Märksõna #MeToo (mina ka - inglise k.) koos selle sõnumi ja mõjudega on kujunenud üleilmseks liikumiseks, mis tõotab muuta ühiskonda fundamentaalsel tasandil. Sooline ebavõrdsus on sama oluline sotsiaalne teema kui segregatsioon või apartheid, kuna need kätkevad endas allasurutud ja vähem väärtuslikuks peetud inimklassi rõhumist.

See, et mehed pannakse nüüd oma tegude eest vastutama, tuleb valitsevale klassile šokina: kõige koomilisemal viisil saabub see Keskaegse Valge Mehe (KVM) stereotüübi läbi, mida esindavad sarnased solvumislood. Nii saab illustreeritud probleemi olemus: suur osa mehi lihtsalt ei mõista, et nende arusaam naiste kohtlemisest ei ole jumala sõna.

#MeToo kestvaid mõjusid ühiskonnale saab mõõta just „valitseva klassi“ ehmumise järgi. Tegu on laias laastus ajaloolise „ülestõusuga“, mis seab küsimuse alla seni kestnud jõudünaamika. Naiste rääkimisjulgus on juba korduvalt viinud häbematute või kurjategijate karistamiseni. Tõsiasi, et meeste tegudel on nüüd tagajärgi, on käivitanud osades meestes ellujäämisinstinkti sarnaselt ohtu sattunud parteide ülemustele, kes iga hinna eest võimu külge klammerduvad.

Analüüsida tasub ka Toivo Vajaka arvamuslugu, mis esindab patriarhaadi taktikaid liikumise mahasurumiseks: vaigistada ja taunida. KVM vastulöök on motiveeritud karistushirmust, sest kui status quo on järsku „kuritegelikuks režiimiks“ kuulutatud, teeb see neist samuti süüdlased.

Väga suur osa meestest on passiivsed kaasosalised, panustades vägistamiskultuuri lollide naljade või naiste kannatuste marginaliseerimisega läbi sarkasmi või iroonia. Ka Vajaka lugu on üks neist võimupositsioonil olijate kaitsekõnedest, kus naistele seletatakse, kuidas nad käituma peaksid.

Mida võime siis säärastest vastulugudest välja lugeda? Et naine on ikkagi oma olemuselt provotseeriv ja „konflikti algataja“. Tihti kõlab meeste poolelt väga kurb kaitseargument: „Igal konfliktil on siiski kaks poolt“. (Kui säärane rumalus paigutada rahvusvahelise poliitika konflikti, siis kes on valmis tunnistama, et Balti riigid „provotseerisid“ Nõukogude Liidu end jõuga alistama?)

Naistevastane vägivald on maailmas juba nii ammune ja laialdane nähtus, et see on normaliseeritud. Kui keskmine mees sellest üles raputada, mõjub see talle külma dušina. Ehk oli olukord samasugune pärast Natsi-Saksamaa langemist, kus tavaelanikud polnud endi sõnul kunagi natsid olnud ja olid „sunnitud toetama“, olles väidetavalt hinges kogu sellele värgile siiski vastu seisnud.

Samuti illustreerib Vajaka lugu suhtumine, et mehed võivad naistele küll natukene vastu tulla, kuid naiste häälte tunnustamine on justkui meeste kingitus: mees ütleb ikkagi, mis on ahistamine ja kui palju naistele seda „hüsteeritsemist“ võib lubada.

#MeToo jätkudes võib järgmistes artiklites ilmselt kuulda nurkasurutud meeste paanilisemaid hüüdeid, millega liikumine tembeldatakse juba kremlimeelseks või eestivastaseks. Kõik on süüdi peale mehe.

Kurbnaljakal kombel pöörab mees end sedasi ise õrnaks lumehelbeks, justkui paludes, et talle nagu lapsele selgitatakse, mida ta siis nii väga valesti teeb. Moraal on lihtne: mees dikteerib, kuidas seda diskussiooni ühiskonnas pidada. Võrdsuse nõudmine on KVM jaoks alandav, sest see teeb ta võrdseks „alamklassiga“.

Sarnaseid jooni võib leida segregatsioonist, mille ajal valgenahalised andsid „metsikutele, emotsionaalselt ebastabiilsetele“ mustanahalistele õigusi ja olid solvunud, kui need palukesed neile ei kõlvanud.

Kuidas prognoosida, mis juhtub edasi? Mainitute sarnaseid lugusid tuleb ilmselt veel tosinaid. Tegu on brutaalse võitlusega – kuigi naine on väga tihti kannataja, üritatakse teda patroniseerivalt (Vajaka näide) vaigistada või tema väärkohtlemist Vassiljevi moodi hüsteeriliselt õigustada. Liikumise potentsiaal seisneb aga igapäevaste õuduste päevavalgusesse tirimises, meie ühiskonnasisese vägivallamehhanismi paljastamises.

Kuna me oleme ikkagi Ida-Euroopa, siis peab siin riigis oma õiguse nimel võitlema kümme korda kõvemini kui Põhjamaades. Tegu on ühiskonna küpsemisega, mis vajab iga kodaniku siirast eneseanalüüsi ja oma vigade nägemist, tunnistamist ja edaspidist vältimist. Arvestades asjaolu, et meil rünnatakse sääraseid liikumisi mõnitamise, täiskasvanutevahelise koolikiusamise ja vägivallaga, võtab Eesti ühiskonna iseseisev täiskasvamine rohkem aega kui Nõukogude Liidu okupatsiooni kestvus meie territooriumil.

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.