teeksite. Te saate välja öelda asju, mida naised võivad öelda, aga meid lihtsalt ei kuulata. Ja kui te räägite, siis tegelikult kasutate te parimal moel oma juhivõimeid – ehk selgroogu, julgust, respekti enda ja teiste suhtes, kui astute välja oma sisemiste tõekspidamiste eest ja nende kaitseks, kellest te tõeliselt hoolite. Seeläbi hoiate te naisi, oma poegi ja tütreid ning tegelikult ka teisi mehi!

Tugev meestevaheline lojaalsus on hea pinnas, kus teha koostööd ja algatada arutelusid teemadel, mis on mehelikkus, mis on väärikus, mil moel soovite teie kasvatada uut põlvkonda poisse? Vastuseid vajavad küsimused, kuidas te iseendid väärtustate, millist käitumist tunnustate, milliseks eeskujuks olete? 

Hoiakud, mida teie endas kannate, kujundavad ühiskonda nii suurel määral, et ükski mees ei saa tegelikult öelda, et see teema ei puuduta teda. See puudutab meid kõiki, sest tegu on ühiskondliku õnnelikkuse ja tasakaalu, vastastikuse väärikuse ja respekti küsimusega. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.